Minu Island. Tarvo Nõmm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ elamuse sealt kogu raha eest kätte, minu ja paljude teiste meelest oli vana saun aga kuidagi ehedam ja looduslähedasem.

      Soome sauna esineb Islandil väga harva, sest pole just palju puid, millega sauna kütta. Puude puudus on ka ilmselt põhjuseks, miks saunas ei vihelda. Võib-olla vanadel aegadel virutati kusagil kuumas maa-aluses jões või aurava augu veerel üksteisele laavatükkidega vastu turja.

      KAS SEE ON MINGI NALI?!

      Jaanuar 2001. Saan tööandjalt kätte oma maja võtmed. Mu uus kodu asub otse küla südames, kitsas Lynghrauni tänavas ning on samasugune nagu enamik selle tänava maju. Köök, neli tuba, vannituba, pesuruum, suur panipaik, pisike aed.

      Kuna esimesed kaks kuud elasin Valmari juures üürilisena, siis on see hilinenud võtmete üleandmine väga meeldivaks üllatuseks, sest nelja päeva pärast peaksid saabuma Islandile ka minu abikaasa ja kaks tütart. Kutsun kaasa Valmari ning läheme uut elamist vaatama.

      „No nii, kas see on mingi nali?!” hüüatan majja sisenedes. Kõik on ilus ja korralik, aga ainsaks mööbliesemeks on remondimeestest jäänud nelja jalaga taburet. Valmar ei oska seepeale miskit tarka kosta ning lubab asja vallavalitsusest uurida. Vaatame veel majas ringi ning tõesti, see on tühi mis tühi.

      Islandlased on aga tuntud oma abivalmiduse poolest ning jutt sellest, et mu majas on vaid üks taburet, levib kulutulena kohalike seas ning ka naaberkülades.

      Heliseb telefon. „Tervitus. Ma kuulsin, et sul on kodus võimalik vaid istuda! Kuidas sa istudes magada kavatsed?” alustab Jaan oma kõnet kerge muigega.

      „No ju ma hakkama saan, mõne madratsi ikka algul leian kusagilt,” vastan tuimalt, sest lootust, et nelja päevaga maja möbleeritud saab, eriti pole.

      „Ole nüüd ikka, ajame asja joonde! Sain mina oma majja kõik vajaliku, sai Kaldo oma kodu sisustatud, saad seda ka sina,” on Jaan optimistlik ja lisab: „Lauril oli vallavalitsus kogu majja uue mööbli ostnud.”

      Juba mõne aja möödudes sõidabki maja ette haagisega džiip ja veel paar autot. Hakatakse sisse vedama mööblit – voodid, lauad, tugitoolid, kastitäite kaupa toidunõusid, serviise, kardinaid, pesu ja tekke. Eestlastest sõbrad tegid mõned vajalikud telefonikõned ning vaid mõne tunniga leiti kogu maja nelja toa sisustamiseks vajalik ja toodi ka kohale. Islandlased oskavad sellest rõõmu tunda, kui saavad kellelegi kuidagi kasulikud olla – on ju nende endi jaoks kätte jõudnud aeg, kus raha on palju, kaupa on palju ja inimesed vahetavad kodudes sisustust välja, ostavad uusi autosid, televiisoreid ning reisivad palju. Saabumas on Islandi ime – majanduslik ime –, aeg, mil kogu maailmas räägitakse, et islandlased on maailma õnnelikem rahvas, Islandi elatustase on maailma esimeste seas. Kõik hakkab muutuma kõige-kõigeks.

      Õhtul, kui kogu mööbel on laiali paigutatud ning asjad kappidesse pandud, tunnen rahulolu, sest veel hommikul lootusetuna tundunud olukord on lahenenud ootamatult kiiresti.

      19. jaanuari õhtul sõidan Akureyri, et vastu minna oma naisele ja lastele, kes on otsustanud kah lõpuks tulla Islandile, kaks kuud pärast minu tulekut (Eestis jääb meil oma kodu alles ning mingit plaani pikemaks ajaks Islandile elama jääda meil pole). Abikaasa Kaire ning tütred Liisa ja Roosi maanduvad lennukiga täpselt õigel ajal ning kohtan neid lennujaamas. Kaire on poolteist aastat varem Islandil käinud, kuid lastele on see täiesti uus maailm.

