Hemingway võltsing. Joe Haldeman

Чтение книги онлайн.

      Lena naaldus lähemale ja patsutas tema käsivart. «Ütleme, et see on töövestlus, Castle. Mulle tundub, et me võiksime koos töötada.»

      «Hästi.» Mehe näole valgus naeratus. «Tahad sa veel midagi teada?»

      5. Doktor ja doktori naine 1

      Järgmisel hommikul trampis John kööki, eiras kohvikannu ja haaras külmikust rohelise õllepudeli. Ta kiikas üles katuseakna poole. Neli liikumatut skorpioni. Täna tuleb kahjuritõrje kutsuda.

      Punase veini pohmell, kõige hullem omasuguste seas. Ta oli selle jaoks liiga vana. Odava punase veini pohmell. Ta vajus pehmesse tooli ja valas õlle ettevaatlikult külge mööda klaasi. Ei mingit liigset lärmi, palun.

      Kui oled liiga palju joonud, peaks enne magamaminekut sisse võtma paar aspiriini, pisut vitamiine ja nii palju vett, kui võimalik. Aga kui oled liiga palju joonud, ei tule see muidugi meelde.

      Bassihäälne kolksatus torudes andis teada duši sulgemisest. John krimpsutas nägu ja võttis suure sõõmu õlut, mis aitas natuke. Kui vannitoa uks avanes, hüüdis ta Lenale, et too aspiriini kaasa võtaks.

      Paari minuti pärast tuli Lena tablettidega ja ulatas need talle. «Kuidas doktor Baird end täna tunneb?»

      «Doktor Baird vajab tohtrit. Või surnumatjat.» Ta raputas peopessa kaks aspiriinitabletti ja loputas need alla viimase õllesõõmuga. «Mulle meeldib su riietus.»

      Lena kandis ainult pea ümber keeratud rätikut. Ta muigas, võttis tantsija asendi ja keerutas ringiratast. «Arvad, et see võib moodi minna?»

      «Oo jaa.» Kolmekümne viie aastasena oli Lenal ikka veel sale modellifiguur, mis oli viisteist aastat varem klassiruumis tema pilgu püüdnud. Kogu ta keha kattis kerge ühtlane päevitus tänu heldelt pruugitud päikesekreemile ja isiklikule päevitusalale maja katusel, kus ainsaks külaliseks oli igal tööpäeval kell 13.15 madalalt üle lendav helikopter. Lena katsus alati õigel ajal kohal olla, et kopterile lehvitada. Piloodil olid täiuslikult valged hambad. Ta mõtles, kui palju päevitajaid tema marsruudile jäi.

      Ta keeras rätiku lahti ja raputas oma pikki blonde juukseid jõuliselt.

      «Mõtlesin end enne riietumist maha jahutada. Liiga palju veini, mis?»

      «Kas mu eileõhtune särav vestlus ei reetnud mind?» Ta nõjatus seljatoele, sulges silmad ja veeretas külma klaasi otsmikul edasi-tagasi.

      «Tahad veel õlut?»

      «Jah, aga kohv oleks targem valik.»

      «See on öö läbi seisnud.»

      «Karistus minu pattude eest.» Ta jälgis, kuidas naine kööki lipsas ja tajus nende vanusevahet äkki eriti teravalt. Ta oli Lenast poole vanem. Noor mees oleks pohmelli põrgusse saatnud, ahvatlevale tüdrukule järele jooksnud ja ta voodisse tagasi kandnud. Ainus elund, mis sellele mõttele reageeris, oli kõht, mis endast häälekalt märku andis.

      «Röstsaia ka. Või tahad midagi peenemat?»

      «Röstsai sobib.» Miks ta nii vastutulelikult käitus? Tavaliselt ootas Johni pärast joogiga liialdamist hommikune pahameeletorm.

      «Uhh.» Lena märkas skorpione. «Neid on nüüd viis.»

      «Huvitav, kui mitut aken kannab, enne kui sisse variseb. Skorpionid igal pool. Algul uimased, siis vihased.»

      «Küll kahjuritõrje teab, kuidas neist vabaneda.»

