Tagahoovis. Oskar Luts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ põgeneb kiljudes ja kõrgete apsatite klõbisedes. Alles teise hoovimaja nurga juures ta vaatab tagasi ja turtsub nutust lämbuval häälel:

      “Justkui nõid! Sa kuula enne, kust ma tulen, siis tule lohmima!”

      “Küllap ma tean, kust sa, raisk, tuled. Poistega ümber ajada – seepeale sa oled meister! Vaata, kus päike juba!”

      “No ega mina saa päikest kinni pidada.”

      “Kasi tuppa, või muidu ma teen sust pudru!”

      “Pane kepp käest, siis tulen.”

      “Tule jalamaid!”

      “Ei tule aga mitte.”

      Pesunaine jookseb tütre sihis edasi ja mõlemad kaovad naabermaja nurga taha. Sinna enam pole midagi näha, aga seda rohkem on kuulda. Kisa ja sajatamine täidab tühja ning unist hoovi.

      Siis tretib pesunaine tütart juukseidpidi üle munakividega kaetud künkliku platsi ja tõukab ta oma korteri eeskotta.

      Aga enne, kui talle ise läheb järele, kükitab sinnasamasse läve kõrvale. Ning siis algab all metsik tuuseldamine, kiunumine ja kolin. “Ma lähen jõkke!” kuuleb Tatjana pesunaise tütart kisendavat. “Jõkke! Jõ-õõkke!”

      Tatjana Nikolajevna suleb akna, väristab õlgu ja kuulatab, kas lapsed nüüdki magavad. Vist magavad… Aga võib-olla, et ema meeleheaks ainult teevad nii, otsekui magaksid.

      Ent juba algavad oma päevatoiminguid teisedki allkorra elanikud. Kingsepp Kapral hakkab togima oma saapatohlusid ja voorimees Kohv vandudes peksab hobust, kelle on tallist toonud kaevu juurde. Nurgaadvokaat Vint algab oma juriidilist tööd ägeda sõimuga naabrite aadressil: vaata, nüüd kuradi tõprad enam ei lase sugugi magada! Oleks küll viimane aeg põlema pista see ussipesa.

      Kuid hommikused ja päevased askeldused niihästi majas kui hoovis häirivad kohtuametniku leske hoopis vähem kui öised. Istuks temagi juba oma õmblusmasina taha ja hakkaks lõgistama, aga seda ei või teha laste ja osalt ka Bražnikovide pärast. Konutab voodiserval, pea täis süsimusti mõtteid. Kaua ta jõuab nii vastu pidada? Elu on ta pigistanud nagu pihtide vahele ja mitte vähematki lootussädet ei paista tulevikus; mitte kelleltki pole loota abi ega armu. Tööd jääb mitte iga aastaga, vaid iga nädalaga vähemaks, sest igas teises majas on õmbleja. Seegi töötasu on langenud nii alla, et kuidagi ei jõua inimväärselt toita end ja lapsi. Riided, kingad, korteriüür… Issand halasta, mis saab veel siis, kui tuleb talv! Siis on lastele vaja soojemaid riideid, vaja osta puid… Ainuke võimalus end kuidagi vee peal hoida on – pansionärid. Bražnikovid küll maksavad võrdlemisi vähe ja söövad palju, aga siiski pudeneb talle natuke sealt kõrvalt. Aga kui palju on nendega tegemist! Kui palju aega läheb just nende nahka! Isegi pesu peab ta neile pesema, sorima nende kõntsaseid särke! Ja mis on selle tänuks? Sõim ja teotus, nagu tänagi öösel. Oi elukest, elukest! Mispärast küll on mõnele antud nii raske rist? Ja siis veel see Belski? – Milline pettumus! Ai, ai, milline pettumus! Aga on parem, kui ta enam ei mõtlegi selle isiku peale. Välja, välja peast ja südamest see inimene!

      Uuesti poeb vaiba alla, mõtleb pikutada ainult tunnikese, aga kui virgub, siis näitab äratajakell kummutinurgal juba üheksandat hommikutundi. “Oi, kui hilja!” kohkub. “Mis mu arus on?”

