Hemingway võltsing. Joe Haldeman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      «Raamat ilmuks esimesel aprillil. Jõuaksid New York Timesi raamatuarvustuste esilehele. Publishers Weekly teeks sinust loo. Kõik tahaksid naljast osa saada. Tõuseksid bestsellerite esikümnesse.»

      «Hästi, aga te pole asja läbi mõelnud.» Ta naaldus tagasi ja asetas kohvitassi oma väikesele õllekõhule. «Mis saab neist kehvadest akadeemikutest, kes teile reklaamlauseid andsid? Nende maine oleks rikutud.»

      «Me mõtlesime sellele. Nad ei saa meid kohtusse kaevata, kui tõmmise kaaskiri on hoolikalt koostatud. Me ei peaks ütlema…»

      «Ma ei mõtle kohtusse kaebamist. Ma ei taha teiste inimeste karjääre rikkuda – võib-olla pöördumatult, kui mõni läheb kiidusõnadega liiale ja keegi otsib tema vastu materjali. Sa ju tunned akadeemilist poliitikat. Paljud langevad põlu alla palju vähema kui enda ja oma institutsiooni trükis lolliks tegemise eest.»

      Lena lõi oma kruusi kolinal lauale. «Sa mõtled alati teiste peale. Keskendu kordki endale.» Ta oli nutu äärel. «Mõtle meile.»

      «Hästi, laseme käia. Mis saaks minu karjäärist ülikoolis, kui ma selle ettevõtmisega valesid inimesi ärritaksin? Mis sa arvad, kui kaua mul läheks, et professoriks saada? Arvad, et Bostoni ülikool teeks professoriks kellegi, kes kasutab oma teadmisi õelate naljade jaoks?»

      «Tee mulle teene ja mõtle vähemalt järele. Kaalu rahulikult plusse ja miinuseid. Kui sa kõik õigesti teeksid, võiks see osakonnale meeldida. Pealegi tahab Harry nii väga osakonnajuhataja kohast lahti saada, et annaks selle kas või kirvemõrvarile. Sa ju tead, et saad professoriks umbes kolmkümmend sekundit enne seda, kui Harry sulle võtmed annab ja põgeneb.»

      «Tõsi.» Ta rüüpas kohvitassi tühjaks ja tõusis aeglase naksatusega püsti. «Ma mõtlen selle peale. Horisontaalses asendis.» Ta suundus magamistoa poole.

      «Soovid seltsi?»

      Ta silmitses hetkeks oma naist. «Ära ei ütleks.»

      6. Meie ajal

      Juba tagasi?

      Pean leidma metakausaalsuse. Mitmes ajaliinis tekitab ohtu sama mees. John Baird, mõnes ajas akadeemik, teises sõdur, paaris ka rikas naistemees. Aga ta on alati Hemingway fänn. Kuidagi paneb ta lainetusele aluse 95., 96. või 97. aastal, olenevalt ajaliinist, aga ma ei pääse kuidagi ligi. Tema juures on midagi imelikku, mis pole üldse Hemingwayga seotud.

      Aga sa oled kindel, et just tema tekitas keerise?

      See peab olema tema.

      Hästi. Leia kõigi hävinguliinide ühine metakausaalsus ja unusta ülejäänud. Siis mine tema jutule.

      See jätaks jälje…

      Keda huvitab? Pärast 2006. aastat pole see enam tähtis.

      Tõsi. Taban kõik hävinguliinid ühe hoobiga: neutraliseerin metakausaalsuse ja hüppan edasi, teen mõne juhusliku kontrolli.

      Väga hea. Ära seekord kedagi tapa.

      Saan aru, aga…

      Oled 2006. aastale liiga lähedal. Kui tapad vale inimese, võib kõik koost laguneda.

      Selles osas lähevad arvamused lahku. Me tajuksime kindlasti, kui maailm nendes ajaliinides ei hävineks.

      Sul on õigus, arvamused lähevad lahku. Mina arvan, et sul ei maksa kedagi tappa, muidu saadan su jälle neljateistkümnendasse sajandisse patrullima.

      Mõistan, aga ma ei saa garanteerida, et mul õnnestub metakausaalsus kõrvaldada John Bairdi elimineerimata.

      Neljateistkümnes sajand. Mõnedele see meeldib. Teised peavad seda vastikuks, jõhkraks ja väga pikaks.

      7. Puhas ja valge paik

      Suurem osa kirjandusteaduslikust uurimistööst leiab aset neutraalses või ebameeldivas atmosfääris. Raamatukogude vanad riiulid, metafoorsed ja tõelised pööningud, tolm ja satikad, kolletanud paber ja luitunud tint. Raamatud ja kirjad, mis esinevad vaid kartoteegis, aga mitte riiulitel.

