Kuritöö ja karistus. Fjodor Dostojevski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Marmeladovit siin juba ammugi. Kalduvuse kunstlikuks kõneks oli ta omandanud vististi mitmesuguste võõrastega kõrtsis sagedasti juttu ajades. See kalduvus muutub mõnedel joodikutel tarviduseks, eriti neil, keda kodus karedalt koheldakse. Seepärast püüavadki nad leida endale teiste joodikute seltskonnas justkui õigustust ja, kui võimalik, ka lugupidamist.

      “Naljahammas!” lausus peremees valjult. “Aga miks sa tööd ei tee, miks te ei teeni, kui olete ametnik?”

      “Miks ma ei teeni, armuline härra,” haaras Marmeladov sõnast kinni, pöördudes ainult Raskolnikovi poole, nagu oleks see talle selle küsimuse esitanud. “Miks ma ei teeni? Aga kas mu süda seepärast ei valuta, et ma asjata maailmas rooman? Kui härra Lebezjatnikov kuu aega tagasi oma käega minu abikaasat peksis, mina aga joobnult lamasin, kas ma siis ei kannatanud? Lubage, noormees, on teil juhust olnud… hm!.. nojah, kas või raha laenuks paluda, lootusetult paluda?”

      “On olnud… see tähendab – kuidas lootusetult?”

      “Tähendab, täiesti lootusetult, juba varemalt ette teades, et sellest midagi välja ei tule. Näiteks teie teate juba täpselt ette, et see inimene, see laitmatuim ja kasulikem kodanik, mitte mingi hinna eest teile raha ei anna, sest milleks peaks ta andma, küsin ma. Ta ju teab, et ma tagasi ei maksa. Kaastundest? Kuid härra Lebezjatnikov, kes on kursis uute mõtetega, seletas hiljuti, et kaastunne on meie päevil teadusegi poolt keelatud ja et nõnda tehakse juba Inglismaal, kus on poliitiline ökonoomia. Milleks peaks ta siis andma, küsin ma. Ja nõnda siis, teades juba ette, et ta ei anna, asute ometi teele ja…”

      “Milleks siis minna?” küsis Raskolnikov.

      “Aga kui enam kedagi ei ole, kui pole enam kuhugi minna! Ometi on ju vaja, et iga inimene kuhugi minna võiks. On niisuguseid aegu, kus tuleb vajadus tingimata kuhugi minna! Kui mu ainuke tütar esimest korda kollase piletiga läks, ja ka mina läksin siis… (sest et minu tütar elab kollase piletiga…),” lisas ta sulgudes juurde, vaadates seejuures teatava rahutusega noormehele otsa. “Sellest pole midagi, armuline härra, sellest pole midagi!” ruttas ta kohe näiliselt rahulikult seletama, kui mõlemad poisid leti taga naerma turtsatasid ja ka peremees ise naeratas. “Sellest pole midagi! See peade kõngutamine mind ei kohuta, sest kõigile on kogu lugu teada ja kõik salajane saab ilmsiks; ja mitte põlguse, vaid alistumisega andun sellele. Olgu! Olgu! “Ennäe inimest!”1 Lubage, noormees: kas te võite… Kuid ei, peab mõjuvamalt ja kujukamalt seletama: mitte – kas teie võite, vaid – kas teie söandate praegusel silmapilgul minu peale silmi tõstes kinnitavalt öelda, et ma pole siga?”

      Noormees ei vastanud sõnagi.

      “Noh,” jätkas kõneleja nüüd soliidselt ja isegi suurema väärikusega, kuna ta enne jällegi toas tõusva naerukihina ära ootas. “Noh, olgugi mina siga, aga tema on daam! Minul on metsalise nägu, aga Katerina Ivanovna, minu abikaasa, on haritud isik ja sünni poolest staabiohvitseri tütar. Olgugi mina lontrus, temal aga on üllas süda ja on kasvatusega õilsate tundmustega täidetud. Aga siiski… oo, kui ta ometi mind haletseks! Armuline härra, armuline härra, iga inimene vajab vähemalt ühtki niisugust kohta, kus teda haletsetaks! Aga ehk küll Katerina Ivanovna on suuremeelne naisterahvas, kuid ta on ebaõiglane… Ja ehk ma küll isegi mõistan, et kui ta minu salkusid kisub, siis mitte muidu, kui haledast südamest (“Sest häbenemata kordan ma, noormees, tema kisub mu salkusid,” ütles ta eriti väärikalt, kui ta jällegi naerukihinat kuulis), kuid, mu jumal, kui ta ometi ainuski kord… Aga ei! Ei! See kõik on asjatu ja sellest ei maksa rääkida! Ei maksa!.. Sest nii mõnigi kord on mu soovid täitunud ja nii mõnigi kord on mind haletsetud, kuid… minu loomus on juba kord niisugune, olen loodud lojus!”

      “Muidugi!” tähendas peremees haigutades.

