Euromant. Maniakkide Tänav

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ logoks võtnud kilpkonna. Ma nautisin seda kolinat, millega inf nagu sulakuld mu mälupanka kolises. Kogu mant mis neil oli, kõik puha ehtne euro kraam. Mitte koodijuppigi hiina jura. Sula inglise keel. Neetud hiinlased on oma programmeerimiskeele välja nuputanud ja kui sihukese peale satud, siis nikastab ajud paigast. Nüüdsel ajal on kõik kohad seda täis. Suure valuga olen endale nende kriipskirja pähe ajanud. Ma ei kannata seda mitte üks bitt. Aga siin. Nagu paradiisi oleks sattunud. Sain kätte poole sellest jamast, mis nõutud oli, kui sireenid hakkasid ulguma ning nii virtuaalne kui reaalne koertekari lasti meie peale lahti.

      «Minek,» ütles Jorss kui kuulis keldrikompleksi teisest otsast jooksumüdinat. Peaaegu kohe hakati tulistama ja ta sai kuuli pähe. Ma ei näinud seda. Kuulsin ainult kuuli vingumist, aju väljapurskumise lärtsatust ning tundsin kuuma verd oma T-särgi seljale pritsimas. Sööstsin paigalt. Ning miski plahvatas mu peas, parema oimu kohal. Kõige hullem valu, mis ma oma elus olen tundnud. Kõige-kõige hullem.

      Unustasin, et olen kaablitpidi alles võrgus kinni, ja pidin peaaegu implantaadi peast välja tõmbama. Kui maoli maas olin, siis tuli küll meelde, kuidas kaabel pea küljest ära käib, aga see rapsakas tõmbas midagi loksuma ja tollest hakkas see põletikujama pihta.

      Lesisin seal ja välgud sähvisid mu peas ja pea kohal. Sirts tegi turvameestele elektriravi ja implantaat tegi sama mulle. Kobasin ühe käega ühendust lahti teha, teisega proovisin relva kätte saada.

      Olin valust nii sassis, et ei saanud kummagagi hakkama. Siis pani õeke korraks oma relva maha ja tõmbas noaga selle neetud kaabli läbi. Piisas neetud lühikesest hetkest tema välgurelvade tules, kui ümber meie hakkasid jälle kuulid ja kivipuru tuiskama. Varjasin käega silmi ja roomasin põrandas oleva augu poole.

      See oli minu suur õnn, et Sirts oma šokkeritega kohal oli. Sellistes paikades on valvurites rohkem metalli kui liha ning on vaja raketti, et neid kummuli saada.Šokker on muidu lasterelv, kedagi ei tapa ja ametlikult ka lubatud ja puha, aga selliseid tinasõdureid võtab siplema mis hirmus. Sellal, kui Sirts neid tantsitas, suutsin ennast alla meie käiku vedada. Panime oma kaevandusmonorelsiga minema nagu tuul. Aga Jorss jäi maha. Mul lipendas kaablijupp veel tükk aega pea küljes, enne kui tuli meelde see lahti haakida.

      Ma ei saanud tükil ajal ühegi meediku juurde minna, pidime jalamaid end kuhugi peitma, sest need Sisevõrgu tüübid said õige kurjaks meie peale. Nii kui sealt monorelsi seljast maha saime, siis panime joonelt Sirtsuga mutta. Joonelt! Ja mitte hetkegi liiga hilja.

      Jorsi kaudu jälgi ajades said nad aimu, kes neid puistamas käis, ja panid meie eest kohe suure rulli pappi välja. See oli suur rull. Tellija oli samuti vihane, sest ta ei saanud oma jama kätte ning kartis, et kui meile nüüd käpp peale pannakse, siis anname tema ka üles. Tahtis, 老臭鼬, meid alguses koha peal vagaseks teha, aga Sirts oma šokkeritega rahustas vennikese maha, nii et mees suure hirmuga mingi kopika ikka välja käis. Ja siin me siis nüüd oleme. Kaksi, ära põlatud ja kurja saatuse poolt jälitatud.

      Halleluuja! Jumala kindel, et niipea, kui me ainult nina urust välja pistame, siis üks kolmest, kas Sisevõrgu mehed, tellija või linna politsei, kustutab meid kohe ära.

      Ja alles nüüd taipasin millise riski peale Sirts oli läinud, kui mulle manti tooma läks. Ajasin ennast jahmatusest sirgu. Ta pidi ikka väga mu elu pärast kartma, et nii sõna lausumata välja ronis. Ja mul, n00bil, ka ei koitnud kohe. Häirekellad hakkasid peas taguma.

