Valik. Aigi Vahing

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Karlito arvas sellepeale, et medõde minust ilmselt ei saaks; mina ütlesin, et medõde võib minust saada väga hea, kuna mul on doseerimisega probleeme ainult iseenda puhul. Eno vabandas, et tema ei saanud aru, et tema küsimustejada võib koormav olla – tema jaoks olevat see small talk. Lahkusime kallistustega ja sõpradena… Täna pressikeskusesse tulles tundsin ennast siiski mõnevõrra halvasti. Arvuti taha istudes tundsin vajadust midagi kosutavat lugeda. Saatuse tahtel avasin ühe T vana kirja. Juba LA-s mõjus see mulle nii hästi, et pidasin tookord vajalikuks teda tänada – täna aga tänan teda selle eest, et ta maalis selle kirjaga mu ette poisi, kellega tahaks iga päev koos olla ning mängida. Nii et põgenen, selle asemel et endale tunnistada – kaotasin enesevalitsuse eile. Kui see on tühisem, kui kainuse kaotamine ainetega, siis miks tunnen ma end läbikukkununa?

      Hommikukohvi sain ekslikult suhkruga. Võtsin lonksu ja sülitasin välja. Kõndisin kööki, kallasin kohvi kraanikausist alla ning läksin ostsin uue. SEE ON IME. Möödunud korral, kui sain kohvi kogemata suhkruga, jõin selle ära, mõeldes ise: ainult suhkur su kainust ei murra, jahu on ka vaja – joo ikka ära, säästad dollari, mis see tühipaljas suhkur ikka teeb, kohvi pole ju magustoit, jne, jne. Pärast piinlesin päeva-kaks toiduobsessioonide käes. „Tõmbun tagasi kui tuleleegist,” ütlevad kained alkohoolikud ootamatu kokkupuute kohta viinaga. Mulle tundus see liialdusena ning võimatuna. Kuid nüüd juhtus see taastumise ime ka minuga. Emotsionaalse eluga on aga omajagu kainenemisteed veel maha kõndida.

      17/

      „Sa ei kujuta ette, mis siin toimub,“ kirjutab sõber Tallinnast. „Töötasud on poole väiksemad, raha pole enam mitte kellelgi ja tänavad on täiesti tühjad.“ Olen pannud end vestluses temaga positsiooni, millest on jäänud mulje, et siin, New Yorgis, Ameerikas on olukord justkui parem.

      Aga pole. Suured firmad pankrotistuvad, inimesed on jäänud ilma oma säästudest, kaotatakse töökohti, jne. Nagu Eestiski, nagu Tallinnas. Sellest hoolimata keeldun kaasa halamast ning muutmast oma seisukohta, et misiganes nimega toda hetkel valitsevat majandusseisundit nimetada, on tegemist vaid ja ainult väga hea nähtusega. Inimesi ja firmasid, kes hetkel pankrotti lähevad, võib võrrelda krooniliste haigetega, kes on juba aastaid, aastakümneid vindunud, keda on kunstlikult elus hoitud voolikute otsas, millest voolab nende kurnatud ja hävinemisele alistunud süsteemi ikka veel kellegi teise kinnimakstud nestet. Nüüd aga – viimaks ometi – lõpetab keski-miski nende piinad, olgu pealegi sel koletisel nimeks langus. Tõelisel alusel seisev organisatsioon või inimene nii naljalt ei pankrotistu. Esmalt kaovad kaardilt priiskavad ning võlgu elavad – kõik need, kelleta on majanduslik ruum palju puhtam. Hakka või mõtlema, et majandus on ka justkui elus asi – nagu inimese keha, mis küll palju rooja ladustab, kuid üleliigse siiski välja heidab.

      18/

      Huvitav, miks ma siin olen, mõtlen rongis. Seisame üsna lähestikku, sõidame Manhattani ülaossa, Harlemisse, kus pidi Kirtani sõnul olema vaimustav kirik-muuseum nimega The Cloisters.

      Meie kokkusaamine oli viperusterohke – tema ootas mind ühel pool Keskparki, mina teisel pool – kui kumbki mõistis, et ootame teineteist vales kohas, vahetasime positsioone ning olime taas teine teises kohas. „Miks sa Eestist ära tulid?“ küsib Kirtan rongis, ta on teatrinäitleja ning mina olen nende trupi praktikant. Mul on küll üks vastus, mida kasutan säherdustes olukordades, kuid ma ei tea, kas see vastab enam tõele või on see eales tõele vastanud – on ehk ainult poos, olgugi et poos ei tohiks nõnda palju valu valmistada. „Seal on nii, et kõik on omavahel maganud, kes pole maganud – on armastanud, ja mõned (paljud tegelikult) on nii maganud kui armastanud ning mina ei suuda selles ühisnussimises osaleda.“ – „Siin on sama,“ ütleb Kirtan, ning mõistan korraga, miks me siin koos oleme, ning millele ma ise olen hakanud lähemale liikuma – vahemaa me vahel hakkab vähenema, vaatan teda juba üsna hoolega, ta palgeid, nahka – pole kahtlustki, et tema ihu kumab sama kutsuvalt kui T-l – sama piinavalt? – otsin veel ta kahtlemata kauneis, kuid võõrastes silmades T-d – ei leia – vaatan ta nahka ning tõmbun eemale. The Cloisters laotub üüratule maalahmakale. Vihma hakkab sadama, Kirtan avab varju, lähen tema varju alla, kõnnime asünkroonselt – väga ebamugav, kuid ma ei tee mitte midagi selleks, et sammu ühtlustada. Ebamugavus kasvab. Peaksin ehk midagi tegema, millestki märku andma? Ega ma ei teagi, kas ja mida ta ootab, või üritab ebamugavustundega omasoodu hakkama saada. Sisemine rahulolu hoiab mind tegutsemast – tunnen rõõmu sellest, et julgen talle mitte meeldida, et julgen teha mitte midagi selleks, et talle meeldima hakata.

