Parim näitleja linnas. Lii Unt

Чтение книги онлайн.

      Kes on see naine, kes lahinguväljal tantsu lööb?

      Nagu sinine lootos hõljumas punases veremeres.

      Kes ta on, seljas vaid lõpmatusest tehtud rüü?

      Hullunud metsikus raevus, pööritamas kolme suurt silma?

      Tema sammude raskusest väriseb isegi maa!

      Šiva, tema vägev abikaasa, kes valitseb hirmsat relva,

      lamab kui elutu laip tema võitjajalgade all.

      „Mā! Mā! Kālī mā!” hüüavad mehed andunult põlvili laskudes. „Ema Kālī!”

      Nüüd ma juba tean, et see on jumalanna Kālī kuju ehk murti. Kahetsen, et ei taibanud lillepärga kaasa võtta, sest tulin siia tagasi taotlema jumalanna õnnistust. Ükski hindu ei ilmu altari ette kingituseta. Tuuakse lillepärgi, lõhnaküünlaid, põletatakse kamprit. Tempel on lillepärgadega ehitud, aga ma jälgin hämmastusega, et pakkematerjal – ajalehepaber, kilekotid ja suured puulehed – kukuvad käte vahelt põrandale ja sinna nad jäävadki. Lillepärgadega ehitud jumalanna ette kuhjub väike prügimägi, aga see ei sega kedagi.

      Ma vaatan murti suurtesse ülespoole pööratud silmadesse, mille kaudu olevat võimalik leida tee tõelise jumalani. Ma vaatan jumalanna Kālī, universumi sünnitaja ja hävitaja silmadesse. Ema silmadesse, kes loob kõik ja võtab kõik loodu oma üska tagasi. Halastaja silmadesse, kelle lapsed ei pea midagi kartma, sest ema kaitseb neid kõige kurja eest.

      „Eks karda kuri susi sa, kui kõnnin memme musiga!” luges ema mulle lapsepõlves. Seda lugu armastasime me emaga kõige rohkem. Lapsed teavad, et kõikidest koletistest, kõikidest koletutest relvadest tugevam on oma ema armastus.

      „Mā! Mā!” Punasesse kangasse mässitud vanamees heidab end ekstaatiliselt näoli maha. Teine võtab kotist sidruni, lõikab selle pooleks ja asetab altarivõre ette. Kolmas põlvitab, laulab midagi enda ette ja pühib silmist pisaraid.

      Värvilistes sarides naised on asjalikumad, nad panevad oma tuleohverduse põlema ja lahkuvad palvesõnu pobisedes.

      Kummaline, et leebeloomulistel hindudel, kes ei tee kärbselegi liiga, on nii raevukas ema. Jumalanna, kes ilma meeste abile lootmata lõikab kõvera noaga ise deemonitel päid maha ja muutub sellest üha metsikumaks, nii et tema peatamiseks peab suur jumal Šiva heitma end naise jalge ette. Kālī tormab noaga veheldes edasi, ent tunneb järsku midagi oma jala all. Ta vaatab maha ja keel vajub ehmatusest suust välja – see on ta abikaasa Šiva! Tallata oma mehe peal, see on koletu patt India meestekeskses ühiskonnas, kus naine peab meest teenima nagu jumalat. Sellisena, teolt tabatuna, ongi jumalanna Kālī hindude teadvusesse jäädvustunud.

      Saan teada, et mu kiri on kohale jõudnud, selle järgi, et mu asutusele kuuluv telefonikaart on välja lülitatud. Ühest küljest tunnen kergendust, et kaelarihm on lahti võetud ja ma olen vabadusse pääsenud. Teisest küljest aga pettumust – nii lihtsalt see käiski. Nad katkestasid sideme veel enne, kui teada said, mis minuga juhtus. Seitse pikka aastat tööle pühendumist lahtus nagu põgus unenägu pärast ärkamist.

      Sõbranna saatis meiliga ühes Eesti ajakirjas ilmunud artikli, kus räägitakse India-hullusest, millesse haigestub aasta jooksul tuhandeid prantslasi, kes ei tule enam koju tagasi. Hullus väljendub selles, et inimene süveneb endasse ja ei soovi kellegagi suhelda. Naersin lugedes, sest sellesse hullusesse haigestus ju 2500 aastat tagasi Buddha ning pärast teda paljud inimesed, kes jätavad oma kodud ja lähevad kloostrisse või üksildasse paika mediteerima.

      Aga mis siis, kui ka mina põen seda haigust, ilmselt põengi?

      Olen kuulnud, et juutidel on spetsiaalselt väljakoolitatud spioonid, kes imbuvad usuorganisatsioonidesse üle kogu maailma, selleks et pääseda ligi eksinud juudihingedele ja nad juutlusele tagasi tuua.

      Tegelikult ma ei tahaks, et eestluse spioon minu hinge järele tuleks, sest täna õhtul hüppan mootorratta tagaistmele ja aidaa! Vivek on otsustanud mulle väljasõidu korraldada.

