Viimane inimene Atlantisest. Aleksandr Beljajev

Чтение книги онлайн.

      Laev suundus laia kanalisse, mille kaldaid kammitsesid valged kivid.

      Kanal läbis kolme üksteise järel asuvat sadamat. Esimesele sadamale lähenemisel kostsid merevalve määratutest pronkspasunatest valjud helid.

      Kuus teravate ja üleskergitatud ninade ning madalate kolmnurksete mastidega tollipargast ujusid lähemale ja peatusid saabunud laeva juures poolkaares. Pargastel seisid pikkade odade, lühikeste mõõkade ja läikimahõõrutud pronkskiivritega sõdurid.

      Merevalve ülem tõusis laeva pardale.

      Austuse märgiks sirutas ta käe – vabad atlantid ei põlvitanud isegi kuningate ees – ja palus neil teekonda jätkata. Aerud laskusid taas rütmiliselt vette.

      Aga siis sai kanal ootamatult otsa ja laev jõudis Poseidoni Suursadamasse, mida valgustas loojuv päike. Tuul sikutas lippe terve mastimetsa tippudes. Inimhäälte hõiked, lauluhelid, vintside krigin, pronksahelate kõlin segunesid ühtlaseks müraks.

      Laev suundus edasi suurde, üheksa kilomeetri pikkusesse kanalisse. Kanali kallastel venisid mööda majad, pühamud, laohooned ning rikkalikud maisi- ja nisupõllud, mida niisutas väikeste kanalite võrk. Aedade rohelusse olid laiali pillatud madalad kuubikujulised majad valgetest, punastest ja mustadest kividest, mis moodustasid lihtsa, kuid ilusa mustri.

      Paremal kõrgus loojuva päikese viimastes kiirtes Merebörsi hoone koos kõrgete, raidkirjadest kirendavate obeliskidega. Selle ees käratses ja närvitses paljurahvuseline kirev rahvamass: skandinaavlased, kes isegi siin ei loobunud oma karusnahksetest rõivastest koos nende all peituvate salakavalate mõõkadega; punastes peakottides ja kullaga kirjatud pikkades rüüdes asiaadid; oma amulette kõlistavad koonusekujulistes tiaarades nuubialased – elevandiluu müüjad; kollasenäolised hobusekaupmehed ja liiakasuvõtjad…

      Viimaks peatus laev kolmandas sisemises merebasseinis, mille pinnal liuglesid väledate veepõrnikatena väikesed paadid, felukid ja gondlid.

      Rändurid laskusid laevalt ja asusid päikesekettaga ilustatud mustadesse gondlitesse.

      Gondlid liikusid kiiresti piki sirget kanalit, millega lõikusid kolm kontsentrilist kanalit. Nende kanalite keskel kõrgus punasesse pronksi aheldatult Poseidoni linna Püha Küngas.

      Videvikuta langes linnale lõunamaine öö. Taamalt, Merebörsi juurest, kandusid kaugusest summutatud lauluhelid, rahvasumma kära…

      Künkal kõrgusid tohutud pronksist sambakujulised «laternad», mille tipust langesid eredad päikesekiired.

      Taeva taustal mustendasid Atlantist hüperborealiste põhjatuulte eest kaitsvate mäetippude lumepiiri läheduses kasvavad metsad…

      Esimese ja teise ringkanali vahele olid paigutatud tohutud kasarmuhooned. Neid asustasid järeleproovitud ustavusega sõjamehed, keda valiti peamiselt heledapäiste pikajuukseliste gallide ja tõmmude berberite hulgast.

      Külalised astusid gondlitest maale ja hakkasid jalgsi Pühale Künkale tõusma.

      Selle tipus olid juba selgesti näha püramiidid, mis ümbritsesid pühamuid ja kõige keskel asuvat Poseidoni templit. Pühamuid raamistas losside, kloostrite, kellatornide, rippuvate aedade, observatooriumide ja arbujate teaduslike laboratooriumide luksuslik kee.

      Mõlemal pool teed kasvasid draakonipuud oma teravate lehtede ja juurtega, mille mahl sarnanes verele. Palmide keskel vulisesid purskkaevud.

      Kuu tõusis ja selle valgus tõi linna heledalt nähtavale. Õhku täitis lillede lõhn.

      Aeg-ajalt kostis kasarmute poolt kimedat pasunahäält.

