Viimane inimene Atlantisest. Aleksandr Beljajev

Чтение книги онлайн.

      «Keedetakse tõmmis kaheteistkümnest mägirohust, mis tuleb korjata kuu loomise ajal koidikul.»

      «Kas midagi kangemat ei ole? Jah, kangemat! Et saaks selle pealihase kohe…»

      «On muidugi. Aga ehk annad siis ise selle «kangema» joogi kuningale, Elzair? Esimest lonksu sunnib ta võtma orja, teise annab mulle – siis alles joob ise.»

      «Milline nördimapanev usaldamatus preestrite vastu!..»

      «Lõpetame mõistujutud,» ütles Kuntinashar, «me mõistsime Huan-Atahuerahani surma!..»

      «Ajalugu tunneb selliseid näiteid,» hüüatas ajaloolane Anuguan, «kaheksa tuhat kakssada kakskümmend seitse aastat tagasi tapeti kuningas Abunartsalagan, viis tuhat kuusteist aastat tagasi toimus samasugune kuningatapmine «suure Atlantise hüvanguks». Nii ongi kirjas meie salaarhiivi kroonikaraamatus: «suure Atlantise hüvanguks».»

      «Kuid preestrid,» ütles Kuntinashar, «ei pea sellest tingimata ise osa võtma. Tuleb teha paleepööre. Olgu see kuninga venna Keletsu-Ashinatsaki kätetöö. Väikese Atsori vürstikese jaoks tundub väga ahvatlev maailma valitsejaks saada. Teda pole raske veenda selles, et tema on seaduslik pärija, kes troonist ebaõiglaselt ilma jäeti. Tõendite taha asi seisma ei jää. Võib appi võtta maagia ja astroloogia, see on sinu rida, Elzair. Meie abiga troonile tõstetud, saab temast meie kätes kuulekas tööriist. Kasutame vürsti saabumist Päikesepidustustele ja pühendame ta oma plaanidesse.»

      «See plaan on parem kui teised,» ütles Anuguan, poolsuletud silmadega paksuke vanamees. «Kuid siin on üks takistus: Keletsu-Ashinatsak sündis lamba südamega. Ta on loid, otsustusvõimetu ja kartlik. Vaevalt küll õnnestub meil teda sellisele teole kallutada… Mis siis ikka, proovime! Aga kui ei õnnestu, siis on minul üks parem plaan tagavaraks… Mul on andmeid, et orjade seas…»

      Ülestõstetavalt ukselt kostis kolm tugevat koputust. Preestrid vahetasid pilke, kõndisid kiiresti eri suundadesse ja tegid näo, et on süvenenud astronoomilistesse vaatlustesse.

      «Kolm koputust… Kuningas…» sosistas Elzair ja avas luugi. Sisse astus kuningas koos kahe heledapäise ihukaitsja ja preester Shishen-Itzaga.

      Kuningas uuris preestreid kahtlustavalt.

      «Peaaegu terve ülemkogu peab tähtedega nõu?» ütles kuningas iroonilise muigega.

      «Suur kuningas! Tähed kahvatavad, kui tõuseb päike!» leelutas Elzair õukondlikus stiilis laulvalt.

      «Koit on alles kaugel!» tõrjus kuningas külmalt Elzairi meelitava tervituse. «Koostage mulle horoskoop homse päeva kohta. Tahan teada, kas homsed pidustused, millele on kokku sõitnud kõik mu vasallid, lähevad hästi.» 5

      «Horoskoop on valmis, kolmekordselt võimas valitseja. Tähed on sulle soodsad. Siin see ongi: «Mina, Elzair, Poseidoni linna peaastronoom, kannan oma valitsejale kuningale ette. Tervitan teda ja soovin rahu. Olgu jumalad mu valitseja kuninga vastu armulised. Anu kuu kuuendal päeval asusime taevast jälgima ja nägime…»»

      Kuningas kuulas ja uuris kortsus kulmude alt karmilt kohalviibijaid.

      Preestrite näod olid läbitungimatud…

      Öö oli lõppemas. Õhk muutus jahedamaks. Tähed kahvatasid. Tõusis hommikueelne tuuleiil.

      Tohutul väljakul, mille nõlvad idas järsakuna ookeani langesid, viimistlesid templiteenrid tõrvikute valgel kiirustades altareid. Kaunistustööd lõpetanud orjad võtsid maha redeleid, köisi, tugesid. Viimaks oli kõik valmis.

      Käes oli iga-aastane suur Päikesepüha.

      Poseidon valmistus selleks kuude viisi. See polnud üksnes religioosne püha. See oli demonstratsioon, mis pidi näitama kõigile kohalesõitnud alamkuningatele ja valitsejatele metropoli ilu, rikkust ja võimsust.

      Mäelt, Püha Künka juurest hakkasid käänulisel mägiteel paistma tuled, mis piki teed välja sirutusid ja kaardusid nagu pikk helendav madu. Öö vaikuses kostsid flöötide vinguvad helid, pronkskaarikute mürin, tohutute elevantide rasked ohked.