Dessant. Riikka Ala-Harja

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ blejad teevad kotiriidest nukke, millel on lamepea, peenikesed käed ja lühikesed jalad. Nukul ei ole suguelundeid ega silmi.

      Ülemjuhatus ristib nuku Rupertiks.

      Rupert täidetakse liiva, õlgede, kaltsude ja lõhkeainetega.

      Selga pannakse Rupertile valge langevari.

      Sõdurid ootavad õmblustöökoja ukse taga, nad tahavad nukud võimalikult kiiresti kätte saada.

      Sõdurid viivad nukud lennukitesse, viskavad nad lennukist alla ja lasevad valjuhäälditest lahingulärmi. Rupertid lõhkevad ja neist lahvatab tulekeeli ja sakslased ei saa aru, et tõeline lahing on alanud tegelikult mujal.

      Kuuenda juuni varahommikul vaatavad sakslased binoklitega punkritest merele. Laevu nad horisondil ei näe.

      Vahetan seda kuuenda juuni lugu. Tänahommikune on mõeldud sõja ajal sündinud sakslastele, kes ei mäleta lapsepõlve sõjast midagi, ehkki arvavad, et teavad sellest kõike. Vormin oma juttu turistide järgi, ometi pean alati kinni ajaloolistest faktidest. Räägin ka sakslaste ülemjuhatusest, aga ei räägi alati Hitlerist ja Rommelist, ei kasuta sõna „natsionaalsotsialism”.

      Viisteist sakslast seisavad minu ees ja kuulavad keskendunult. Emma ootab jäätisekioski pingil, näen Emmat kogu aeg, Emma sööb šokolaadijäätist ja ootab, kuni ma dessandiga ühele poole saan.

      Liitlasvägede sõdurid võõpavad näod mustaks ja kerivad võrgu kiivrite peale. Pommitajad tõstavad purilennukid õhku.Luurajad märgistavad langevarjurite maandumisalad lõketega. Kas sakslased juba kahtlustavad?Veel mitte, veel mitte. Kell on üks ja mehed hüppavad pimedusse. Sakslased avavad tule, lennukid üritavad kõrvale põigelda. Langevarjureid langeb Orne’i jõe suurveealale, nad upuvad mutta. Sõduritele on jagatud pardiviled, et nad üksteist pimedas üles leiaksid. Nad puhuvad vilesid, aga heli ei kosta piisavalt kaugele.

      Kuuesajast sõdurist jõuab kohtumispaika ainult sada kuuskümmend.

      Sõjaajaloo kõige suurem dessant on alanud.

      Emma tahab, et teda rünnataks ja piinataks, Emma karjub ära tee, Emma naerab hüsteeriliselt, Emma istub kaksiratsa minu otsa ja hoiab kätest kinni, me veereme voodi peal, mina hakkan vastu, Emma veereb, mina ründan vastu.

      Emma istub seljas, me võitleme, kuni Emma võidab.

      Emma särgi alt vilksatab sinikas.

      Rahune nüüd maha, palun.

      Tõstan Emma särgisaba üles.

      Selle all on suur sinikas.

      Tõmban Emmal särgi seljast.

      Emma rinna peal on sinikad, neid on külgedel ja käsivartel.

      Küsin Emmalt, kust ta need sinikad sai.

      Mina ei tea, vastab Emma ja tahab edasi võidelda.

      Võtan Emma käsivarrest kinni, aga Emma rabeleb end lahti. Mina haaran uuesti ta käe, natuke liiga kõvasti.

      Palun, et Emma veel riideid seljast võtaks. Emma teeb vöö lahti ja laseb teksadel demonstratiivselt põrandale kukkuda.

      Reitel, pahkluudel, kannikatel, sääremarjadel on sinikad.

      Palun, et Emma selja keeraks.

      Ka selja peal on sinikad.

      Jooksen trepist alla ja helistan Duvalile, kes on kümme aastat meie perearst olnud.

      Või mis pere see enam on.

      Vastuvõtuõde ütleb, et poole tunni pärast on üks tühistatud aeg.

      Vastan, et me tuleme kohe.

      Emma kuuleb ja hakkab mossitama. Olin jõudnud lubada, et läheme täna veel ujulasse, aga sinna nüüd enam ei jõua.