      Pärast, linnas, lähme sööma, tekib väga tugev soov üks drink tellida – Kirtan teeb seda – ning nüüd mõistan, miks ma tahan juua, ning miks juhtub see eriti just meesterahvaste seltskonnas – nii kuradima raske on jääda iseendaks, kui suur osa minus nõuab seda, et pean meeldima. Ma ei tee seda. Lahkun kaotajana, aga võitjana.

      19/

      Tere!

      Võtsin eile poistest vaba päeva, jalutasin East Village‘is, soe suvetuul mängis pluusihõlmadega, tundsin end nii cool‘ina – valged juuksed, päikeseprillid, käed teksataskus, saapad, pikk samm.

      Trepil istudes nägin ühte meest mööda jalutamas – seljas oli tal suvine helepruun pintsak (kantud), teisest mastist helepruunid püksid (luitunud) ja Chuck Taylors’id (need sinised tennised, mida minagi kandnud olen). Juuksed olid tal õlgadeni, kergelt lokkis, vanust võis tal olla ca 50. Hoolimata kirjeldusest oli temas palju elegantsi ja sellise mehe kergust, kel on aega ringi lontsida. Tal ei pruugi küll olla alati kohviraha, kuid sigarette on tal kogu aeg. Ta vaatas mulle otsa, kui minust mööda läks ja silmad olid tal ilusad. Ma tahaks selle mehe nahas olla, võib-olla olengi omal moel, ja loodan, et see ülestunnistus sind ei ehmata. Õhtul läksin koju ja õues on nii soe, et aknad on kõik lahti juba, õuest tuleb hiina laste mänguhääli (samad, mis eesti omadel), akna taga õitseb suur pirnipuu ja mingi teine puu ka – lumivalgete õitega. Hakkasin süüa tegema. Just sel hetkel mõtlesin, et tahaks seda kõike jagada, ja mitte kellegi ähmasega, vaid Sinu piirjooni näen ning tunnetan. Samas mõistan, et mu rahu ja idüll on väga habras veel. Nagu üleeilne intsident poistega ka näitas. Teisalt olen jällegi mitme proovilepanekuga hästi hakkama saanud. Indreku peatumisega minu pool olen juba kahel korral toime tulnud, Pääsukesega jagasime kenasti pinda koos, nüüd on toanaabri pariislannast ema külas, nädal aega – nii mõnus oli eile õhtul, kui kaks prantsuse naist köögis vaikselt vadistasid, veini jõid ja nii elevile läksid, kui suutsin nendega mõned sõnad nende omas keeles vahetada – hüppasid püsti, hakkasid kallistama, musitama. Kõige sellega olen hästi hakkama saanud. Kuigi uinuda on keerulisem, kui päris uus energia korteris … Hommikul tööle jalutades oli keeruline suvest mitte rõõmu tunda. Mõtle, kas pole mõnus – mina ja New York, ei mingeid muid kohustusi kui tõlketööd, programm, raamat. Kõik kattuvad ka kuidagi … Elan nii head elu, kui praegu oskan ning see võib hullumeelselt kõlada, kuid ma juba ootan seda suve iseendaga. Peale Sinu on ju ilmas veel vaid üks teine inimene, kelle seltsis mul igav ei hakka, ja see olen ma ise. Mina ja New York ja suvi. Nii hea on olla ilma nõudmiste hunnikuta. Täna lugesin ühest kirjanikust, kes end möödunud aastal maha lasi ning loo autor mainis, et valdav osa täiskasvanud inimesi laseb end tulirelvaga enesetappu sooritades pähe. They shoot the terrible master. Mina aga olen hakanud palvetama. Teen seda päris sageli, aga alati siis, kui halvad mõtted tulevad, need, mis tahavad mind elust välja taguda. Palved aitavad mõtteid joones hoida. Pöördun ju palvetades otse puhtuse ning jõu poole – endast kõrgemale – kosutuse asupaika. Ainult palvetamine muidugi ei aita – psüühikat peab ka korras hoidma. Oled sa mõlenud, et usk on tegusõna? Teiste eest ma veel väga tihti palvetada ei suuda. Rongijaams oli ükspäev mees, kes pidas tulist vestlust iseendaga. Ta vaatas mulle otsa, kui mööda läksin, aga pidas vestlust edasi. Ma ei mõelnud midagi. New Yorgis on iga inimene võitja. Rongis istus ta mu lähedale ja rääkis aknast välja vaadates omaette. Uinusin. Ehmatasin selle peale üles, et ta käratas ühe musta mehe peale, kes ei suutnud olla СКАЧАТЬ