Kuninga kõne. Peter Conradi

Чтение книги онлайн.

      Oleks mul kiri olnud, oleksin ma seda väga kalliks pidanud, aga kogu selle kirjavahetuse, ajaleheväljalõigete ja päevikusissekannete massi hulgast ei ole ma seda leidnud. Puuduv kiri kannustas mind igas võimalikus ja võimatus kohas tuhnima, koguma kokku iga vähimagi pisiasja, mis puudutas mu vanaisa elu. Tüütasin sugulasi, käisin nendega korduvalt ja korduvalt vestlemas. Kirjutasin Buckinghami paleesse, Windsori lossi kuninglikku arhiivi ja George VI-t puudutavate raamatute autoritele ja kirjastajatele, lootes, et äkki on kiri materjalide hulgas, mida nad mu isalt või ta kahelt vanemalt vennalt laenanud olid ja hiljem miskipärast tagastada ei saanud. Kirjast polnud aga jälgegi.

      2009. aasta lõpu poole kutsuti mind Londonisse, Portland Place’i „Kuninga kõne” filmivõtteid vaatama. Pausi ajal kohtusin vanaisa tegelaskuju mängiva Geoffrey Rushiga ja mu kümneaastast isa kujutava Ben Wimsettiga. Esialgu oli veidi kummastav näha lapsena kedagi, keda kogu elu täiskasvanud mehena teadnud oled, kuid see tunne möödus kiiresti. Mind haaras hoopis oma lummusesse stseen, milles Rushi mängitud tegelaskuju mu isa ja ta vanema venna, Valentine’i kohal hõljub, sel ajal, kui poisid Shakespeare’i deklameerima peavad. See meenutas mulle ühte sarnast päriselu stseeni ajast, mil mina väike poiss olin ja isa mul sama teha käskis.

      Mu isal oli luule vastu tõeline kirg ja tal oli selles ka annet. Sageli kandis ta sõna-sõnalt ette terveid lõike, mis tal lapsepõlvest saati meeles olid. Tal oli kombeks erilise naudinguga külalistele peomeelelahutuseks ilmatupikki Hilaire Belloci värsse ette vuristada. Kõige suuremat vaimustust tekitas ta aga mu vanemas ões Sarah’s – tüdruk oli tema etlemisest sageli lausa pisarateni liigutatud.

      Mulle ei meenu, et ma sel ajal oma isa andest väga vaimustatud oleksin olnud või et see mulle mingit muljet oleks avaldanud. Sellele nüüd täiskasvanuna tagasi vaadates mõistan ma nii isa visadust kui ka teravat pettumust, mida ta tunda võis, kui nägi, et tema poeg ei jaga seda luulearmastust, mille tema isa temasse oli istutanud.

      Filmimine lõppes 2010. aasta jaanuaris ja see märkis minu jaoks ühtlasi isiklikumat laadi avastusretke algust. Canningi ja Hooperi eesmärk ei olnud teha dokumentaali, vaid pigem biograafilist filmi, mis annab mu vanaisast küll tõepärase kujutluspildi, kuid keskendub siiski kitsale ajavahemikule – vanaisa ja tulevase kuninga esimesest kohtumisest 1926. aastal kuni sõja puhanguni 1939. aastal.

      Filmist inspiratsiooni saanuna tahtsin oma vanaisa tervikliku eluloo kirja panna, alates 1880ndatel Lõuna-Austraalias Adelaide’is veedetud lapsepõlvest kuni surmani välja. Niisiis alustasin ulatusliku ja üksikasjaliku uurimistööga, et tema iseloomu ja elu jooksul kordasaadetu kohta veelgi rohkem teada saada. See oli nii mõneski mõttes üpris frustratsiooni tekitav protsess, sest vaatamata Lioneli ametialasele staatusele polnud kuigi palju teada meetodite kohta, mida ta kuninga ravimiseks kasutas. Ta on küll ajakirjandusse mõned artiklid kogelemise ja muude kõnehäirete ravi kohta kirjutanud, aga ta ei ole oma meetodeid kunagi ametlikul viisil kirja pannud ning ka ei olnud tal üliõpilast või praktikanti, kellele oma tööalaseid saladusi avaldada. Samuti ei ole ta – ilmselt diskreetsuse tõttu, millega ta enda ja kuninga vahelist suhet alati kohtles – kirja pannud oma kõige kuulsamat juhtumit.

      Juulis, mil kirjastajad juba käsikirjaga tagant kiirustasid, tasus mu sihikindlus end lõpuks ära. Kuulnud, et ma Lioneli kohta kõiksugust materjali taga ajan, võttis minuga ühendust nõbuAlex Marshall, teatamaks, et on leidnud mõned vanaisaga seotud dokumendikastid. Ta ei uskunud, et nendest palju kasu võiks olla, kuid sellest hoolimata kutsusin ma end talle Rutlandisse külla, et pilk peale visata. Söögitoa laual ootas mind ees mitu pappkasti: paar tükki kuninga ja Lioneli kirjavahetusega aastatest 1926 kuni 1952 ja veel üks kahe albumiga, üks sinine ja teine punane, millesse Lionel hoolikalt ajaleheväljalõiked ja käsikirjad oli kleepinud.

      Minu meeleheaks oli Alexi valduses ka arhiivist puuduolevat materjali, nende hulgas kolm kaustatäit kirju ja päevik, mida mu vanaema Myrtle pidas ümbermaailmareisil, millele nad Lioneliga 1910. aastal asusid. Katkendlikult on sissekandeid ka Teise maailmasõja esimestest kuudest. See päevik on kirjutatud palju isiklikumas laadis kui Lioneli päevikud ning paljastas mulle nii mõnedki uued detailid nende ühisest elust. Dokumendid, mida oli kokku sadu lehekülgi, olid lummavaks aardeks, mida ma päevi ja päevi läbi töötasin ning lahti mõtestasin. Minu ainsaks meelepahaks ei olnud nende hulgas kirja, mida ma nii meeleheitlikult leida tahtsin.

      Kogu sellel materjalil põhinebki käesolev raamat, mille mul aitas kokku panna Peter Conradi, kirjanik ja The Sunday Times’i ajakirjanik. Loodan, et seda lugedes hakkate te jagama mu lummust vanaisa ning tema ainulaadse ja väga lähedase suhte vastu kuningas George VI-ga.

      Kuigi olen püüdnud oma vanaisa elu väga põhjalikult uurida, võib tema kohta ikka veel mõningaid avastamata jäänud infokilde leiduda. Kui sa oled Lionel Logue’iga kuidagi seotud, olid tema patsient või kolleeg, või kui sul on tema või ta elu kohta mingit teavet, meeldiks mulle väga sinust kuulda. Minuga saab ühendust e-posti aadressil [email protected].

      ESIMENE PEATÜKK

      Jumal hoia kuningat

      Kuninglik rongkäik teel George VI kroonimistseremooniale