Parim näitleja linnas. Lii Unt

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kanepit, oopiumi ning loomulikult siidi. Seda nagunii. Varanasi on kuulus oma siidi poolest ja „Lonely Planet” hoiatab, et kõik suhted viivad siin linnas ainult ühte kohta – siiditööstusesse. Ma ei jaksa igal sammul „ei” öelda, vihastan alalõpmata ja löön ärritusest juba mitmendat korda ära vasaku jala varba. Ai, valus on!

      Ent mõte jaanuaris pikemaks ajaks tagasi tulla vasardab ikka mu peas. Peibutab samavõrra kui hirmutab. Otsustasin oma kohanemisvõime testimiseks kolida hotellituppa, mis maksab 60 ruupiat. Kas ma leian endale meelepärase toa ja kas saan askeetlikes tingimustes hakkama?

      Olen külastanud juba kümneid meeleolukaid hotelle, aga päris minu tingimustele – Gangese vaade ja enam-vähem euroopalikud pesemistingimused – ei vasta neist ükski.

      Päris meelepärase toa leian vana jaapani abielupaari tillukesest hotellist, akna taga on lisaks Gangesele isegi rõdu ja paar potilille. Maksab küll 100 ruupiat, aga ka seda võin ma endale tegelikult lubada. Otsustan järgmisel päeval sisse kolida, aga mõtlen siiski ümber. Mind hirmutab vannituba, pime urgas, mille seinalt vaatab vastu ripakil dušitoru. Ma ei räägi kempsust, mis on India stiilis, see tähendab auk põrandas.

      Teine maja, kus luban perenaisele, et kolin homme sisse, on linnaservas Assi ghati juures. Lustakas torn, mille katuselt avaneb vaade üle kogu linna. Ehkki pesemisvõimalused on siin veel nigelamad, soe vesi ei tule mitte kraanist, vaid perenaine toob selle ämbriga ise kohale, on igal korrusel toalillede vahele riputatud võrkkiik ja perenaine vaaritab päevad läbi oma hoolealustele imemaitsvat sööki. Vähemalt nii räägib noormees Iisraelist, kelle tuba pidi homsest vabaks jääma. Ta on elanud selles majas kaks kuud, suutmata lahkuda. Perenaine paistab poisile ema eest olevat, nad naljatlevad ja vallatlevad ja tunnevad teineteisest rõõmu. Pildi rikub ära tülpinud ilmega blond noormees, kes teatab, et ma võin tema tuppa kah kolida, sest tema lahkub kohe. Mille peale perenaine tõstab hädakisa, et kuhu sa nüüd lähed, täna on ju pühapäev.

      „Kas pühapäeval rongid ei käi?” ohkab noormees ja võib aru saada, et mitte esimest korda.

      Kas mulle on praegusel eluetapil vaja jõulist emafiguuri, küsin endalt. Vastus on kindel „ei” ja ma põgenen niipea, kui perenaine juudipoisiga järjekordsed naljatlused üles võtab.

      Varanasi Gangese-äärne serv koosneb trepiastmetest. Ma tüdinen neist üles-alla jooksmast, löön uue elamise otsimisele käega ja pikendan oma toa broneeringut praeguses Ganpati hotellis, mis on väga populaarne prantslaste ja itaallaste hulgas. Ent siis satun juhuslikult hotelli Shanti, mis on perenaise torni hiiglaslik koopia. Maja keskosa on avatud läbi üheksa korruse ja selle ümber keerleb trepp. Maja katusel on võimsa vaatega restoran ja teisel korrusel vaba tuba, mille puhul õnnestub välja kaubelda juba kinnisideeks saanud hind – 60 ruupiat. Tuba on imeväike ja aknast ei näe midagi huvitavat. Ent toa kõrval koridoris on kena lääne stiilis roheliste kahhelkividega vannituba. Lisaks pakutakse iga päev tasuta paadisõitu päikesetõusul ja – loojangul ning filtreeritud joogivett.

      Registreerin end hommikul Ganpati hotellist välja. Hotelli administraator imestab, et alles ma ju pikendasin oma broneeringut. Ma ei taha talle täit tõde avaldada, seepärast piirdun pooltõega ja ütlen:

      „India on minu kodumaast nii erinev, et siin on väga lihtne peast segi minna.”

      Mees, kes on alati nii uimane ja äraolev, nagu oleks pidevalt pilves, heidab mulle järsku kiire terava pilgu.

      „I know,” vastab ta. „Ma tean.”

      Taustaks kõlab ekstaatilise itaallanna ennastunustav naerupahvak.

10. NOVEMBER

      Tänane õhtu lõpeb kohutavalt, sest otsustan hotelli minna mitte Gangese äärt pidi, vaid läbi linna. Tegin päeval endale tee selgeks, kuid pimeduses näeb kõik hoopis teistmoodi välja. Olles tükk aega kitsastel tänavatel lehmade ja inimeste vahel tiirutanud, jõuan hoopis suurele teele, mis on tuubil täis igasugu veidraid sõidukeid. Lähen tagasi ja keeran teises suunas, ent jõuan ikka samasse kohta välja. Näib, et teen maagilisi ringe, sest ükskõik kuhu ma ka pööran, jõuan ikka suure tee ristile.