      «Aafrikas arvati, et kui nad bensiini või süütevedelikuga tulerõngasse jätta, lähevad nad hulluks ja salvavad end paanikas surnuks. Kahjuritõrje võiks seda proovida.»

      «Mina ja Castle mõtlesime eile õhtul plaani välja. See on pisut kahtlane, aga võib õnnestuda.»

      «Lugesin seda raamatust nimega «Džunglitavad». Olin siis kaheksa-aastane ja uskusin iga sõna.»

      «Meil tuli mõte, kuidas kõike seaduslikult teha. Kas sa üldse kuulad?»

      «Mhm. Anna mulle päris suhkrut ja natuke piima.»

      Ta valas piima tassi ja pistis mikrolaineahju soojenema. «Võib-olla peaksime sellest hiljem rääkima.»

      «Ei-ei. Hemingway võltsing. Mõtlesite välja, kuidas seda seaduslikult teha. Räägi edasi. Olen üks suur kõrv.»

      «Peaksid kirjastajale ütlema, millega tegu, seletama, et kirjutasid selle ise ja lasid autentseks teha.»

      «Jah, sellel oleks turgu küll.»

      «Võiks olla. Peaksime huvi tekitama, aga see on võimalik.» Sai hüppas rösterist välja ja ta tõi selle koos kahe kohvitassiga kandikul elutuppa. «Saad aru, võltsitud käsikiri on ainult osa raamatust.»

      «Ma ei saa aru.» Ta rebis röstsaia ribadeks, et see kangesse Kuuba kohvisse kasta.

      «Ülejäänud raamat oleks su oma teksti lahtiseletus.»

      «Kui see petis teab, mis asi on lahtiseletus, oskan mina seife muukida.»

      «See oli minu mõte. Tegelikult kirjutad hoopis raamatut Hemingway kohta. Kasutad oma teksti erinevate väidete illustreerimiseks. ‘Kirjutasin nii, mitte naa, sest…’»

      «See oleks teine asi,» tunnistas John. «Võib-olla kõigi aegade enesekesksuselt teine Hemingway uurimus. Üsna kahtlane au.»«Võiksid kirjutada huumoriga. Raamat võiks olla nii lõbus kui ka akadeemiline.»

      «Issand, peaksime hankima privaatse telefoninumbri. Kirjastajad ja filmiprodutsendid helistaksid päeval ja öösel. Võiksime müüa oma kümme koopiat, kui ma ise üheksa ostaksin.»

      «Sa ei saa pihta, John. Sinu südames pole grammigi kelmust.»

      Mees surus käe rinnale ja vaatas maha. «Vatsakesed, kojad, minu igavene armastus sinu vastu ja kerged kõrvetised. Ei mingit kelmust.»

      «Just, sina räägid kirjastajale tõtt, aga kirjastaja ei pea tõtt edasi rääkima. Mitte enne avaldamist.»

      «Hästi. Ma ei saa ikkagi aru.»

      Ta näksis pisut röstsaia. «See käib nii. Nad trükivad võltsitud Hemingwayst paar võltsitud tõmmist. Range saladuskatte all.»

      «Jätavad mu lahtiseletuse hoolega välja.»

      «Selles mõte ongi. Nad saadavad selle valitud ekspertidele koos paari käsikirjalehekülje koopiaga ja ütlevad ainult: ‘Kas see näeb teie arvates ehtne välja? Palun hoidke asja salajas, saate ju isegi aru.’ Siis jääb vaid reklaamlauseid oodata.»

      «Ma juba kujutan ette, milliseid reklaamtekste näiteks Scott, Mike või Jack saadaksid. Umbes nii: ‘Kas te peate mind idioodiks?’»

      «Sellistele inimestele nad tõmmiseid ei saadaks, tobu. Hoopis neile, kes peavad end ekspertideks, ehkki nad tegelikult ei ole. Castle rääkis, et seepärast Hitleri pettus peaaegu õnnestuski: nad taipasid, et seda ei maksa kõigile ajaloolastele näidata. Nad valisid paar inimest ja ei maininud neid, kes päevikuid võltsinguks СКАЧАТЬ