      Mootorratturid on vanalinnas, kuhu ainult kaherattalised sõidukid mahuvad, loomulikult linna vingeimad tegelased. Naised istuvad kenasti tagaistmel, jalad ühel pool, käed ümber mehe puusade ja pikk sall tuules lehvimas. Mis ilus vaatepilt! Aga kui mina olen oma ainsa vara ratta kitsukesele tagaistmele mahutanud, tunnen surmahirmu, kui me auklikul teel rappudes metsiku signaalitamise saatel inimeste ja lehmade vahelt läbi kihutame. Ma kiljun nii, et Vivek sõidab kõrvaltänavasse ja peatub. „Kui sa nii väga kardad, siis läheme parem jala,” ütleb ta hoolitsevalt ja kurvalt. Ei, ma ei taha seda toredat poissi kurvastada. Võtan ennast kokku ja me sõidame edasi.

      Assi ghati lähedusse jõudnud, näitab Vivek mulle väga vana ja väga sügavat Lolarka tiiki, milles suplemine andvat lastetutele paaridele sigimisvõime. „Võta kingad jalast!” manitseb silt. Me oleme jõudnud pühasse tsooni. Võtangi plätud jalast ja tahan laskuda mööda järske trepiastmeid sügavikku, ent Vivek soovitab pigem edasi minna.

      Ma ei mõista seda meest ega tea, mida ta taotleb, aga mind võlub soe tähelepanelikkus, millega ta mind kohtleb. Teades minu kirge bhadžanite laulmise vastu, viib ta mu aašramisse*, kus igal õhtul bhadžaneid lauldakse. Ent ka sinna ei jää me kauaks pidama.

      Restorani jõudes olen mõnevõrra üllatunud, sest see ei näe välja kohana, kuhu tasuks spetsiaalselt sõita. Tavaline räpasevõitu India söögiputka, kus meie oleme ainsad külastajad. Ma avan menüü, aga selle asemel, et aidata mul India toitudes selgusele jõuda, muutub Vivek rahutuks ja hakkab rääkima viskist. Kuna restoranis alkoholi ei müüda – Varanasi on alkoholivaba linn –, siis peab ta otsima kellegi, kes läheks talle viskit ostma. Luban lahkesti, et käigu ta ise ära, ma võin senikaua üksi istuda, aga see talle ei sobi. Hindudele meeldib, kui keegi nende eest töö ära teeb. Hotelli mänedžer annab ülesande hotellipoisile ja hotellipoiss palkab tänavapoisi, tänavapoiss delegeerib ülesande oma nooremale vennale, kes palkaks meelsasti ahvi, aga ahv ei kuula sõna.

      Vaatan hämmastunult, kuidas Vivek restoranipidajale süüdlaslikke nägusid teeb – teatraalselt ja võltsilt, mitte armsalt ja siiralt, nagu ta minuga suhtleb. Kas see on osa mulle tundmatust India kultuurist? Ta ei telli midagi ja mina ka ei telli. Ehkki jätsin lõunasöögi vahele, ei ole ma näljane. Mõistmata, mida peaksin tegema, ei tee ma üldse mitte midagi. See on parim budistlik käitumisjoonis, mille ma omandanud olen. Jäta tegemata, ja kõik saab tehtud.

      Viski järele läinud poisike jääb õige kauaks ära. Me istume terve igaviku seal tühja laua taga, enne kui Vivek oma viski kätte saab. Ta kallab joogi teetassi ja peidab pudeli taskusse. Mulle ta oma jooki ei paku ja ega ma ei tahakski. Samas tundub kummaline, et istun tema armust tühja laua taga. Järsku ei saa ma sellest kenast poisist enam üldse aru, seda enam, et tema olekusse tekib joomise käigus labaseid jooni. See pole üldse seesama tundlik ja delikaatne noormees, kes mind ära võlus. Kuna ma hindi keelest aru ei saa, siis ei taipa ma, mille pärast ta peab restoranipidaja ees nii palju vabandama.

      Vivek otsustab mind lõbustada anekdootidega. Neid on tema repertuaaris kahte sorti – ropud ja tavalised. „Kumba sa kuulda tahaksid?” küsib ta, ent ootamata vastust, alustab rõvedaga. Mulle ei tundu see naljakas ja ta räägib teise, mis pole kah naljakas. Ta maksab mulle kätte sellega, et küsib, kui vana ma olen. Ütlen talle ausalt, et olen temast nii palju vanem, et parem jätan selle numbri enda teada.

      „Veel täna õhtul saan ma selle nagunii teada!” ärpleb ta enesekindlalt. See muudab mind ettevaatlikuks ja ma tõstan oma käekoti rihma risti üle rinna. Kõik mu väärtasjad: raha, pangakaardid ja pass on selles kotis. Kui kellelgi peaks tekkima tahtmine kotti endale saada, siis peab ta kõigepealt mul pea otsast СКАЧАТЬ