Kuninga kõne. Peter Conradi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ilma äpardusteta tagasi Lääne-Austraaliasse Albanysse King George’i väina.

      „Kas selleks korraks on reisimised reisitud?” küsiti Logue’ilt selle sama intervjuu raames Perthi Sunday Times’ile, milles ta oma kohtumist Woodrow Wilsoniga mainis.

      „Reisitud,” vastas Lionel. „Austraalia on maailma parim paik.”

      Kodus sai Logue oma Britannia kogemusest kohe kasu lõigata. Kui Perthi Uue Kuningliku Teatri kinoekraanile planeeriti sama aasta augustiks „Kuningliku Inglismaa” nimeline dokumentaalfilm kroonimistseremooniast, valiti Logue neid „C. Spenceri eriti privilegeeritud positsioonilt filmitud animeeritud pilte” kommenteerima.

      Vaevalt oleks Logue osanud sel ajal ettegi kujutada, et ühel päeval pöördub kuninga poeg isiklikult oma kõnedefektiga tema poole ja et Perthi ühiskonnategelaste seas muudavad just see ja muud taolised etteasted ta tähelepanuväärseks kujuks. 1911. aasta detsembris andis tema hiljuti asutatud näitlemiskool, mis koondas enda alla palju tuntud kohalikke amatööre, oma esimese etenduse – kuueteistkümnendal kuupäeval, laupäevasel õhtul, etendasid nad tema lavastatud tükki inglise näitekirjanikult Henry Esmondilt, mis kandis nime „Üks suvepäev”. Kaks päeva hiljem astus juba uus koosseis üles „Meie poiste” lavastusega, mille tulu pidi minema kohaliku lasteaia toetuseks.

      Samal ajal tegeles ka Myrtle eneseteostusega. 1912. aasta aprilli West australian’ist saab lugeda, et ta oli äsja avanud „kehakultuuri ja vehklemise kooli naistele ja tüdrukutele” kõrgete lagede ja hea ventilatsiooniga Queen’s Halli spordisaalis. Artikkel kirjutab veel, et Myrtle oli „hiljuti naasnud võõrsilt, kus tal oli olnud soodne võimalus end kõige uudsemate Inglismaal ja Ameerikas kasutatavate töövõtetega kurssi viia”.

      Järgmisel kuul astus Logue’i trupp üles Tema Majesteedi teatris heategevusliku komöödiaetendusega „Missis Gorringe’i kaelakee”. Seekordne tulu läks Parkerville’i orbudekodule. „Mister Logue ja tema õpilased on südamlikud õnnesoovid ära teeninud,” kuulutas West australian. „Etenduse juures ei olnud midagi mehaanilist ja kogu asjal oli juures siiralt ja otsekoheselt inimlik maik.” Ka Myrtle astus laval üles: tema etteaste missis Jardine’ina oli „väga kõrge kunstilise väärtusega nii hääleliselt, näitlejameisterlikkuselt kui ka üldhoiakult”, leidis ajakirjanik.9

      Logue’i etlemisalane tegevus äratas publikus aina enam huvi. „Mister Lionel Logue’i etlemisõhtu kuulutusest piisas, et St George’i hall eile õhtul inimesi täis saada ja need, kes sel vihmasel õhtul kodust välja otsustasid tulla, said rikkalikult tasutud,” võis 1924. aasta augustis ühest arvustusest lugeda. Sama arvustus kirjeldas Logue’i ka kui „igakülgset meistrit sellises peenes kunstis nagu kõnekunst”.

      Näib, et eriti hästi läks Logue peale publiku hulgas viibivatele naisterahvastele – nagu täheldas ühe kohaliku ajalehe reporter, kui Logue Kalgoorliesse ühel Eisteddfodi-nimelisel festivalil „ilukõneliseks kohtunikuks” käis. Tundub, et festivali näol oli tegu millegi tänapäevase talendikonkursi laadsega. Reporter märkis, et „mister Lionel Logue on väga nägus noormees ja see jäi silma nii mõnelegi tüdrukule. Kaks neist olid võistlusel igal õhtul kohal ning veetsid suurema enamuse ajast hingestatult kohtunikekabiini poole jõllitades. Nendele noortele neidudele oleks võib-olla huvitav teada, et mister Logue’il on võluv naine ja kaks armsat last.”10

      Samuti pälvis Logue kuhjaga kiitust töö eest oma kõnekunsti õpilastega. Üks tema kunagistest jüngritest meenutas, et 1913. aasta septembri õhtusöögil Rose Tea Roomis „tunnistasid mitmed õpilased oma lugupidamist selle džentelmeni teadmiste vastu ning kinnitasid tema koolituste tulemuslikkust”. Umbes kahekümne kohalviibija lõbustuseks uurinud üks noormees, kas Logue ei tahaks oma tähelepanuväärset annet ära kasutada ning panna poliitikud ja ülejäänud arvamusliidrid lolluste asemel tervemõistuslikku juttu suust välja puhuma. Logue vastanud asjakohaselt humoorikal toonil, et juba ainuüksi oma emakeele täielik valdamine annab tunnistust „tsiviliseeritusest ja rafineeritusest”.

