Valik. Aigi Vahing

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ koju jõudes teen programmikõned, s.t helistan mitmele võitluskaaslasele, et uurida, kuidas neil läheb, on neil ehk raske, millega nad maadlevad; lähen rühmakoosolekule, teen programmitööd, räägin uustulnukatega, loen, kirjutan, mediteerin, palvetan, valin mõtteid, korrastan, teen joogat – ei sea endale lõkse üles – nii kui tuleb tahtmine mõtetega põrmu söösta – algul mõtetega, hiljem ainetega? – ei hakka katsetama, lähen õue, jalutan, vaatan taevasse, vaatan varblast muru sonkimas, isa tütrega jalgpalli mängimas ning taastan tasahaaval kerguse. Kui mul on valida sõltumistöö ning paranemistöö vahel – tükk tegemist mõlemiga – valin viimase.

      Tere T.

      Täna on üks nendest päevadest, mil mul ei ole kordagi tekkinud mõtet, et elul peaks mõte olema. Viibin selles õnnisolemises näiliselt põhjuseta – tavaline päev: töö, jooga, programm, kodu, rutiin. Ja ometi viibin puhtas ilus, puhtas rahus – armulikkuses. Kohtusin veel mõne eestlasega. Helen Sildna ning kaks Jazzkaare korraldajat. Kutsusin nad kontserdile „The Sacred + The Surreal“, toimus ühes kirikus, kesklinnas – polnud seal varem käinud, kirik on suur ja bütsantsilik. Mulle meeldis, et flaieril oli pianisti profiil ning ingli oma. Pianisti nimetati poeetiliseks – minu teema. Alustuseks mängis ta ühe kauni Pärdi meloodia – süütu ja roosa, selle pidi autor küll väga noorena kirjutanud olema, võib-olla veel kodumaal! Siis aga hakkas Helen mu kõrval nihelema ning muidu nii aruka ja lahke moega naise suust hakkas tulema selliseid huvitavaid mõtteid nagu, et „kui tema istuks all saalis (olime rõdul), kisuks ta selle tüübi lavalt maha“, „õudne klimberdaja“, „nii ei saa pedaaliga kõike üle ujutada“ jne. Mulle hakkas meenuma, et Heleni vanemad on muusikud või midagi, klassikute perekond ja tema ise ka vist klaverit õppinud jms. Nii et tema õudus oli mulle täiesti arusaadav. Aga takka ka ei hakanud kiitma, et on jah õudne, sest ma ei tee neil peensustel vahet. Tegin vahet vaid selles, et kui mõnikord mõjub Tšaikovski mulle teistmoodi, siis selle mehe esituses oli veidi igav ning hakkasin kiriku lage uuri-ma. Tead kui mõnus on nii suure kaarja lae all istuda ja unistada – ühe seina nurka joonistus ka mingi valguse või kulumise tõttu kõrge ja lõpetamata otsadega kitsas rist, seda kõike oli mõnus vaadata, ja mõtlesin ka Sinu peale … Aga Helen hakkas hulluks minema ning klaverimängija hakkas üha dramaatilisemaid liigutusi tegema – juba see tasus nägemist! Jäime siiski ka pärast vaheaega sinna, kuna näidati mingeid sürre lühikaid – Dalí vanematest paariminutiline portree, ja Dalíst endast ja Buñuelist midagi.

      Ja siis mõistsingi midagi oma uue kodulinna olemuse kohta ning püüdsin ennast pärast ka eesti muusikasõpradele arusaadavaks teha. New York ongi linn, mis soosib seda, et iga inimene ehitab endale oma maailma. Kui too Grant Glandestine ei ole hea klaverimängija, on ta hea event’i kokkupanija, oma atmosfääri looja, ikka ainult selleks, et saaks talle omaselt – „nõrgalt! ilma power‘ita!” nagu Helen ütles, „klimberdada ja pedaaliga üle ujutada“. Kindlasti on tal seal kiriku tagaruumides ka keegi, kes ta väsinud sõrmedele õrnalt õhku puhub ning ta laubalt selle ühe higipisara ära pühib. New Yorgis on kõike esmaklassilist NII PALJU, et siin tekib juba täiesti tagurpidi snobism – ei peagi kõike ära vaatama, mida justkui peab nägema – vaatan ainult seda, mis mind isiklikult ja väga tugevasti „kutsub”, ainult nii saab enda jaoks õiged asjad ära tunda, ja antud juhul kutsus mind see ingli ja poeedi peaga flaier, ilus kirik. Kutsus kuhu? S.t mida ma selle 90 minuti ja 15 dollari eest sain? – Sain kiriku laekaare all unistada, sain teada, et Pärt on teinud nii kauni ja tütarlapseliku meloodia, sain paari jaburuse peale naerda, ses Dalí vanemate lühikas, kus nad tõesti meenutasid tugitoolides kiikudes (arütmiliselt) ning lehte lugedes kahte merihobu, mis oli ka filmi pealkirjaks, kui ma õigesti mäletan, ning nägin, kuidas suur osa newyorklasi oskab neljapäeva õhtuks kirikusse stiilselt riietuda ning nautida õhustikku, pakutava külluse seest mingi oma asja üles leida – nautida mida iganes – New Yorgi absurdi, kus ju igas mustas komöödiaklubis köhib keegi oma verd välja – SIIN SAAB SEDA TEHA, ilma et maitsekriitik, kvaliteedikriitik või muusikakriitik sind kohe võllastaks. Siin on maailmaklassi nii palju, et ei pea väikseid tegijaid põrmu taguma. Iga loll võib siin oma koha leida.

