Minu Moldova. Marje Aksli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ külalised alles peole. Lapsehoidja on meile läbi öise Chişinău koos lapsega vastu jalutanud.

      MIDA PAGANAT SIIN PEALE HAKATA?

      Ma ei pea ju tegelikult töötama – laps on alles väike. Aga istuda kaks aastat niisama, käed rüpes? Otsustan, et tahan kindlasti teha midagi moldova naiste heaks.

      Olen äsja emaks saanud ja naiste-laste teemad on mulle tähtsad. Kuidas Moldovas emaks saamisega lood on? Millised on haiglad, kuidas tegeletakse lapseootel naistega?

      Võtan ühendust Eesti ämmaemandate ühingu veebisaidi juhiga ja küsin, kas ta oleks vastu, kui kasutaksime Eesti arstide, psühholoogide ja ämmaemandate tekste siin, Moldovas. Õnneks ei ole Jana sellele vastu.

      Aga millise Moldova mittetulundusühinguga kopereeruda ja kust saada raha? Vaatan internetis Moldova mittetulundusühingute nimekirja ja leian, et pereplaneerijad sobivad mulle kõige paremini. Helistangi ühel pärastlõunal neile ja küsin äärmiselt kehvas vene keeles, et kas olete huvitatud, et ma teen teile veebisaidi ja toon eesti materjale? Anush, kes on pereplaneerimisliidu juht ja kes räägib õnneks ka inglise keelt, on üllatuslikult kohe nõus.

      “Tule kohale, räägime,” kutsub ta hoogsalt ja naerab kuidagi närviliselt.

      (Pärast selgub, et mu mees Keith on Chişinăus kunagi ammu Anushil isegi külas käinud. Nimelt õpetas tema tollane kanada tüdruksõber keeltekeskuses inglise keelt ja sealt Anushi hea inglise keele oskus pärit ongi! Jälle tundub maailm nii väike.)

      Pereplaneerijad pesitsevad rahvarohkel tänaval, just Chişinău keskturu ristmiku lähedal. Nende juurde jõudmiseks tuleb laveerida turukotte kandvate inimeste ja pooleldi kõnniteele pargitud autode vahel.

      Väike kontor asub ühe riidepoe hämaral poolkeldrikorrusel, mille akendest on näha tänaval möödujate jalgu ja turukotte. Neil on vaid üks suurem rohehalliks tapeeditud tuba laudade ja toolidega, kus saab koosolekuid pidada. On väike pime konku, kus istub sekretär, ja direktori ruum, mis koosneb peamiselt ühest suurest lauast paberikuhjade all.

      Lisaks direktorile ja raamatupidaja Sashale on tööl vaid kaks inimest – sekretär Ecaterina ehk Catea (loe: Katja) ja äsja arstiteaduskonna lõpetanud lopsakate juustega piltilus Rodica.

      Vean alati, ka töistele kohtumisele, oma lapsukese kärus kaasa. Punnpõselist blondi poissi hüpitavad, patsutavad ja musitavad moldovlased ei ole muidugi just parimad kaaslased, kellega tööasjadest vestelda. Lisaks on mul kangesti ebatõsine välimus. Esinduslikkuse pärast pingutavate moldovlannade kõrval olen ma natuke… rääbakas. Mul on peas naeruväärne punase-rohelise-kollasekirju rastamüts, mille Viini marksistide laadalt ostsin, ja seljas kipakas must villane mantel. Ma räägin äärmiselt kehva vene keelt kõva eesti aktsendiga ja rumeenia keelt ei mõista ma muidugi üldse.

      Räägin direktor Anushile oma ideest teha veebisait, mille jaoks saan tuua eesti autorite artikleid. Anush on šikilt riides nagu edukas ärinaine: ta kannab helebeeži kostüümi tooni poolest sobiva punase siidsärgiga. Ta naerab mu jutu peale kõiki hambaid paljastades närviliselt: “No problem, no problem!”

      Kogenud Ida-Euroopas töötajad on rääkinud, et kui sulle öeldakse naeratades “no problem”, tähendab see kõige ilmselgemalt siiski seda, et probleem on olemas ja mitte väike. Mingit lõksu ei paista esialgu aga kusagilt.

      “Arstid, psühholoogid ja ämmaemandad võiksid interneti kaudu huvilistele nõugi anda!” lisan.

      Nüüd vaatab Anush mind kahtlevalt, sest tema meelest on internet ikka padunoorte inimeste ja eriti meeste pärusmaa.

