Tagahoovis. Oskar Luts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lapsed,” ütleb Tatjana pidulikult, “nüüd siis hakkame meiegi teed jooma. Kõigepealt vaatame järele,” läheb teise tuppa, “mis need head inimesed meile siia jätsid.”

      Aga juba on Peeter enne teda kostiliste laua juures. “Kas näed, mamma,” nõutult laiutab käsi. “Kõik on lage. Siin võib vabalt kuuli veeretada.”

      “Pole viga, pole viga!” rahustab ema. “Ma ju ütlesin, et mul on natuke tagavaraks. Minge oma tuppa, pange tassid lauale – ma kohe toon teed ja kõike seda, mis mul on.”

      Läheb kööki, lõikab ülejäänud vorstiraasu neljaks õhukeseks killuks ja seab alustassile; sinnasamasse jätkub veel noaotsatäis võid. Aga vorsti naharibakesed pigistab näpu vahel kokku ja pistab suhu. “Vaadake,” tuleb laste juurde, “siin on teile kummalegi kaks vorstirattakest ja natuke võid. Oot’ ma toon nüüd ka teekannu siia, siis…”

      “Aga kui me Niinaga kumbki sööme kaks rattakest,” takseerib Peeter, “mis siis jääb sinule?”

      “Mina sõin oma osa juba köögis ära.”

      Kas ei läbenud oodata?

      Ei. Süda läks vesiseks.

      Pere sööb. Lapsed hammustavad võileiba vorstiga, aeg-ajalt heites emale tänulikke pilke. Tatjana Nikolajevna ise raputab soola leivale ja vaprasti rüüpab vaevalt magustatud teed peale. Vaadates kõrvalt, näib nii, et kõik on parimas korras.

      “Nüüd, lapsed,” ütleb peale hommikusööki, “minge hoovi ja viitke seal aega, kuni ma kraamin toad ja pesen sööginõud. Mul on siin täna palju koristada. Pärast võite jälle üles tulla ja end pesta.”

      “Jah,” tõusevad vend ja õde laua juurest ning vadinal jooksevad trepist alla. “Milline tore hommik!” hõiskab Peeter, avades välisukse.

      Tatjana Nikolajevna kraamib tube, küürib põrandaid ja treppi, peseb sööginõusid ning on endaga nii enam-vähem rahul. “Noh, Jumal tänatud,” pomiseb, “esimene päevaatakk on tagasi löödud – kõik on söönud. Eks nüüd näe, mis saab edasi.”

      Aga siis korraga peatub ta pilk seinapeeglil. – Milline hall, kortsuline eit vahib talle sealt vastu! Kui kohutavalt mustendavad selle silmaalused! Ja seejuures on ta ainult kolmkümmend kaks aastat vana… Oi, kui ruttu ta kulub! Ja kui räpane ta on praegu! – Nägu pesemata, juuksed kammimata, riided lohakil… Koletis! Ei, vaja ruttu-ruttu endki korda seada, muidu tuleb keegi võõras ja arvab, et on tegemist mõne nõiamooriga. Siin kõrval juba on üks meesnõid – misjaoks neid olgu nimelt kaks ühes ja samas majas!

      Sellal tuleb laste juurde mähistatud peaga isand Belski ja küsib, kas nende mamma on kodus.

      Peeter vaatab kõrvale ja kortsutab kulme, ei vasta.

      “No siis ütle ometi!” sunnib tulija pahaselt. “Ega sa pole jäänud tummaks?”

      “Ei ole kodus,” mühatab poiss üle õla.

      “Kuhu ta siis läks?”

      “Turule.”

      “Vaata, Petenka, kuidas sa valetad!” noogutab Aleksander Ivanovitš etteheitvalt pead. “Tatjana Nikolajevna alles praegu oli aknal – nägin teda oma silmaga –, aga sina ütled, et läks turule?”

      “Miks te siis küsite, kui juba nägite, et ta on kodus.”

