Euromant. Maniakkide Tänav

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ilmselgelt ei uskunud minusse. Ehk oli ka põhjust. Siiski. «Hakkame minema,» ütlesin.

      «Kuhu?»

      «Ma arvan, et lähme kuskile vaiksesse maakohta. Kus pole võrku ja on üldse võimalikult vähe kaasaegset jura.»

      «Sa mõtled mu vanaema juurde. Tema lüpsab käsitsi lehma ja rakendab vanaisa adra ette, kui on vaja kartulivaod sisse ajada.»

      «Sobiv paik. Pluss maarohud.» Puudutasin õrnalt oma neurokontakti. «Nüüd edasi on kõik puha taastusravi.»

      Sirts ei muianud.

      «Kaugel su op on?» küsis ta.

      «Sellega on ok.»

      Ajasin end jalule ja läksin ukse poole. Sirts vaatas tuimalt järele. Tundus, et ta oli kaotanud igasuguse lootuse. Patsutasin talle õlale ja läksin trepist üles. Trepikotta. Seisatasin õueukse taga.

      Noh, proovime siis. Pea huugas, aga implantaat töötas kenasti.

      Olin selle õnneliku vähemuse sees, kellel mingeid kõrvalnähte ei tekkinud. Teisel pool ust sebisid inimesed edasi-tagasi. Igaühel neist oli kaasas mingi elektrooniline vidin. Nutitelefon või võrguimplantaat või elektrooniline märkmik, sülearvuti, tehisintellektiga auto, pleier, sada muud pisiasja ja vidinat. Enamusel neist otsis tarkvara aktiivselt uusi värskendusi. Ja minu kilpkonnapoeg pakkus neile kõigile seda. Sisevõrgu mehed olid näinud omajagu vaeva, et imiteerida sellist platvormi, mille tunnistaksid omaks kõik teised formaadid. See oli nagu kameeleon, kes muutis vastavalt vajadusele nii sisu kui värvi. Ja mina panin kameeleoni ennast kõigile pakkuma. Näiliselt justkui tarkvarauuendusi. Ja kõik tunnistasid kameeleoni omaks. Ja kui olid sellelt enda jao kätte saanud, siis jagasid seda kõigile teistele sarnase tarkvaraga seadmetele oma levipiirkonnas edasi.

      Vaatasin üle õla. Ma olin üksi. Sirts ei olnud mulle järgnenud. Mingi raskus vajus hinge. Seisin väsinult ja tühjana trepikojas ja tundsin… ma ei teagi, mida ma tundsin. Vist mitte midagi. Aga siis kostsid trepilt Sirtsu kergetes tennistes sammud.

      «Noh, kuidas on?» küsis ta.

      Mulle tundus hoobilt, et neuroühenduse kiirus suureneb kahekordseks.

      «Muidugi hästi,» laususin. Kümne minuti pärast keeb seal väljas kogu läheduses olev tarkvara supiks. Ja mida rohkem see supiks keeb, seda rohkem koormust langeb teistele seadmetele ja siis hakkavad need kokku jooksma juba ainuüksi selle pärast, et ei suuda kogu liiklust ära vedada. Säh teile pilveteenuseid. Täna kukub taevas alla.

      Ja taevas kukkus. Esimese vihje sain sellest, et kuskil eemal käik kõva pauk, siis teine, sekka klirinat ja kisa, siis kolmas. Pistsin pea uksest välja, et olukorda hinnata. Kogu tänava tulikirjad, niipalju kui silm seletas, olid kustunud. Tänavavalgustus veel töötas, kuid kirjud hieroglüüfidega reklaamtahvlid olid kustunud. Post kolm maja edasi oli maha sõidetud ja avariikohal oli näha kolme uppis sõidukit. Üks neist põles, kaks tossasid niisama. Ma ei olnud kindel, kas see oli minu kameeleoni temp, sest ehkki masinad on tehisintellektiga, jagub manuaalrooliga rallimehi küll ja küll.

      Inimesed jooksid karjas sinna ümber kokku. Isegi majadest tuldi välja uudistama. Siis märkasin, et minu lähedal lamab üks mees selili maas ja tõmbleb vaikselt. Ju vist keegi, kelle ajju oli tublisti jublakaid pandud, kuid mõistust, nagu näha, talle ei siirdatud.

      Iga teine oleks juba esimesel päeval pärast implantaatide saamist keeranud kinni kõik, mis talle automaatselt mingit jura ajusse laeb.