      „Issi, ega me kohe homme ei pea kooli minema?” muretseb kümneaastane Liisa ja vaatab uniste silmadega autoaknast välja. Mitte midagi näha ei ole, sest on juba hiline õhtu ning talvine pime aeg.

      „Ei pea, olge mureta, homme on ju alles laupäev.”

      „Aga me ei oska ju islandi keelt! Kuidas me siis aru hakkame saama?”

      „Küll õpite keele selgeks. Isegi mina saan juba natuke kohalikust keelest aru – teil käib see kindlasti palju lihtsamalt,” vastan ma laste pärimise peale.

      „Aga kas see vulkaan, mis meil kodu ligidal on, purskama ei või hakata?” jätkab pärimist kuueaastane Roosi.

      „Ega see nüüd nii ligidal kah pole. Küll jõuame ära minna, kui peaks hakkama purskama,” rahustan ma lapsi ning näitan neile autoaknast teisel pool järve paistvat valgustatud küla.

      „Kas me seal hakkamegi elama?” tahab vanem tütar teada.

      „Jah, just seal. Kas pole ilus koht?”

      „Ma ei saa aru, sest ma ei näe mitte midagi peale tulede seal kaugel,” väidab Liisa.

      Keeran autoga maja ette, avan ukse ning juhatan lapsed nende uude koju.

      „Hurraa, mul on oma tuba!” hõikab Roosi, kes on Eestis elanud õega ühes toas.

      Lapsed on uue elamise üle õnnelikud ning hakkavad end magama sättima. Lepin nendega kokku, et hommikul ärgates läheme jalutama, vaatame uut ümbrust ning tutvume ka koolimajaga.

      Põhikool on siin küllaltki väike – vaid 85 õpilast. Hoone on aga üsna uus ning sisustatud kaasaegselt: korralikud klassiruumid, saal, arvutiklass, käsitööklassid ja kõik muu, mis vajalik õppetöö edukaks toimimiseks.

      Esimese koolipäeva hommikul on mu lapsed väga pabinas ning paluvad, et ema nendega kaasa tuleks.

      Roosil jäi Tallinnas lasteaia viimane rühm pooleli ning poole aasta pealt peab ta minema esimesse klassi ja võõrkeelsesse kooli.

      Kõik tutvustavad end koolis ning ka minu tütred tutvustavad ennast teistele.

      Tehakse tutvust ka klassijuhatajatega. Roosi klassijuhatajaks saab fiuriður, 36-aastane naisterahvas, kes kasvatab ise kodus kolme last, neljas laps on peagi sündimas.

      Liisa klassijuhatajaks saab 60-aastane Gigja, samuti naisterahvas, kes on pärit 11-lapselisest perekonnast ning kel endal on viis last. Olen juba mõne Islandil oldud kuuga saanud selgeks, et maapiirkondades on paljulapselised pered väga levinud.

      Tüdrukute esimene koolipäev läheb üsna libedalt – jagatakse kätte keeleõppeks vajalikud töövihikud ja õpikud. Koostatakse individuaalne tunniplaan lisatundidega ning lepitakse kokku, kes ja millal esimestel nädalatel lastele abiks käib. Roosi klassis õpib õnneks ka Valmari tütar Elise ja see teeb Roosile sisseelamise kergemaks. Elise oli kahekuune, kui kolis Eestist Islandile, ning valdab vabalt mõlemat keelt. Tema on valmis abistama Roosit tõlkimisel.

      Samal päeval saame teada, et vallavalitsus on meie perele määranud kodused keeleõppekursused. Kolm korda nädalas hakkab käima meid õpetamas Sigriður Einarsdóttir.

      Sigga (lühend nimest Sigriður) on Mývatni muusikakoolis viiuliõpetaja ning omanik firmas Norðursigling. See firma korraldab Húsavíki lahel turistidele vaalavaatlusreise.

      Ootan esimest keeletundi põnevusega: on selge, et pääsu pole, keel on vaja selgeks saada nii oma töö tõttu kui ka igapäevaseks suhtlemiseks. Tean liigagi hästi, mis tähendab, kui inimene elab 40 aastat võõrkeelses keskkonnas ega suuda kohalikku keelt ära õppida.

      Sätime end elutuppa istuma ning Sigga jagab meile kätte töövihikud – peame iga kord pärast keeletundi tegema mõned kirjalikud harjutused uute sõnade kohta.

      „Ég СКАЧАТЬ