      “Ai, ai, Petja,” ähvardab isand Belski sõrmega, “sa pole mitte üksnes valelik, vaid oled isegi häbematu! Mis sinust sel kombel saab? Ohvitseriks sa igatahes ei kõlba.”

      “Mispärast?”

      “Sellepärast, et valetad. Ohvitser ei tohi kunagi valetada; ohvitser peab alati rääkima tõtt.”

      “Kas vaenlastelegi?”

      “Noh – vaenlastele! See on hoopis teine asi. Ega sul’s praegu pole tegemist vaenlasega. Ei, poiss, püüa end parandada, muidu läheb asi halvaks. Seekord ma andestan sulle ega ütle mammale, et valetasid; aga kui seda peaks veel kord juhtuma, siis…”

      Siirdub hoovi viimasesse soppi, kaob luitunud majja, mille seinad ainult laiguti on kaetud pudeneva, kipra tõmbunud värvikorraga.

      “Dur-rakk! Bol-vann!” uriseb Peeter minejale järele. Aimab poiss, aimab, milline kala temast praegu mööda ujus.

      Isand Belski muheldes silitab oma süsimusti vurrusid ja koputab siis Tatjana Nikolajevna ukse pihta.

      “Kes seal on?”

      “Mina olen, Aleksander Ivanovitš.”

      “Mis te soovite?”

      “Ah, Tatjana Nikolajevna, küll te olete veider! Ei või ma ometi karjuda läbi ukse, mida soovin. Avage!”

      “Ma ei saa praegu avada. Vahest ehk tulete pärast – ma pole veel korrapäraselt riideski.”

      “See pole tähtis. Tahan teile ütelda ainult paar sõna, ja lähen siis kohe minema.”

      “Oodake!”

      “Hea küll, ma ootan,” köhatab Aleksander Ivanovitš ja kärsitult tammub jalalt jalale. “Vaata, kus pagana eit!” pomiseb. “Alati tal on mingisugused fookused-pookused! Aga pole viga: küll ma su pikapeale välja utsitan!”

      “Tulge sisse!” avab pereproua ukse. “Ja kõnelge ruttu – mul on väga vähe aega.”

      Nonoh? Mis kibedik tal siis on?

      Vaja töötada paar tunnikest ja siis minna turule.

      Ega’s töö pole jänes, et ära jookseb.

      Praegusaja töö on hullem kui jänes; tellijad on väga nõudlikud.

      Saatku nad kus kurat!

      Kus kurat, jaa… Aga mis ta siis sööma hakkab? Mida annab lastele?

      Oh, küllap leidub.

      Leidub…! Mitte midagi ei leidu! Olgu nii hea, kõnelgu ruttu – ta tõesti peab tööle hakkama.

      “Nojaa,” jälle silitab endine sõdalane vurrusid, “aga Jumal tule appi! – ma pole teid veel tervitanudki. Tere ja head hommikut, Tatjana Nikolajevna! Kuidas magasite?”

      Suudleb leskproua kätt ja vaatab ringi, kuhu istuda. “Niisiis…” algab. “Te ometi lubate, et istun silmapilguks. Asi on selles, et mu pea ikka veel valutab selle haava ja kukkumise tagajärjel. Kas ma öösel tegin teile väga palju muret? Olin nii segane, et enam ei mäletagi detaile.”

      “Ah, see asi on juba likvideeritud. Sellest ei maksa enam kõnelda.”

      “Likvideeritud on ainult üks osa sellest juhtumist,” laskub isand Belski diivanile ja süütab paberossi. “Fakt on selge, aga te veel ei tea selle põhjusi.”

      “Uskuge, Aleksander Ivanovitš, ma pole uudishimulik. Mind ei huvita teie seiklused. Tegin teie heaks kõik, mis võisin, ja rahuldun sellega.”

      “Tatjana Nikolajevna!” hüüab külaline pühalikult ja СКАЧАТЬ