      Mitte tema. Aga noh, olin ka varem näinud selliseid selle, kellele võisid rääkida turvalisusest päevade kaupa. Sihuke noogutab ja noogutab ning laeb siis sekund hiljem endale mingilt suva lehelt porri pähe. No mis teha. On selline arvamus, et idioodid on progressi toit. Muidugi, looduslik valik toimib. Aga mitte päriselt niimoodi, et rumalad teevad rohkem vigu ja seetõttu saavad hukka ja surevad välja. Sest lollid kompenseerivad omaenda lolluse läbi tekitatud kaotused lihtsalt suurema sigivusega. Rumalus paljuneb kiiremini. Lollused levivad laiemalt.

      Taamal kostis veel paar avariipauku. Plastiku ja klaasi klirin kajas mööda tänavat kaugele. Veel paar inimest kukkusid kokku.

      Sirts tuli ja pistis pea ukse vahelt välja. Ta nägu oli üsna morn.

      «Sinu kätetöö?» küsis ta.

      «Vist küll,» arvasin.

      Trepikojast meie selja taga hakkas kostma kisa. Kellegi gaasipliit ei allunud enam korraldustele ja pani üha vunki juurde.

      Nüüd hakkasin ma veidi pelgama. Kuskilt paistis tulekahjukuma.

      «Keerasid äkki liiga suure supi kokku?» küsis Sirts.

      «Tegin, mis suutsin,» vastasin. Selja tagant kostis trepist allajooksmise müdinat.

      «Lähme,» ütlesin. «Praegu ei hakka keegi näpuga näitama.»

      Astusime uksest välja ja hakkasime mööda tänavat minema. Nägin mitmest aknast teeäärsetes majades suitsu tõusmas. Tulede sähvides kihutas lähemale päästemasin ja kohe tema taga kiirabi.

      Nad põrutasid juba eesolevasse avariisse sisse. Tulekeeled purskusid kõrgele. Mõni hetk hiljem tormas meie selja taga majauksest välja hulk karjuvaid inimesi. Kärgatas kohutav pauk. Suitsu, tolmu ja lendavaid kive olid kõik kohad täis. Maa vappus nii, et me kukkusime põlvili. Ja see oli alles algus.

      Ma nägin kummuli masinaid, leekides maju ja gaasiplahvatuste müriaade. See oli ime, et me mõlemad Sirtsuga vaid põletuste ja paari suurema lihashaavaga linnast välja pääsesime.

      Jõudnud linna taha mäele, jälgisime hommikuni seda hävitustööd, mis mu lahti lastud kilpkonn korda saatis. Ja ma ei olnud sugugi kindel, et see hävitustöö piirdus vaid Tartuga. Ma ei julgenud seda Sirtsule öelda, aga va kameeleon tegi palju puhtama töö, kui ma olin osanud loota, ja palju-palju hullema, kui ma oleksin oma suurimates hirmuunenägudes karta osanud. Ta võis vabalt ka mujale edasi levida. Kui see oli nii, siis meil ei olnud vist tõesti enam kuskile mujale minna, kui Sirtsu vanavanemate juurde maale, et süüa kärjemett ja aidata vanaisal atra vedada.

      Tartu 20. veebruar 2011

      Võõra laip

      Lambid olid selles nurgataguses pargis ammu puruks pekstud ja peale pimeduse saabumist käidi siinkandis harva. Väga harva.

      See ei olnud hea kant. Hooletusse jäetud park keset lohakil puumajade linnaosa. Ja ikkagi põikas üksik naisterahvas koduteed lühendades pargist läbi. Ta oli selle kandi tüdruk ja tundis parki ning lähiümbrust hästi. Juba plikana oli ta siin mänginud, kui see park oli sama räämas ja sama ohtlik. Ta oli õppinud ohte ette aimama ja neid vältima. Kella neljaks hommikul olid need, keda tavaliselt ohtlikuks peeti, end ammu oimetuks joonud ja magasid, veel liikumisvõimelised olid uue doosi otsinguil kuhugi rikkamatesse linnaosadesse saagijahile läinud. Oli päeva külmim aeg, päikesetõusu-eelne jahedus oli saavutanud maksimumi ning niiske hommikune udu kerkis maast ja hõljus puude ja põõsaste vahel.

      Surnud mees lebas kõhuli. Tema kõhn ja nälginud nägu oli pööratud naise poole. Hambad olid irevil, käed-jalad nurgeliseks kangestunud, sõrmed viimases agoonias konksu kiskunud. Riided, võimatu aru saada, kas disaineri juurest või taaskasutuspoest pärinevad, olid kortsus, kuid puhtad ning pärlendava hommikuse kastega kaetud.

      Naine seisatas ja värin jooksis üle ta ihu. Ta lihtsalt põrnitses seda ootamatut leidu ja hetkeks oli naise СКАЧАТЬ