Holmesi müsteeriumid. Mark Twain

Чтение книги онлайн.

      “Su meetodid,” ütles Watson tõsiselt, “on tõesti kergesti omandatavad.”

      “Kahtlemata,” nõustus Holmes naeratades. “Ehk võiksid sa ise mõne näite tuua.”

      “Heameelega,” vastas Watson. “Võin ütelda, et oled täna ülestõusmisest saadik olnud hõivatud mingi probleemiga.”

      “Suurepärane!” ütles Holmes. “Ja kuidas sa seda tead?”

      “Sest sa oled tavaliselt väga korralik mees ja siiski oled unustanud habet ajada.”

      “Taevake! Kui taibukas!” ütles Holmes. “Mul polnud aimugi, Watson, et oled nii andekas õpilane. Kuid kas on sinu kullipilk märganud ka midagi muud?”

      “Jah, Holmes. Sul on klient nimega Barlow ja sa pole tema juhtumiga edukas olnud.”

      “Taevake, kust sa seda tead?”

      “Nägin seda nime ümbriku peal. Kui sa selle avasid, siis sa oigasid ja torkasid ümbriku pahaselt taskusse.”

      “Imetlusväärne! Oled tõesti tähelepanelik. Veel midagi?”

      “Kardan, Holmes, et oled hõivatud börsispekulatsioonidega.”

      “Kuidas sa SEDA tead, Watson?”

      “Sa avasid ajalehe börsileheküljelt ja hüüatasid valjusti huvi pärast.”

      “Noh, see on sust tõesti kaval, Watson. Veel midagi?”

      “Jah, Holmes, sa panid selga oma musta kuue hommikumantli asemel, mis tõestab, et sa ootad mõnda tähtsat külalist.”

      “Veel midagi?”

      “Mul pole mingit kahtlust, et leiaksin veel asju, Holmes, kuid annan sulle vaid need näited, et tõestada sulle, et maailmas on teisigi inimesi, kes võivad olla sama targad kui sina.”

      “Ja mõned mitte nii targad,” ütles Holmes. “Tunnistan, et neid on vähe, kuid kardan, mu kallis Watson, et pean sinu viimaste hulka lugema.”

      “Miks sa nii arvad, Holmes?”

      “Noh, mu armas sõber, kardan, et su järeldused polnud nii õiged, kui ma oleksin soovinud.”

      “Sa mõtled, et ma eksisin.”

      “Ainult õige pisut. Vaadakem punkte üksteise järel: ma ei ajanud habet, sest saatsin habemenoa teritada. Panin selga kuue, sest mul on halva õnne tõttu varajane kohtumine oma hambaarstiga. Ta nimi on Barlow ja kiri pidi kinnitama kokkusaamist. Kriketilehekülg on börsilehekülje kõrval ja ma leidsin sealt, et Surrey suutis Kenti võita. Kuid jätka, Watson, jätka! See on väga lihtlabane trikk ja kahtlemata omandad sa selle varsti.”

      HEATEGEVUSLAAT

      “Sa peaksid seda kindlasti tegema,” ütles Sherlock Holmes.

      Ehmusin selle hüüatuse peale, sest mu kaaslane oli söönud oma hommikusööki, tähelepanu täielikult keskendatud ajalehele, mis oli toetatud kohvikannu najale. Vaatasin tema poole ja nägin, et ta vaatas mind poollõbustatud, poolküsival ilmel, mida ta kasutas tavaliselt siis, kui oli teinud mingi intellektuaalse tähelepaneku.

      “Tegema mida?” küsisin.

      Ta naeratas, kui võttis sussi kaminasimsilt ja tõmbas sellest peenekslõigatud tubakat, et täita vana savipiipu, mida ta tavaliselt suitsetas alati pärast hommikusööki.

      “Sulle äärmiselt iseloomulik küsimus, Watson,” ütles ta. “Sa pole muidugi solvunud, kui ma ütlen, et kogu mu taibuka inimese kuulsus põhineb täielikult sellel imetlusväärsel tagapõhjal, mida teie mulle moodustate. Kas ma pole kuulnud iludustest, kes on nõudnud erakordselt inetuid saatjadaame? Siin on teatud analoogia.”