      Teel ei kohanud nad kedagi peale valvavate sõdalaste, kes seisid liikumatult nagu raidkujud. Hiilgavasse soomusrüüsse aheldatuina läikisid nad kuupaistel nagu pronksmonoliidid. Need olid «Neptuni kaardiväelased» – preestrite ja kuningate pojad. Üksnes kõrge päritolu tõttu oli neil au seista vahipostil keelatud kohtades.

      Künkatipus oli tugevamalt tunda ookeani värskendavat hingust…

      Poseidoni tempel oli rajatud pronksiga kaetud tiputa püramiidile. Selle küljepikkus oli staadion2 ning see oli üleni kaetud hõbeda, kulla ja pronksiga. Pühamu sisemuses olid kujud ja sambad kaunistatud elevandiluuga. Templi katuseharjal kõrgus jumala hiiglaslik kuju, kes seisis oma kaarikul, mille ette olid rakendatud tiivulised hobused. Nende ümber kerkisid ridadena astronoomilised sambad, pronksist nereiidid ning Poseidoni kümnest pojast põlvnevate kuningate ja kuningannade kullast kujud.

      Kõik need hiilgava pronksiga kaetud arhitektuurirajatised jätsid pisut barbaarse, ent vapustavalt üleva mulje.

      Templi läheduses voolas kaljust välja kaks allikat: üks külma, teine kuuma veega. Allikad suubusid basseinidesse, mille kohale olid ehitatud saunad: üks suvine ja teine katusealune, talviste vihmaperioodide ajaks.

      Teejuht tõi külalised ühe lossi juurde, mis seisis Poseidoni templi lähedal loorberisalus. Sammaste ümber põimusid õitsvad glütsiiniad.

      Kuu valgustas ukse pronkspolsterdust, millele oli graveeritud lehvivate lõõmavate juustega Päikesejumala nägu.

      Teejuhi koputuse peale uks avanes.

      «Kolmekordselt vägev Atlantise kuningas andis selle lossi teie käsutusse,» ütles teejuht kätt välja sirutades Assüüria kuningale.

      Atlantide auvahtkond kergitas odasid ja kolksas nendega auavalduse märgiks vastu kilpe ning külalised astusid lossi.

      «Kui lämbe öö! See pronkspolster läheb päeva jooksul nii kuumaks, et isegi öösel pole midagi hingata. Tuleb öelda meie arhitektile Kuntinasharile, et ta ehitaks mulle poorsest kivimist lossi, nagu on Shishen-Itzal. Tõmba katted eest, Tsa!»

      Kuninganna Seli hoidjaks olnud vanaeite kutsuti Hu-Shir-Tsa. Kuid Sel oli lapsest saadik hüüdnud teda lühidalt: «Tsa!»

      Vanaeit tõmbas hõbeliiliaid täistikitud lilla kardina eest. Sammaste vahele tekkinud raamistikus läigatas kuuvalguses veiklev triibuke ookeanipinda. Tuppa tungis värske tuulepuhang ja hõljutas Seli laia vöö otsi.

      Sel seisis elevandiluust lauakese ääres, mis oli täis laotud jaspiskarbikesi, pikliku kujuga kristall- ja kuldpudelikesi lõhnaainetega, miniatuurseid oonüksist ja karneolist tassikesi näovalgendajate ja põsepuna jaoks, ning tillukesi kujukesi.

      Väljasirutatud käes hoidis ta poleeritud pronkspeeglit. Puusade ümber tihedasti pingule tõmmatud linane kangatükk tikitud madude ja lilledega kattis ta keha vööni. Riidest kõrgemale oli seotud lai tumesinine vöö, sõlm kõhu peal. Vöö otsad langesid põlvedest allapoole. Rind, kael ja käed olid paljad. Küünarnukist ülalpool ümbritsesid käsivarsi maokujulised käevõrud. Nende peened soomused olid rohelised, kuldse läikega. Püstiaetud peades hiilgasid smaragdsilmad.

      Sel imetles end peeglist, kohendades lahtisi musti juukseid.

      Ühelt poolt valgustas tütarlast kõrge pronksvalgusti punane tuli, teiselt poolt kõrgete sammaste vahelt langev helesinine kuukiir. Pronkspeegel andis ta tõmmule nahale kergelt kullaka varjundi ning selle kahekordse valgustusega omandas ta peeglist paistev nägu ebaharilikult keeruka värvivarjundi.

      «Tsa, tee mulle soeng. Kas peole tuli palju külalisi?» Ja Sel heitis madalale leopardinahaga kaetud kušetile.

      «Muudkui СКАЧАТЬ