Minu Moldova. Marje Aksli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ turvamees on just vahetult enne pressikonverentsi algust palunud end korraks vabandada ja lubanud mõne aja pärast tagasi tulla.

      Üks Moldova välisministeeriumi ametnik krabab noored nolgid ise kinni ja tirib nad vestibüüli. Ülikõhnad, kergelt räbaldunud riietega tegelased on oma meediakangelase staatusega väga rahul: katkised hambad irevil, naerab üks jultunult kaamerasse: nad said oma töö tehtud, said suursaadikuid alandada.

      15 minuti pärast tuleb politsei, nõuab asitõendina suursaadik Hilli pintsakut (sic!) ja viib nolgid minema. Muidugi ei saa politsei kaasa haarata diplomaatilise puutumatusega kaitstud suursaadiku rõivaesemeid!

      Palee ees õues nõjatub majaseina vastu Bulgaaria saatkonna töötaja Piotr, kes naerab vahejuhtumi peale ja mainib, et ta oli kavandatavast aktsioonist midagi kuulnud. Bulgaaria, kes on ise parajasti OSCE eesistujamaa, laseb oma organisatsiooni suursaadikute pihta rahulikult keefiri visata ega teavita kedagi ega võta midagi ette!

      Õhtul Cricova veinikeldris toimunud vastuvõtul räägib Moldova välisministeeriumi ametnik Moldovat külastavate suursaadikute kuuldes mu abikaasale, et vahejuhtum sai teoks sellepärast, et OSCE saatnud turvamehe ise ära, sest OSCEle ei kõlvanud moldova turvamees. Õnneks võetakse turvamees, kes veinikeldris toimuvale vastuvõtule “tööle” tagasi ilmunud, vale levitamiselt sealsamas vahele.

      Kuid kes korraldas meedia juuresolekul alandava vahejuhtumi, seda sõbralikele bulgaarlastele ette teatades?

      KAKS VAHEMERELIST OAASI

      Muidugi klammerdume Chişinăus kõige külge, mille meie saksa sõber Stefan tinglikult Vahemere kultuuriruumi asetas. Meie rõõmuks avatakse meie lähedal nukuteatri juures tõeliselt armas prantsuse kohvik Delice D’Ange, mis pakub Moldovas nii haruldasi ja täiesti dekadentlikke croissaint’e, saiakesi ja peeneid quiche’e.

      Chişinău lastevaenulikkust arvestades on täiesti ennekuulmatu, et välikohviku juurde on ehitatud äärmiselt nunnu mänguplats lastele. See on ideaalne, see on ülimõnus! Kõige ehtsam väikekodanlikkus sovjetliku Chişinău südalinnas, mõtelge!

      Me oleme tänu pojale head kliendid, tuleme vahel kohale isegi enne avamist – lapsuke tahab liugu lasta või kiikuda. Või koos teiste lastega pusledega mängida. Kohviku ülemisel korrusel, kuhu on kohvikulaudade kõrvale seatud joonistamistarbed ja mänguasjad, on keset ruumi püsti aetud suur haraline puu, mille okste all lendlevad tiivulised haldjad. Sünnipäevade tähistamiseks on ilmapuu all suur kuningatroon, kuhu soovijad, kroon peas, istuda saavad. Muidugi hõivavad kunstnikud sellised hea auraga ja armsad oaasid kohe: ülemine korrus müübki kunstnike töid kaasa. Imearmas on see, et müügil on väikesed kipsist kujud – elevandid, klounid, karud –, mida laps saab ise värvida.

      See kohvik on just üks nendest asjadest, mida Tallinna tagasi saabudes taga igatsema hakkan. Vaene, hall ja kurb Chişinău, kus keegi lastesõbralikkusest ega liiga madalast iibest ei jutlusta, paneb selles osas Tallinnale pika puuga ära.

      Teine heaolu- ja õnnesaareke, kuhu tihti sisse põikame, on kunstisalong Alexander. See õdus pesa müüb kohalike käsitööliste ja kunstnike parimaid töid: maale, keraamikat, puunikerdusi, ning naiviste ja vähem või rohkem kitši. Et galerii asub kohe Chişinău kesklinnas lilleturu lähedal, on lihtne niisama sisse astuda ja asja teha.

      Maja ees seisab roheliseks oksüdeerunud reklaamsilt, vanadest tehasejubinatest kokkukeevitatud monstrum, mille nurga peale on maandunud uudishimulik must lind. Punaseks pintseldatud keskosa pealt võib lugeda: Galerie de Arta.

      Seda peab armas Nataša Obada, kes vastupidiselt tavalisele moldovlasele naerab tihti. Õnnelik ja särav, seisab ta ise tihti leti taga galeriis, kus domineerivad intensiivsed punased ja rohelised toonid. Tal on hea meel, et saab tegeleda loomingulise tööga. Hariduselt arhitekt, hakkas ta alles oma andeka tütre Ania eeskujul joonistama ja maalima.

