Minu Island. Tarvo Nõmm

Чтение книги онлайн.

      Pinnastee, mida mööda sõidame, on lumine ja kurviline. Tee kõrval aurab kogu maapind ning auru pressib sõna otseses mõttes välja kogu mäe külje pealt. Mägi ise on bordoopunast tooni ning kohati on näha valgeid ja erkrohelisi laike, mis on tekkinud ilmselt mingitest väävliühenditest.

      Sõidame üle küngaste umbes kilomeetri jagu ning jõuame mingi kupli ette.

      „Seesama siin ongi saun,” ütleb Valmar.

      „Saun?” ei suuda ma imestust tagasi hoida.

      „Saun jah. Muuseas, seda sauna ei ole mitte kunagi vaja kütta, sest see on soe 365 päeva aastas ja ööpäevaringselt.”

      Ma ei suuda seda juttu uskuda ning tahan kohe seda oma silmaga näha. Mis kuradi imedemaa see Island ikkagi on, et isegi sauna pole vaja mitte kunagi kütta?!

      Siseneme immutatud puitpostidest ehitatud värava kaudu ja satume kahe klaasplastist kupli vahele. Parempoolsest kuplist tuleb auru ning kostab kohinat – saan aru, et see ongi saun. Vasakpoolne kuppel on aga riietusruum. Seal on meeste pool ja naiste pool. Riietusruumi ja sauna vahel olev plats suurusega umbes 10 ruutmeetrit on aga ilma katuseta ning selle ümber on vaid puidust aed tuuletõkkeks. Aia küljes ripub dušš, millest jookseb kogu aeg kuuma vett.

      „Kraan on seadistatud nii, et seda ei saagi täiesti kinni keerata. Muidu külmub vesi torus ära ja segisti läheb lõhki,” seletab Valmar.

      „Vee kokkuhoiust siin küll juttu ei saa olla… Aga soe vesi tuleb ka vist maa seest?”

      „Maa seest muidugi! Kust mujalt ta ikka tulla saab. Islandil on maa sees sooja vett palju. Kui Eestis puuritakse maasse auk, siis eeldatakse, et sealt tuleb külma vett. Islandil eeldatakse aga, et kuuma vett, sest maakoor on väga õhuke ning seal all olev magma soojendab ka põhjavett.”

      „Aga mismoodi siis kraanidesse külm vesi jõuab?”

      „Näiteks ujulatesse ning radiaatoritesse tulev vesi on kõik vaja enne jahutada. Maa seest tulev kuum vesi on aga väga väävlirikas, nii et seda otse kraanidesse ja radiaatoritesse lasta ei saa – rikuks kohe kraanid ära.”

      „Mismoodi nad siis väävli eraldavad?” küsin ma, eeldades, et vastus on lühike, sest kibelen juba sauna.

      „Tegelikult on tegemist topelttorudega: suurema toru sees on peenem toru. Sisemisse torusse lastakse puhas külm vesi ning välimine toru on täis maa seest tulevat kuuma vett. See kuum vesi soojendab üles sisemises torus oleva külma vee. Ja tarbijani jõuab juba soojendatud puhas vesi… Aga ükskord läks neil midagi basseiniga tuksi ning basseini vesi tõusis 65 kraadini. Õnneks avastati see enne, kui keegi sisse hüpata jõudis. Lähme nüüd sauna, seal saab edasi lobiseda,” lõpetab Valmar oma seletuse kuuma vee teemadel.

      Inimesi rohkem pole, võtame kiiresti riidest lahti ja läheme sauna. Sauna uks avaneb raskelt, sest selle külge on nööriga seotud umbes viieliitrine vett täis kanister. Nöör läheb lae alt läbi ja kanister ripub vastasseinas.

      „Kanister on raskuseks, et uks lahti ei jääks. See veab alati ukse kinni ning ka tuul ei saa ust lõhkuma hakata.”

      „Selge. Saan aru. Aga kuskohast see kuum siis tuleb?”

      Märkan, et niiske aur tuleb kohinaga põrandakatteks oleva puitresti vahelt.

      „Sa ju oled näinud, et siin tõuseb igal pool maa seest kuuma auru. Eks mehed vaatasid parema ja sobivama kuumusega koha ja ehitasid siia selle kupli peale.”

      „See on ju nagu Türgi saun?”

      „Auru mõttes küll, aga ega Türgi saunas sellist omapärast mädalõhna ikka pole vist.”