      Teed ei oska küsida, sest ma ei tea, mis koht see on, kus mu hotell asub. Palun end juhatada Gangeseni, küllap ma sealtkaudu ikka kohale saan. Aga kui lõpuks Gangese äärde välja jõuan, olen kottpimedas linnaservas, kus ei paista kuskilt ühtki tulukest.

      Jooksen hirmunult jälle treppidest üles ja sisenen uute lootustega kitsaste tänavate labürinti. Elekter läheb ära ja valgust annavad vaid väikeste poekeste avariipirnid, mis saavad jõudu generaatorist. Siis hakkavad poekesed üksteise järel uksi sulgema ja tänavad mattuvad pimedusse. Tõttan selles suunas, kust paistab veel valgust. Ja näen hullunud pullikarja enda poole tormamas. Tänav on kitsas ja varjuda pole kuhugi. Kui esimene loom hakkab minuni jõudma, rebin paanikas ühe elumaja ust, see avaneb, ja ma peitun ukse taha. Hetk hiljem siseneb üks mees ja jääb kah ukse juurde seisma. Ma ei saa enam aru, mis on hullem, kas seista silmitsi märatseva pullikarjaga või külg külje kõrval võõra mehega võõras pimedas majas.

      Kuulen mehe nohisevat hingamist ja siis: „Rāma nāma satya hai! Rāma nāma satya hai! Rāma nāma satya hai!”

      Jumala nimi on Tõde! Nii hüüavad mehed, kes kannavad kanderaamil surnukeha põletusghatile. Minu hotell asub Manikarnika ghati lähedal, kus jumal Šiva ise sosistab põlevatele surnutele vabastavaid mantraid kõrva. Niisiis olen ma üsna kodu ligi ja kui ma nüüd laibale järele jooksen, siis olen peagi kohal. Selle mõtte juures kaob hirm, löön ukse lahti ja hiilin nüüd juba rahunenud pullide selja tagant vabadusse.

      Manikarnika ghatil jälgin tükk aega, kuidas surnukehad suure heleda leegiga põlevad. Paarimeetriste tulekeelte ümber toimetavad tumedad tontlikud kujud, aeg-ajalt toikaga surnuid torkides. Mõni laip liigutab tules käsi ja raputab keha, nagu kavatseks otsemaid teisele kaldale põrutada.

      Kummaliselt puhastav on seista seal süngete meeste vahel ja jälgida leekide ahnet õgimist tumeda tombu kallal, mis veel hommikul oli pundar lootusi ja ihasid. Näe, vaata, mis neist õhtuks saab!

13. NOVEMBER

      Ärkan nüüd igal hommikul enne viit, et jõuda hotelli paadi peale, kui on selleks tuju. Tegelikult olen sõitnud paadiga ainult ühe korra, sest paadimees on kidurat kasvu nooruk ja paat liigub hotellirahva koorma all teosammul. Tukun veel kümme minutit ja kõnnin hommikuhämaruses jõe äärde. Mulle meeldib tabada esimest taevapuna, mis välgatab korraks kutsuvalt, muutudes kohe uuesti tuhmhalliks, nagu oleks keegi eesriide ette tõmmanud. Alati seesama tunne, et päikesetõusu etendus jääb täna ära ja targem oleks tagasi koju magama minna. Ent minust on saanud tõeline päikesekummardaja ja kui on vähegi lootust, et Tema võiks tulla, siis mina oleks kohtumiseks valmis.

      Trügin läbi rahvamassi Dasaswamedh ghati ümbruses, ignoreerides küünlamüüja-tüdrukuid ja mantrat „going boat, going boat, going boat”. Imposantsest pühamehest, kes jõe ääres teed müüb, möödun süüdlaslikult tervitades, sest tema tee pole minu jaoks küllalt kange. Tahan jõuda päikesetõusu ajaks Kedar ghatile, seal on tore teemüüjavanamees, kes pakub väga maitsvat masala chai’d ehk vürtsiteed. Aga kui päike on laisk või ma ise virk, kõnnin veel poolteist kilomeetrit ja joon teed Assi ghatil. Sealne alati naeratav teemüüja meeldib mulle veel kõige rohkem, tal on kits ja kitsel on tall. Kui ma võtan teise klaasi teed, siis tuleb teemüüja naine kitse lüpsma ja kui ma joon veel kolmandagi, siis saabuvad lapsed oma päevatöölt, turistidele ujuvküünalde kaelamäärimiselt, mida teemüüja-mees minu ees pisut häbeneb.

      Muide, kohtasin jälle neid tuttavlikke silmi. Tundsin nägemisest rõõmu, nagu oleksin vana sõbraga kokku saanud. Ta jäi seisma, naeratas ja kutsus teed jooma. Mul ei olnud põhjust keelduda. Istusime sinnasamasse tänava äärde puupingile. СКАЧАТЬ