      Ja kohe pistab vanem Bražnikov oma sassis pea ja pruunika habemetüüka ukse vahele. “Kuidas on lugu teeveega?” küsib. “Me peame ametisse minema.” Ning poetudes üle läve: “Tere hommikut, Tatjana Nikolajevna! Teie, kas teate, tuvike, ärge võtke arvesse minu öist loba! Olin purjus nagu siga, ei teadnud isegi, mis jampsisin.”

      “Noh, kes seda teab. Öeldakse ju: mis kainel peas, see joobnul keelel.”

      Ei, Jumala eest, seda ta pole kunagi mõtelnud. Ja õieti tal pole meeleski, mis just nimelt ütles.

      Aga tema, Tatjana Nikolajevna, võib vanduda püha risti juures, et tal pole mingit intiimsemat vahekorda Belskiga; ta ainult kuulis teda oigavat trepil, tõi ta Petja abil sisse, ja mis edasi sündis, seda nägi isand Bražnikov ise.

      “Einoh, muidugi, muidugi!” taandub üürnik. “Selle kohta pole midagi ütelda. Iga ristiinimese kohus on teist aidata.” Andestagu Jumala pärast!

      Tatjana Nikolajevna riietub kähku, süütab tibatillukeses ja poolpimedas köögisuberikus priimuse ning jookseb poodi. Vahepeal virguvad lapsedki.

      “Kas magasid, Niina?” küsib Peeter.

      “Jah, magasin.”

      “Mis sa unes nägid?”

      “Nägin, et sõin.”

      “Mida?”

      “Sõin saia ja võid ja vorsti ja… Aga söönuks ei saanud.”

      “Vaata, kui imelik!” tõuseb Peeter voodis istukile. “Mina nägin just samasugust und. Kes teab, mis see tähendab?”

      Pereproua talitab köögis ja kostiliste juures ning tuleb siis oma tuppa tagasi. “Oo,” hüüab naeratelles, “teie ka juba üleval!” Peaaegu küsiks, kas nad magasid hästi, aga mistarvis selline küsimus. “Nüüd,” ütleb, “seni kui onud joovad teed, riietuge teie, siis joome ise.”

      “Kas poest tõid midagi?” küsib Peeter.

      “Jah, veidikese ikka. Suhkur oli otsas. Saia ja vorsti ka tõin.”

      “Kas kuuled, Niina,” muigab poiss, “meie unenägu läheb üsna ruttu täide.” Ning emale, tähendades üürnikkude poole: “Ega sa ometi kõike nende lauale pannud?”

      “Peaaegu kõik. Seda polnud kuigi palju. Meie raha on lõpukorral ja võlgu meile enam ei anta.”

      “Noh,” noogutab Peeter pead, “siis veel on küsitav, kas me ilmsi näemegi neid asju, mis unes sõime!”

      Hiilib naabertoa ukse juurde ja vaatab läbi võtmeaugu. “Pole seal enam suuremat midagi,” nukralt raputab pead. “Ära ahmivad kõik.”

      “Jah,” ohkab ema, “nad söövad hirmus palju. Ma ei saa aru, kuidas küll võivad inimesed endale nii koledal kombel toitu sisse ajada?”

      Kas ta siis ei tea, millest see tuleb?

      Ei.

      “See tuleb sellest, et nad on liiga suured meie jaoks. Lase nad minna kus see ja teine ning võta kostilised, kes on vähema kasvuga; küllap neil on ka väiksem isu.”

      “Jah, sõbrake, nagu meil oleks kostilisi valida! Kes tahab tulla siia vanasse, kolisevasse kasti, pealegi kõrvalisse linnajakku? Pole meil siin millegagi ahvatella paremaid kostilisi; õnn veel, et needki püsivad paigal.”

      Peeter uuesti vaatab läbi võtmeaugu. “Läinud kõik!” tihub nutuselt. “Pole seal enam midagi. Ime, et nad veel ei jära taldrikuid ja klaase.”

      “Pole viga!” püüab ema naeratada. “Ma jätsin teile natuke tagavaraks.”

      Aga endale?

      Endale muidugi ka.

      Siis teevad bratja-razboiniki minekut. “Hiljaks jäime – pagan võtku!” raputab vanem Bražnikov pead ja veidrasti tõmbub küüru. “Üle magasime.”

      “Tulge СКАЧАТЬ