      “Arhitektuur on ikka meeste ala. Väga karm,” selgitab ta, miks ta erialast loobus. “Ma ei osanud algul tegelikult joonistadagi, kuna arhitektidele ei õpetata inimese joonistamist. Aga ma siis tütre kõrvalt õppisin.”

      Nataša tütar Ania Neceanicu on imelaps, kes hakkas juba kümneaastasena joonistama ilusaid, mõtestatud, unenäolisi pilte, kus toimetavad muinasjututegelased ja mänguasjad. Natašal on tema varajaste töödega tehtud isegi kalender – ta on oma andeka tütre üle varjamatult uhke.

      Ania kunstnikuallkirja, muide, asendab vahva teekann – vene keeles on ’tšainik’ ju teekann ja rumeeniapärases kirjapildis saab sellest Ceainic. Ania oli Mitte-Teekann, Ne-Tšainik! Ta joonistab südantsoojendavaid külaelustseene, mis erinevalt moldova külade tegelikust olukorrast on värvilised ja elusad. Ühel jõulupildil on keset ööd lumisel külavaheteel punase rätiga lahke tädi, kuldne oks käes, sinisilmse roosa pulliga vestlust pidamas. Pulli kuldsete sarvede küljes lehvib kuldne lint. Talude korstendest tõuseb suits otse üles. Külm on.

      Kehva joonistusoskusega Nataša naivistlikel töödel on siiamaani taadid-memmed liiga suure pea ja väikeste kabujalgadega. Tema firmamärgiks on aga hoopis puust tahutud ja maalitud stiilsed inglid, vaskplekist tiivad seljas ja kellukas käppade vahel, ning naivistlike maaelustseenidega kaetud maalitud männipuust kastid, kuhu Nataša turult leitud vanaaegseid käepidemeid ja nurgatappe külge naelutab. Pisikese tabaga saab oma saladused karpi hoiule panna. Nataša arhitektianne avaldub selles, et ta ehitab aina suuremaid ja suuremaid karpe, kummuteid ja troonilaadseid toole ning maalib nad kõik põhivärvides helgeid muinasjutte täis.

      Räägime Natašaga ühel päeval jälle värvi ja männipuidu järele lõhnavas galeriis juttu. Mainin talle, et rääkisin kord ühel vastuvõtul Moldova valitsusvälistes organisatsioonides töötavate inimestega ja ütlesin nagu muuseas, et Moldova on väga hea koht, kus midagi teha. Saksa saadiku juures diivanil rivis istuvad naised vaatasid mind tõstetud kulmudega: “Kuidas hea maa?”

      “Teie ühiskond ei ole veel valmis, nii saate te endale luua süsteeme, mis ei pea kordama Läänes tehtud vigu. Ja teil on siin nii palju teha!”

      Hämaras ruumis keraamikariiuli ees seisev Nataša saab minust omamoodi aru. Ütleb, et tõesti:

      “Teil seal Euroopa Liidus on nii palju karme seadusi ja reegleid, mis seavad loomingulisele lehvimisele karmid piirangud. Minu sõbranna, Chişinăus elav hollandi keraamik, hoiab oma pisikest keraamikaahju otse elutoas ja magab ise kahe meetri kaugusel sellest! Tema naeriski, et mitte kusagil Euroopa Liidus ei lubaks tuleohutuseeskirjad sellist asja. Moldovas saab aga ta vabalt oma loominguga tegeleda.”

      Nataša peidab nina kampsiku rullkaelusesse ja itsitab: “Moldovas on hea elada. Nii palju vabadust!”

      VENE KEELT MA JU IKKA OSKAN, VÕI MIS?

      Ühel päeval kohe pärast sissekolimist heliseb telefon. Majaperemees helistab ja küsib midagi vene keeles.

      “Zdravstvuite, da!” vastan reipalt. Ma saan aru küll, mis ta räägib. “Da, ja ponimaju. No da… uh, ne znaju, vidite…” (“Tere, jaa! Nojaa… oh, ma ei tea, näete…”)

      Ma näperdan telefoni numbriketast, vehin kätega ja eeee-tan. Kui helistaja näeks mu käsi, siis saaks ta ilmselt aru, mis ma öelda tahan. Aga nüüd ta ei näe. Telefonis on kaunis vaikne.

      Mina, Kohtla-Järve tüdruk, ei saa kahte vene keele sõna ritta seada!

      “No ladna,” ütleb majaomanik. “Ma helistan su abikaasale.” Kanadalasega on tal kergem oma asju selgeks rääkida kui minuga, sest Keith on rumeenia СКАЧАТЬ