      Meie pikk sõprus Baker Streeti korteris oli viinud teatud läheduseni, kus võis palju öelda solvamata. Siiski tunnistasin, et ta märkus pahandas mind.

      “Võin olla vägagi juhm,” ütlesin, “kuid tunnistan, et ma ei suuda mõista, kuidas sa võisid teada, et mind… mind…”

      “Kutsuti appi Edinburgh’ ülikooli heategevusmüügile…”

      “Täpselt. Sain alles kirja ja pole vahepeal sinuga rääkinud.”

      “Sellest hoolimata,” ütles Holmes, nõjatudes oma toolil tagasi ja pannes sõrmeotsad kokku, “julgeksin isegi oletada, et selle müügi põhjuseks on ülikooli kriketiväljaku laiendamine.”

      Vaatasin teda nii hämmastunult, et ta vappus vaikse naeru käes.

      “Tõesti, mu armas Watson, sa oled suurepärane uurimisobjekt,” ütles ta. “Sa pole liialt rikutud. Sa reageerid otsekohe igasugusele välisele tõukele. Su vaimsed protsessid võivad olla aeglased, kuid need pole kunagi varjatud, ja ma leidsin hommikusöögi ajal, et lihtsam oli lugeda sind kui Timesi juhtkirja minu ees.”

      “Oleksin rõõmus, kui saaksin teada, kuidas sa jõudsid sellele järeldustele,” ütlesin ma.

      “Kardan, et mu heasoovlikkus selgituste jagamisel on mu hea nime tõsiselt ohtu seadnud,” sõnas Holmes. “Kuid praegu põhineb mu järelduste ahel nii nähtavatel faktidel, et see ei saa tuua mu mainele mingit kahju. Sa sisenesid tuppa mõtlikult, mehe ilmel, kes mingit asja kaalub. Käes hoidsid sa üht kirja. Eelmisel õhtul lahkusid sa parimas tujus, nii et oli selge, et see oli kiri su käes, mis oli põhjustanud sinus muutuse.”

      “See on ilmne.”

      “Kõik on ilmne, kui seda sulle selgitatakse. Loomulikult küsisin endalt, mida võis sisaldada see kiri, mis võis sind mõjutada. Kõndides hoidsid sa ümbrikuklappi minu poole, nii et märkasin mingit kilbitaolist moodustist, mida olen näinud su vanal kolledži kriketimütsil. Siis oli selge, et teade tuli Edinburgh’ ülikoolist – või mõnest ülikooliga seotud klubist. Kui jõudsid laua juurde, panid kirja enda ette, aadress pealpool, ja läksid vaatama raamitud fotot kaminasimsil.”

      Mind üllatas täpsus, millega ta oli jälginud mu liikumisi. “Ja edasi?” küsisin.

      “Piilusin aadressi ja võisin isegi kuue jala kauguselt ütelda, et see oli mitteametlik teade. Seda mõistsin ma tiitlist “doktor” aadressil, millele pole sul meditsiinibakalaureusena seaduslikku õigust. Tean, et ülikooli ametnikud on pedantsed tiitlite kasutajad, ja võisin seega kindlalt öelda, et su kiri oli mitteametlik. Kui sa laua juurde tagasi tulid, märkasin, et kirjale oli lisatud trükitud teade, ja siis tuli mulle pähe mõte heategevuslaadast. Olin juba kaalunud võimalust, et saatjaks on poliitiline ühendus, kuid see paistis olevat ebatõenäoline praeguste stagnantlike tingimuste juures.

      Kui sa laua juurde tagasi tulid, oli su näoilme endine ja oli selge, et foto uurimine polnud muutnud su mõtte suunda. Igal juhul pidi see seostuma vastava teatega. Pöörasin tähelepanu seepärast fotole ja nägin otsekohe, et selles olid sa ise, Edinburgh’ ülikooli meeskonnaliige, paviljon ja kriketiplats selja taga. Mu mõningased kogemused kriketiklubidega on mulle õpetanud, et peale kirikute ja ratsaväeleitnantide on kriketiklubid maailmas kõige suuremate võlakoormatega. Kui sa laua juurde tagasi tulid, nägin, kuidas sa võtsid välja pliiatsi ja sehkendasid midagi ümbrikule. Olin veendunud, et sa püüdsid välja mõelda ideid, СКАЧАТЬ