      Luban, et läheme pärast arstilkäimist merivähke püüdma.

      Emma seisab Henri töölaua juures ega vasta. Tema särgi rinnaesisele on tomatikastet tilkunud. Palun, et ta puhta särgi selga paneks. Emma poriseb vastu, aga läheb ülevalt uut tooma. Ta valib hevisärgi, mille ma pika mangumise peale turult ostsin. Henri kaebab, et ma riietan kaheksa-aastast tüdrukut nagu poissi, süüdistab, et mind ei huvita tema riided ja nende kokkusobitamine, et tegelikult ei hooli ma enam millestki, et minu suhtumine on juba kogu aeg ükskõikne.

      Võtan Emmal käest kinni, me astume tänavale, teeme jalgrattad lukust lahti, mõtleme, kas praegu on tõusuvõi mõõnaaeg, kas merivähke saab veel püüda. Kinnitan, et saab ikka.

      Duval teeb vastuvõtukabineti ukse lahti, tervitab kättpidi ja palub sisse astuda. Võtan jakid ja koti, tõusen kohmakalt püsti, tunnen end aeglasena, ehkki olen Duvali täiskasvanud patsientidest üks nooremaid.

      Vanainimesed kolivad kohe Pariisis pensionile pääsedes rannikule, vanainimesed helistavad Duvalile iga päev, nii et telefon ja vastuvõtuajad on kogu aeg kinni – nii Alice rääkis, kui ta asendas eelmisel sügisel Duvali vastuvõtuassistenti.

      Emma kutsub Duvali Mesimeheks, sest Duval naeratab kogu aeg, Duvalil on leebe hääl, Duvalil on pehmed juuksed ja pehmed kulmukarvad, mina olen Duvali vastuvõtul käinud nelikümmend üks aastat ja Emma kaheksa aastat, Duval on küla kõige popim arst, kõik käivad Duvali juures.

      Duval palub Emmal riidest lahti võtta. Duval vaatab sinikaid ja mina üritan Duvali näoilmet tõlkida, aga ei saa sellele pihta. Duval mõõdab vererõhku, uurib kurku ja kõrvu, loeb pulssi ja katsub lümfisõlmi. Oleme seal üle tavalise vastuvõtuaja ja ooteruum hakkab täis saama.

      Mina ei vaata Emmat, mina jahin Duvali pilku.

      Duval saadab Emma analüüsidele.

      Kas saate kohe anda, küsib ta.

      Saame, vastan mina.

      Proovin Duvali ilmet mõista, aga ei loe sellest midagi välja.

      Üks aeroobika laiskadest tagumise rea naistest võtab Emmalt kuus katseklaasitäit verd.

      Emma käib vetsus ja toob naisele purgitäie sooja uriini.

      Küsin, mis proovid Emmale määrati. Naine ütleb, et need on perearsti tavalised proovid. Duval on selle poolest tuntud, et saadab vähimagi kaebuse peale laboratooriumisse. Duval tahab kindel olla. Duval ei hoia proovide pealt kokku.

      Kodus ütlen Emmale, et vesi juba tõuseb ja vähke pole enam mõtet püüdma minna. Vesi hakkab alles kahe tunni pärast tõusma, ütleb Henri ja pakub, et läheb ise. Emma rõõmustab. Mina ei ütle midagi, aga küllap Henri naudib seda, et Emma mind vale pealt kinni sai.

      Henri ei käi kunagi Emmaga rannas. Henri on Pariisis kasvanud, ta ei ole liivaga harjunud. Mina olen terve lapsepõlve siin rannas mänginud, kogu oma elu siin külas elanud. Henrile liiv ei meeldi, see ronib Henri meelest igale poole. Kui me Emmaga rannalt koju jõuame, higised ja punased põsed peas, ootab Henri esikus, hari ja kühvel käes.

      Istun diivanile ja ootan.

      Täna õhtul peaksin perega koos ühepajatoitu nautima ja selle punase veiniga alla loputama, peaksin puhastes triigitud rõivastes naeratama ja perekonna üle uhke olema. Ajakirjanik ja dessandigiid ja nende kaheksa-aastane sporditüdruk nautimas mererannaküla ja selle rahu, nautimas seda, mis on jõutud üles ehitada, mis on pere oma ja väärtuslik, rõõmustamas sügava, СКАЧАТЬ