      Pärast saan teada, et Anush ei olegi moldovlanna, vaid grusiinlanna. Moskvas ülikoolis õppides abiellus ta moldovlasega ja kolis hiljem koos mehega Chişinăusse. Anush räägib rumeenia keelt päris hästi, kuid ametlike kirjade kirjutamise jaoks on tal Catea, pisike, veidi küürus, esileulatuvate hammastega ja paksude prilliklaasidega noor “raamatukoi”.

      Cateas ei ole teiste moldovlannadega võrreldes midagi naiselikku. Ta on alati tumedates tagasihoidlikes riietes, kunagi ei näe ma teda seelikus või kleidis, oma pikad pruunid juuksed on Catea alistunult kummiga hobusesabasse tõmmanud.

      “Kui nad just peavad mul küljes rippuma,” tundub olevat Catea suhtumine oma juustesse.

      Reserveeritud Rodica palub mul täita pereplaneerimisliidu liikme infokaart, millesse paneb mind vabatahtlikuna kirja. Seal on üks küsimus põhjuste kohta:

      “Miks tahate vabatahtlikuna töötada?”

      Rodica tõstab pilgu paberitelt ja vaatab mind oma suurte ja ilusate roheliste silmadega, suul vaevu peidetud muie: “Miks peaks see kentsakas välismaalane tahtma tööle tulla siia pimedasse keldrisse?”

      “Ee… Ma tahan Moldovat paremaks teha! Hahahaa!” naeran oma nalja peale, aga see ei olegi tegelikult nii vale.

      “Päriselt,” lisan ma tõsiselt Rodicale, kes ilmselt pani mulle diagnoosi, et olen natuke napakas. Moldovas ei tee peale hullude aktivistide keegi midagi lihtsalt niisama, tasuta.

      Ma olen eufoorilises tujus. Kahtlustan, et mul on Moldovasse ümberasumisest tingitud posttraumaatiline stress ja ma ravin seda kohtlaselt käitudes.

      Ma saan oma idee jaoks raha. Täpsemalt kuus tuhat USA dollarit Kanada arenguabifondidest. Selle raha eest tõlgib Tatjana tekstid eesti keelest vene keelde, siis tõlgib kohalik tõlk need omakorda rumeenia keelde ja lisaks palume kohalikke spetsialiste kirjutada tekstid, mille tõlkimiseks meil raha ei jätku. Me maksame poolteist aastat (!) palka arvutipoisile, kes kogu selle kupatuse veebisaidiks vormistab, sekretärile ning Rodicale kui meditsiiniliste artiklite autorile. Samuti honorari arstidele-psühholoogidele-ämmaemandatele-juristidele, kes annavad internetis huvilistele tasuta nõu. Ma õpin rumeenia keeles selgeks günekoloogilise ja naisuurimuse sõnavara ning palkan, vallandan ja juhatan oma tiimi kindlalt. Mina ju tean, mida ma tahan.

      Esimesena vallandan süüdimatut kutsikat meenutava armsa, kuid laisa arvutipoisi Nicu, kellel pean sõna otseses mõttes kõrval istuma, et ta midagigi teeks. Kui mul Nicu käe hoidmisest villand saab, palkan uue arvutipoisi, kellega töötaksin iga kell veel ja veel koos. Vitalie ongi mu kindlaim tugi sel tööl, ta on väga nutikas oma vaiksel tagasihoidlikul kombel. Siis võtan tööle lastearsti Cornelia. Õigemini, Cornelia leian tänavalt, kui möödujal ilusat tikitud särki märkan.

      “Oi, kui ilus tikand! Kas see on Moldovast pärit?” küsin oma maja ees võhivõõralt möödujalt. Hakkame juttu ajama, ja kui selgub, et ta on hariduselt pediaater, siis kutsun ta kohe kampa:

      “Just lastearsti meil ongi vaja!”

      Me teeme veebilehe kujunduse põlve otsas (meil ei ole kujundaja palkamiseks raha) ja välireklaame minu algelise kujundusprogrammiga – ning me saame internetisaitide konkursil tervisealaste veebilehte arvestuses teise koha! Esimest ei antud Sorose Fondi korraldatud WebTOP konkursil väljagi ja see on peaaegu sama hea, kui et esimene koht on meie!

      Ma üritan luua meeskonnatunnet, kutsudes projektiga seotud inimesed mitmel korral kodusele lõunasöögile, aga ma pole kindel, kas mul see õnnestub. Teen rumala välismaalasena paar viga. Moldovas tuleb inimesed alati palgata siseringist. Kuna ma ei kuulu ühtegi sise- ega välisringi, astun ma tihti üle nähtamatute jõujoonte, üritades kokku segada tiimi, mille liikmed kuuluvad erinevatesse ringkondadesse.

      Näiteks tutvustab saksa ämmaemand Karin mulle noortenõuandlas СКАЧАТЬ