      Jätsin võrgumeeste kilpkonnasupi rahule. Püüdsin rahuneda. Sirts ei ole rumal, temaga ei juhtu midagi. Nii ma endale väitsin, aga kergemaks ei läinud. Tõmbasin teki üle pea. Ei midagi. Magada ei saanud. Iga hetkega, mis Sirts ära oli, tundsin, kuidas vererõhk uutesse kõrgustesse tõuseb. Võtsin kilpkonna uuesti ette. Raske oli keskenduda. Tegin paar neetud hiina hingamisharjutust. See aitas veidi.

      Programm, mille kallal ma nokkisin, oli keeruline. Kui ta sealt maa alt välja tassisin, siis oli see ikka täielik pask. Suur, segane ja poolik. Õnneks on mul ajusid kunstlike neuroühendustega ergastatud – erakooli võlud – ja poolikud programmid on parasjagu minu spetsialiteet. Aga läks kuu aega, enne kui ma enam-vähem selle jamaga kuhugi jõudma hakkasin. Seevastu kui jõudsin, meeldis saabumispunkt mulle väga. Nüüdki püüdsin süüvida ja tõsiselt töötada. Kui ma kilpkonna või mille iganes kallal süvenenult töötan, siis pole muud maailma olemas. Seegi kord suutsin niiviisi mure Sirtsu pärast kuhugi tahaplaanile lükata.

      Aga mitte täielikult, sest kui Sirts tunni pärast tagasi jõudis, oli mu kergendust võimatu kirjeldada. Jätsin kilpkonna rahule, ronisin teki alt välja ja olin valmis oma vanemat õekest kallistama. Sirtsu aga mu kallistused ei huvitanud. Tema vahtis hämmeldunult ringi ja klõpsutas valgusti lüliteid. Rääkisin talle, mis valgusega juhtus.

      Sõimata ma ei saanud. Sirts patsutas mulle õlale. Ma sain oma mandi kätte. Euro värk, tšehhi oma, mitte mingi hiina kraam.

      Tema ohkas ja hakkas elektrisüsteemi lappima.

      «Palju läks?» küsisin. Rahaga oli kitsas.

      «38 kulli,» vastas ta külma rahuga.

      «Misasja?»

      Takseerisin arstiträna uue pilguga. Ikkagi hiinakas? Aga isegi seda ei saa niisuguse hinnaga. «Poola oma?»

      Sirts mühatas põlglikult.

      «Eht europäritolu mant. Lihtsalt esimeses urkas taheti mind röövida, teises kohas vägistada, kolmandas politseile üles anda.

      Šokkeri akud said päris tühjaks. No ja jäigi iga kord maksmata.

      Aga 38 kulli oli metroopilet.»

      «Ma imestan, et sa üldse elusana tagasi jõudsid.»

      «Pole olemas üle jõu käivaid ülesanded, on vaid ebareaalsed tähtajad.»

      «Hah, sa oled päris hästi integreerunud. Tuleb juba tüüpilist eestlase juttu. Töö teeb õndsaks. Mine hakka kartuleid panema.»

      Sirts vaatas mind pika pilguga ja kohmitses juhtmetega edasi. Okei, solvasin teda vist jälle. Oleks pidanud hoopis kiitma. Raha jäi ju alles. Sirts on meil ikkagi integreerunu. Eestlane on tuntud koonerdaja ja kitsipung. Isegi õnnestunud vargustest räägivad muidu justkui korralikud inimesed suure uhkusega.

      «Kui sa nii kõva eit oled, siis äkki teed mulle opi ka ära.»

      Naine surus huuled kokku ja raputas pead: «Sa tead – ma ei ole mõrtsukas.» Ka tema oli neid neetuid videosid vaadanud.

      «Kui ennast tappa tahad, siis hüppa aknast alla.»

      «Ära pulli, Sirts, ma räägin tõsiselt.»

      «Mina ka, väikeveli.» Ta jättis korraks oma juhtmed ja vaatas mulle otsa. «Läki mu vanaema juurde, ta on kõva ravitsejamutt, tõmbab mett mokale ja oled terve.»

      Sirts ei ole tegelikult mu õde. Aga ta on aastat viis minust vanem ja kuidagi on kujunenud, et meie suhted on nagu vanemal õel ja nooremal vennal. Veider.

      «Mis mett?»

      «Maarohud.»

      Ma oleks hea meelega sülitanud «Mul ei ole vaja maarohte, vaid väikest lõikust.»

      «Kui vaja, siis lõigub ta su ära ka.»

      Hakkasin naerma. See ei olnud eriti lõbus naer.

      «Ma usun, et su vanaema võib sigu veristada, aga kõri võin endal ise ka läbi СКАЧАТЬ