      „Ma ei pööranud lõhnale isegi tähelepanu. Kodus ju soe vesi kah haiseb ning idatuulega tuleb mudaaukude poolt kogu aeg sellist lõhna.”

      (Muide, tavaliselt ei maini ma esimest korda Mývatni külla tulevatele inimestele seda üsna omapärast lõhna sõnagagi. Kui autoga sõites haisu tundma hakkan, siis piilun silmanurgast, kuidas külalised hakkavad vaikselt põrnitsema üksteise poole ning mõni isegi punastab. Lapsed räägivad, et Mývatnist läbi sõites võib autos vabalt kärtsu peeru lasta, sest siis ei pööra keegi sellele tähelepanu.)

      Temperatuur meie mäesaunas on stabiilselt umbes 80 kraadi juures ning pidevalt tuleb auru juurde. Otsaseinas oleva väikese augu kaudu saab aur kupli alt välja. Kõige kuumem hakkab jalataldadel ning selleks on maha pandud mõningad suuremad kivid, et liigse kuumuse korral jalad kivide peale tõsta.

      „Kui tahad tugevamat kuumust, siis tee uks natuke praokile,” õpetab Valmar. „See tekitab kerge tuuletõmbe ning kohe hakkab maa seest rohkem auru välja tulema.”

      Teeme katset ning just nii see ongi. Veedame leiliruumis umbes 20 minutit ning siis läheme duši alla. Õues on 12 kraadi külma ning juba seisangi lageda taeva all ja pesen end kuuma veega duši all. Ümberringi on lagedad väljad, auravad mäed ja kraatrid. Pähe sajab õrna lund.

      „Nagu Sannikovi maa,” avaldan seepeale arvamust, meenutades kunagi loetud ulmeraamatut. Ainuke ebamugav hetk on riietumine, sest miskipärast ei tööta riietusruumis olev radiaator, mis on loomulikult kah maa seest tuleva kuuma auru peale rajatud. Elektrit saunas ei ole ja pimedal ajal kasutatakse küünlaid.

      „Kas rahvast käib siin palju?” tunnen huvi.

      „Piisavalt. Üks mu tuttav on käinud siin saunas igal õhtul ilma eranditeta juba kolm ja pool aastat. Küll sa pärast tunned, kui pehmeks see aur naha teeb! Ükskord ma sattusin valel hetkel sauna ning saun oli rahvast nii täis, et pidin autos ootama, kuni mõned minema läksid. Õnneks jala siia ei tulda ning autode arvu järgi teab enam-vähem ära, kas mahub sauna või mitte. Muidu koori end talvel lageda taeva all paljaks ja siis selgub, et ei mahu sisse. Tavaliselt on suurem hulk inimesi nädalalõppudel.”

      „Ja kõik see on ju ilma rahata?”

      „Loomulikult. Kellele siis selle eest raha maksma peaks? Kogu kuumus ja vesi tulevad ju lihtsalt maa seest ning ehitatud klaasplastist kuppel on ilmselt kohalike meeste oma initsiatiiv.”

      „Aga kes seda koristab? Keegi peab seda ju korras kah hoidma,” küsin ma viimase küsimuse.

      „Asi on väga lihtne. Igaüks koristab enda järelt ära ning polegi midagi koristada. Sisemised lavalauad valatakse kuuma veega üle ning saun ongi puhas. Nagu näed, on ukse kõrval suur võretatud kast. Sinna saab visata oma taara ning eks siis keegi viib selle minema, kui see täis saab. Taarat muidugi palju ei teki, sest kes siin miinuskraadidega ikka eriti õlut joob.”

      Nagu olen juba ennegi märganud, ei tehta Islandil kõike mitte ainult raha pärast. Ka mäe sees leiva tegemise eest ei küsi keegi raha. Inimesed on lihtsalt leidlikud ning kasutavad ära võimalusi, mis loodus neile pakub.

      Selle saunaga oli mõni aeg hiljem seotud ka üks halb seik. Nimelt läks ühe minu õpilase isa üksinda sauna ning tal juhtus midagi südamega. Mees kukkus külili maha just selle puitresti peale, mille alt tuleb kuum aur. Enne, kui abikaasa teda otsima tuli, oli ta seal abitult lamanud juba paarkümmend minutit. Õnneks viidi ta seejärel kiiresti kiirabilennukiga Reykjavíki haiglasse ning nüüdseks on ta oma tookord saadud ränkadest põletushaavadest täielikult paranenud.

      Tänapäeval seda kuppelsauna enam alles СКАЧАТЬ