      Marmeladov lõi otsustavalt rusikaga vastu lauda:

      “Niisugune on minu loomus! Teate teie, kas teie teate, mu härra, et ma jõin isegi tema sukad maha? Mitte kingad, sest see oleks veel pisutki üldise korraga sarnanenud, vaid sukad, tema sukad jõin maha! Jõin ka maha tema pearäti, kitse udukarvadest pearäti, mis oli temale kingitud ja kuulus täiesti temale, mitte minule; ise aga elame külmas toanurgas ja sel talvel külmetas ta enda ära ja hakkas köhima, köhib juba verd. Väikesi lapsi on meil kolm ja Katerina Ivanovna teeb hommikust poole ööni tööd, kraabib ja küürib, peseb lapsi, sest puhtusega on ta maast madalast harjunud, ja seda kõike oma nõrga ja tiisikusele kalduva rinnaga, ning mina tunnen seda! Või arvate, et ma ei tunne? Ja mida rohkem ma joon, seda rohkem tunnen. Selleks joongi, et joomises otsin kaastunnet ja tundeid… Joon, sest ma tahan kahevõrra kannatada!” Ja nagu meeleheitel langetas ta pea lauale.

      “Noormees,” jätkas ta ennast jälle üles ajades, “teie näost loen ma mingisugust nukrust. Niipea kui sisse astusite, lugesin ma seda, ja sellepärast pöördusingi kohe teie poole. Sest oma elulugu teile jutustades ei taha ma ometi end nende päevavaraste ees häbiposti panna, on ju neil niigi kõik teada, vaid ma otsin tundlikku ja haritud inimest. Siis teadke, et minu abikaasa kasvatati õilsas kubermangu mõisnikkude instituudis ja kooli lõpetades tantsis ta salliga kuberneri ja teiste isikute juuresolekul, mille eest sai kuldauraha ja kiituskirja. Auraha… noh, auraha müüdi ära… juba ammugi… hm!.. kiituskiri seisab tal veel tänini kirstus ja alles hiljuti näitas ta seda perenaisele. Ja ehk ta küll perenaisega alalises riius on, ometi tahtis ta kellegi ees uhkustada ja oma endistest õnnelikkudest päevadest teatada. Ja mina ei mõista seda hukka, ei mõista hukka, sest see on tal viimane säilinud mälestus, kõik muu on tuhk ja tolm! Jajah; tema on kuumavereline, uhke ja paindumatu naisterahvas. Ise peseb teine põrandat ja närib musta leiba, kuid nõuab endale lugupidamist. Sellepärast ei jätnud ta ka härra Lebezjatnikovi häbematust niisama ja kui härra Lebezjatnikov teda selle eest lõi, siis heitis ta voodisse enam tunnete kui peksu pärast. Mina võtsin ta endale juba lesena, ühes kolme lapsega, üks teisest väiksem. Esimesele mehele, jalaväeohvitserile, läks ta armastusest ja põgenes temaga vanemate majast. Armastas oma meest üliväga, kuid see hakkas kaarte mängima, läks kohtu alla ja nõnda ta surigi. Lõpupoolel mees peksis teda; ja ehk küll tema talle seda kunagi andeks pole andnud, mis on mulle tõeliselt ja dokumendipäraselt teada, siiski mäletab ta teda seniajani pisarsilmil ja hurjutab mind temaga ning ma olen rõõmus, olen väga rõõmus, sest ometi kujutlusiski näeb ta end millalgi õnnelikuna… Ja kolme väikese lapsega jäi ta mehest maha kaugele ja metsikusse kreisilinna, kus minagi tol korral olin, ja ta jäi nii lootusetult vaesusse, et ehk küll mina paljugi imelikke juhtumusi olen näinud, ometi ei oska ma seda kirjeldadagi. Omaksed loobusid temast. Pealegi oli ta ise uhke, liiga uhke… Siis ep see oligi, armuline härra, kus mina, ka lesk, endal esimesest naisest neljateistkümneaastane tütar, temale oma kätt pakkusin, sest ma ei suutnud niisugust kannatust pealt vaadata. Sellest võite aimata, kui kaugele tema hädad ulatusid, et tema kui haritud ja hästikasvatatud, tuntud perekonnast naine, nõus oli minule mehele tulema. Kuid tuli! Tuli nuttes ja nuuksudes ning käsi murdes! Sest tal polnud kuhugi minna. Kas mõistate, kas te mõistate, armuline härra, mis tähendab, kui pole enam kuhugi minna? Ei! Seda te veel ei mõista… Ja terve aasta täitsin oma kohuseid vagalt ja pühalt ning ei puudutanud seda (ta osutas sõrmega pooltoobile), sest mul on tunded. Kuid ka sellega ei suutnud ma temale meeltmööda olla, siis kaotasin koha ja mitte oma süü pärast, vaid ametnikkude arvu muutmise tõttu, ning siis puudutasin seda!.. Juba saab poolteist aastat tagasi, kui me pärast rändamist ja mitmesuguseid hädasid endid viimaks leidsime sellest suurepärasest ja paljude mälestussammastega kaunistatud pealinnast. Ja siin sain koha… Sain ja kaotasin jällegi. Mõistate? Siin kaotasin juba oma süü läbi, sest mu saatus oli otsustatud… Praegu elame oma perenaise Amalia Fjodorovna Lippewechseli juures toanurgas, millega aga maksame või millest elame – mina ei tea. Peale meie elavad seal veel paljud… Lihtsalt Soodom, kõige inetum Soodom… hm!.. jah… Vahepeal sirgus mu tütreke esimesest abielust, ja mis tema, tütreke, küll kõik oma võõrasema poolt pidi ära kannatama, kui kasvas, sellest ma vaikin. Sest olgugi, et Katerina Ivanovnal on suuremeelsed tunded, kuid ta on kuumavereline ja СКАЧАТЬ