      Aga sellest kõigest hakkab aru saama alles siin elades. Helen oli esimest korda, ja mäletan, kui ise esimesel korral tulin, „Noh, New York,” ütlesin, „näita, mis sul siis pakkuda on sellist, mida mujal pole – võlu mind, masuurita,” nii mõtlesin mina ka. Nüüd suhtun kõigesse muidugi teisiti. New York on täpselt selline, nagu soovisin, et Tallinn olnuks. Vaata, maalt tulnud inimene tahab ikkagi LINNAS elada – kui juba, siis juba! Ja nüüd elan ka.

      Sind aga suudlen ja tervitan.

      Aigi

      29/

      Varem, kui mõnes filmis olin juhtunud nägema, kuidas alkohoolikud said oma koosolekutel märke – 30 päeva eest ja nii edasi – ja kõik plaksutasid, sain aru küll, et kuigi minule tundus see kõik nii tühine, tähendas see neile midagi palju enamat.

      Ma küll alahindasin nende võite ja ometi ei suutnud ma aru saada, kuidas on võimalik olla püsivalt kaine? Ma ise ennast tollal veel sõltlaseks ei pidanud ega teadnud, et minulgi on ained, millest pean elu nimel alatiseks loobuma – päev päeva haaval –, kuid et alkohoolik suudab ühtäkki enam mitte juua, tundus mulle juba DNA tasandil täiesti võimatu olevat. Sellepärast näengi seda igapäevase ning kestva imena, et sõltuvusest vabanemine on juhtumas ka minuga. 90 kainusepäeva tunduvad aasta pikkusena.

      30/

      Nägin unes, et T tuli minu juurde ning palus, et ma laseksin tal oma rindadest piima imeda. Küsis veel, et kas ma saaksin teda samal ajal süles hoides kussutada – kiiktooli peal. Ma nii tahtsin seda teha – mõtlesin korraks, on see hea mulle, hea temale? – lubasin. T asuski ahnelt imema – mõlemast rinnast korraga. Algul oli veidi imelik olla, siis hakkas aga kõik piima niiskuses ning soojuses ja toa hämaruses, tooli vaikses kääksumises erootiliseks muutuma, ning hakkasime nussima. Siis lõppes uni ära.

      Tere T.

      Õnneplatoo, millel korraks jalad maha sain, on hakanud läbi paistma ning kiirelt sulama. Kui lollike ma olen, et jään selle püsivusse alati nii uskuma! Ei, kainus ja programm, need asjad on kõik alles ja töötavad, kuid programmis öeldakse ju ka seda, et „if you want to know why you’re eating compulsively, stop eating compulsively”. Paari viimase päeva jooksul olen olnud seletamatult alakuloinen, kui kasutada soomekeelset sõna. Melanhoolia ilma põhjuseta, tahaks mõelda, kuid melanhoolial ei saagi ehk põhjust olla? Kuna vahepeal hakkas kõik nii hästi minema, meeleolude mõttes, jne, panin raamatu korraks kõrvale ja mõtlesin, et kirjutan selle näitekirjaniku loo lõpuni Areenile. Kuigi olin neile juba öelnud, et ma seda vist enam ei kirjuta. Aga nägin unes, et seda on nii lihtne teha. Oled sa sellist lollikest enne näinud? Nüüd istun selle intervjuu otsas, suutmata aru saada, miks ma seda jälle kirjutan.

      Mõned ööd tagasi nägin Sind unes – autoroolis istusid, mingi mehe kõrval. Sõber see ei olnud, oli tuttav. Mina olin sinust diagonaalis tagaistmel, nõjatusin ettepoole, suudlesin Sind põsele. Su põsk oli korraga nii soe kui jahe – täpselt nagu mäletan. Kui hea, et vahel nõnda päriselt mu unedesse tuled! „Saab korda,“ ütlesid sina. Täna öösel nägin unes, et ütlesid mulle, mida sa selle all mõtlesid, kuid seda ma enam ei mäleta.

      Usun, et kui näed midagi – tänaval, ükskõik kus – ja kui too nägemus sind tugevalt kõnetab, siis on see otsekui lead kusagile edasi, nagu mäng, elumäng, millele peaks järgnema. Täna hommikul oma Brooklyni Sunset Park’i „külast“ linna tulles nägin enda ees kõndimas valgete teksade ja sitspluusiga naist, mugavad kingad jalas, kaks kangaskotti õlal, keskealine. Valguski oli täpselt selline nagu neil hommikutel, kui bussiga Virtsust Lihulasse sõitsime – mina tahtsin raamatupoodi ja vahvliga jäätist – ei mäleta enam, mida teised tahtsid – ning nüüd seda naist nähes tundsin nii kohutavat igatsust millegi järele, mida СКАЧАТЬ