      Olgugi, et elu Perthis oli mugav, olid Lioneli ja Myrtle’i silmad maailmareisi ajal avanenud ja tundub, et nad mängisid vaiksel viisil mõttega võõrsil, miks mitte Londonis, uut elu alustada. Kõigile väljavaadetele peatsest kolimisest tõmbas joone peale teise poja, Valentine Darte’i, sünd 1913. aasta 1. novembril. Veidi aega hiljem, 1914. aasta 28. juunil kaugel Sarajevos Austria ertshertsog Franz Ferdinandile tehtud atentaat sundis neid selle plaani määramatuks ajaks kõrvale lükkama.

*

      Austraaliale kui asumaale osutus Esimene maailmasõda surnute ja vigastatute arvult tohutult kulukaks. Vähem kui viiest miljonist elanikust võeti 416 809 meest sõjaväkke; rohkem kui 60 000 neist tapeti ning 156 000 said haavata või võeti sõjavangi.

      Mis Britanniasse puutub, siis seal tervitati sõja puhkemist suure entusiasmiga – ja kuigi ettepanek üle minna kohustuslikule sõjaväeteenistusele lükati rahvahääletusel kaks korda tagasi, astus suur osa Austraalia noortest meestest vabatahtlikult lahinguvõitlusse. Enamikku neist ei saadetud esmalt mitte Euroopasse, vaid läkitati 1914. aasta augustis Egiptusesse, et seista vastakuti hädaohuga, mida Ottomani impeerium Briti huvidele Lähis-Idas ja Suessi kanali juures kujutas. Esimene suurem sõjakäik, millest Austraalia ja Uus-Meremaa liitlasvägi (ANZAC) osa võttis, oli Gallipoli.

      Austraallased maabusid 1915. aasta 25. aprillil hiljem Anzaci lahena tuntuks saanud mereabajas, mille järskude rannanõlvade näol neid üsna ebakindel jalgealune ees ootas. Nii liitlasvägede rünnak kui türklaste vasturünnak ebaõnnestusid ning maad võttis surnud ring, mis kestis kogu ülejäänud aasta. Austraalia Veteranide Ameti andmetel sai Gallipoli lahingus surma 8 709 ning haavata 19 441 austraallast. Õõnestades tugevalt austraallaste usaldust Briti impeeriumi ülemvõimu, oli sellel lahingul riigile tohutu psühholoogiline järelmõju. ANZAC’i sõduritele omistati kangelase staatus ja nende kangelaslikkust tunnustati Anzaci päevaga, mida sellest ajast peale 25. aprillil mälestatakse.

      Logue oli sel ajal juba kolmekümne nelja aastane kahe lapse isa, kuid soovis siiski vabatahtlikuna sõjaväkke astuda. Tervislikel põhjustel lükati ta tagasi – veidi pärast kooli lõpetamist oli ta jalgpalli mängides nii õnnetult kukkunud, et põlveluu purunes. Sellega lõppes tema jaoks igasugune sportlik tegevus ja võimalus sõjaväes teenida.

      „Tahtsin sõjaväkke astuda, aga pidin selle mõtte peast viskama, sest ei saanud marssida,” rääkis ta ühes sõja-aastatel avaldatud intervjuus. „Kardan, et oleksin pidanud pärast esimest pikka marssi mõned nädalad lamades taastuma ning oleksin sõdurina oma riigile ainult ebavajalikuks koormaks.”

      Logue pääses küll Gallipoli lahingu õudustest, kuid tegi, mis sai, et sõja ajal riigi hüveks oma panus anda. Ta pani kogu oma energia etlemisõhtute, kontsertide ja teatrietenduste korraldamisse ning annetas saadud tulu Punasele Ristile ja muudele toetusfondidele. Sageli oli tema eeskava kummaline segu surmtõsisest ja koomilisest. Ühel 1915. aasta juulikuisel esinemisel alustas Logue – kui arvustaja sõnu kasutada – „traagiliselt kujundliku esitusega „Soissons’ni põrguväravatest”, mis jutustab dramaatilise loo kaheteistkümne Briti armee sõduri märtrisurmast Pariisis”. Veidi aega hiljem möirgas publik paari „peenetundelise huumoriga esitatud” luuletuse peale naerda. Nagu seegi kord, olid arvustused alati ülevoolavalt positiivsed ja saalid puupüsti täis.

      Senini oli Logue peamiselt ilukõnele ja draamale keskendunud, kuid tasapisi püüdis ta sellega seoses kogunenud teadmisi mürsuplahvatuste ja mürkgaasi tagajärjel tekkinud kõnehäirete all kannatavate sõdurite ravimiseks rakendada. Mõningatel juhtudel saatis teda edu – sealhulgas nendega, kellele arstid mingit lootust polnud andnud. Logue’i tolleaegsete saavutuste kohta ilmus 1919. aasta juulis West australian’is dramaatilise pealkirjaga artikkel „Hääletu kõne”.

СКАЧАТЬ