      Hemingway-uurijatel oli tugipunkt väljaspool Bostonit, Hemingway osakond Massachusettsi ülikooli John F. Kennedy raamatukogus. Kolmnurkne ruum, mille üht seina kattis hiiglaslik maal vaatega Bostoni sadamale ja merele. Mugavad tugitoolid ümber diivanilaua, mida polnud Johni nähes kunagi kasutatud. Töölauad maali all mahutasid arvutid ja muu tühjatähja. Põrandalt vahtisid raevukalt vastu Hemingwayde Aafrikas tapetud loomade nahad ja üks sein oli pühendatud Hemingway mälestusesemetele ning fotodele. Õndsaks aga muutsid toa arvukad kastid, milles oli kümneid tuhandeid koopiaid Hemingway kirjavahetusest, käsikirjadest ja väljalõigetest, alates lapsepõlve poenimekirjadest kuni kõigi tema novellide, luuletuste ja romaanide olemasolevate versioonideni.

      Johnile meeldis varakult kohale jõuda, et hõivata üks kolmest arvutist. Ta pani masina tööle, sisestas CD ja trükkis oma ligipääsukoodi. Siis avas ta andmebaasi ja hakkas otsima.

      Populaarsemad kirjed ilmusid otsingu peale ekraanile – kui keegi tellis paberraamatu, saadeti andmebaasi automaatselt elektrooniline koopia – aga Johni otsitavad materjalid olid vähetuntud, nii et ta pidi kastid alla vinnama ja käsitsi kirjades lappama nagu mõni vaene õpetlane 20. sajandi esimesest üheksast kümnendikust.

      Ta kaotas ajataju, unustas oma märkmed ja usaldas instinkte, liikudes kirjadest käsikirjade, märkmete ja intervjuudeni, risti vastupidi tavalisele akadeemilisele uurimustööle. Tavaliselt üritasid teadurid välja uurida, millest Hemingway lood rääkisid, John aga jahtis iga teabekildu, mis võis tema järele tehtud lugude ainest piirata.

      Kõige piiravam oli esimene asi, mis talle pärast Castle’iga kohtumist baarist lahkudes pähe oli tulnud. Üks lõik, mille Hadley oli Carlos Bakerile lõpetamata romaani kohta öelnud: et see oli lugu Nick Adamsist Michiganis jahti pidamas ja kalastamas. John ei teadnud jahist midagi ja tema kalastuskogemus piirdus lootusega, et kork liikuma ei hakka ja tema mõttelendu ei katkesta.

      Hemingway oli jätnud avaldamata loo nimega «Poisid ja tüdrukud üheskoos», mis oli enamjaolt kohmakas eneseparoodia. Selle sündmustik sobis nii ajaliselt kui sisuliselt, aga seda allikana kasutades tulnuks olla sama ettevaatlik kui läbi miinivälja hiilides. Igaüks vaataks vähimagi kahtluse korral esimesena sinna. John võis muidugi Michigani metsadesse telkima minna, kõike ise kogeda ja siis Hemingway stiilis üles tähendada, aga see pidi jääma hiljemaks. Kõigepealt tuli välja selgitada, et selles tohutus kollektsioonis polnud midagi, mis võinuks kogu projekti saboteerida, mõnd Hemingway postkaarti sõnadega: «See romaan meeldib sulle kindlasti, seal on võimas stseen kala puhastamisest.»

      Novellide aines polnud nii piiratud. Hemingway sõnul käsitlesid need lapsepõlve Oak Parkis ja Michiganis ning Itaalia lahinguvälju.

      See pani ta järele mõtlema. Lahingukogemus oli ainus dramaatiline mälestus, mida ta Hemingwayga jagas. Tema kogemused pärinesid küll viiskümmend aastat hilisemast ajast Vietnamist, aga üldine õhustik polnud kindlasti nii palju muutunud. Surmahirm, kangelaslikkus, argus. Relvad ja granaadid olid pisut tõhusamad, aga tegid inimestega üldjuhul sama. Esimese maailmasõja lugu olnuks ehk hea näpuharjutus näitamaks, kas ta oli valmis proovima mõnd pikemat pastišši Michiganis üles kasvamisest.

      Ta tegi arvutisse piisavalt hägusa märkuse, et see teda ei kompromiteeriks, ja jätkas oma silmi kurnavat otsingut Hadley kirjavahetuses, lootes märgata midagi seoses kadunud romaaniga… Neetud!

СКАЧАТЬ