Carmen. Prosper Merimee

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ visata, eriti veel kui saab maa sellisest nuhtlusest vabastada. Aga olge ettevaatlik: niipea kui Navarro ärkab, haarab ta oma musketoni, ja siis teil hästi ei lähe! Minul enam taganemisteed ei ole; teie katsuge ise hakkama saada.”

      Juba oligi mehike sadulas, kannustas hobust ja kadus pimedusse.

      Olin teejuhi peale väga vihane ja kaunikesti mures. Viivu järele mõtelnud, otsustasin ventasse tagasi minna. Don José magas ikka veel, tehes nähtavasti tasa paljusid seiklusrikkaid päevi ja magamata öid. Äratamisel tuli mul teda tublisti raputada. Kunagi ei unusta ma metsikut pilku ja liigutust, millega ta tahtis haarata musketoni – olin selle ettevaatusest tema asemest veidi kaugemale asetanud.

      “Härra,” ütlesin, “vabandage, et teid äratan, kuid mul tuleb teile üks narr küsimus esitada: kas teile meeldiks, kui siia ilmuks pool tosinat ulaani?”

      Ta hüppas jalule ja küsis kohutaval häälel:

      “Kes teile seda ütles?”

      “Pole tähtis, kellelt tuleb hoiatus, peaasi et ta tuleb õigel ajal.” “Teie teejuht reetis mind, aga see läheb talle kalliks maksma.

      Kus ta on?”

      “Ma ei tea… Vist tallis… keegi ütles mulle…”

      “Kes teile ütles?.. Vanamoor see olla ei saa…”

      “Keegi, keda ma ei tunne… Ärme enam sõnu teeme; on teil põhjust soldateid mitte ära oodata, ei või jah? Kui on, siis ärge raisake aega; kui ei, siis palun vabandust, et segasin teie und.”

      “Ah! Teie teejuht! Teie teejuht! Kohe tundus ta mulle kahtla- sena… aga… minu mõõt on täis! Jumalaga, härra. Jumal tasugu teile selle eest, mida te minu heaks tegite. Ma ei ole mitte nii halb, kui te minust arvate… jah, minus on veel midagi, mis väärib korraliku inimese kaastunnet… Jumalaga, härra… Kahetsen vaid ühte – et ei saa teile millegagi tasuda.”

      “Tasuks tõotage mulle, don José, mitte kedagi kahtlustada, mitte mõelda kättemaksule. Siin on teile sigareid teele, head reisi!”

      Ja ma sirutasin talle käe.

      Ta surus seda sõnagi vastamata, haaras oma musketoni ja seljakoti ning olles öelnud vanaeidele mõned sõnad murdes, mida ma ei mõistnud, jooksis kuuri juurde. Mõni hetk hiljem kuulsin teda kapakut lastes kaugusse kaduvat.

      Mina heitsin uuesti pingile, ei suutnud aga uinuda. Küsisin endalt, kas olin talitanud õigesti, päästes võllast varga, võib – olla mõrtsuka, ja seda ainult sellepärast, et olin temaga koos sinki ja Valencia kombel valmistatud riisi söönud. Kas polnud ma reetnud oma teejuhti, kes talitas seadust mööda? Kas polnud ma teda kurjategija kättemaksuhimu meelevalda andnud? Aga külalislahkuse õigused ja kohustused…! “Metslase eelarvamus!” kinnitasin endale. “Mulle langeb vastutus kõigi kuritegude eest, mida see röövel veel toime paneb… Ja ometi, on see südametunnistuse instinkt, mis seisab vastu mõistuse häälele, tõesti eelarvamus? Võib-olla ei ole nii delikaatses olukorras üldse võimalik leida lahendust, mis süümepiinu kaasa ei too?” Parajasti kui ma niiviisi oma teguviisi eetilisuse üle juurdlesin, nägin lähenevat poolt tosinat ratsanikku Antonio seltsis, kes püsis ettevaatlikult tagaplaanil. Läksin neile vastu ja teatasin, et röövel põgenes juba enam kui kahe tunni eest. Kapral kuulas üle vanaeide, kes vastas, et tundis küll Navarrot, aga elades üksi ei oleks ealeski julgenud teda üles andes eluga riskida. Ta lisas veel, et Navarrol olnud tema pool peatudes alati kombeks öösi lahkuda. Minul aga tuli kaasa minna ja mõni ljöö eemal asuvale alkaldile oma passi näidata ja seletusele alla kirjutada. Alles siis lubati mul jätkata oma arheoloogilist uurimisretke. Antonio jäi mulle viha kandma, kahtlustades, et mina olin see, kes teda kahtsada tukatit teenimast takistas. Córdobas lahkusime siiski heade sõpradena: andsin talle nimelt nii vägeva jootraha, kui mu võimalused vähegi lubasid.

      TEINE PEATÜKK

      Veetsin mõned päevad Córdobas. Mulle oli räägitud teatud käsikirjast dominikaanide raamatukogus, kust pidin leidma huvitavaid andmeid antiikse Munda kohta. Paatrid võtsid mind üpris lahkelt vastu ja kõik päevad veetsin ma nende kloostris, õhtuti aga jalutasin linnas ringi. Päikeseloojangul võib Córdobas kohata rohkelt jõudeuitajaid Guadalquiviri parema kalda promenaadil. Seal levitab oma lõhnu parkimistöökoda, mis Córdoba nahaparkalite vana kuulsust üleval hoiab; vastutasuks on siin võimalus nautida küllalt põnevat vaatemängu. Mõni minut enne angelus’t7 tuleb hulgaliselt naisi jõe kõrgest kaldast alla veepiirile, ükski mees ei söandaks nende hulka minna. Angelus’est loetakse pimedus saabunuks. Viimase kellalöögi ajal võtavad kõik naised riidest lahti ning lähevad vette. Seda kilkamist, seda naeru, lausa põrgulärm! Ülevalt kaldalt vahivad mehed silmi punnitades suplejaid, ei näe aga suurt midagi. Siiski erutavad jõesinast eralduvad valged ja ebamäärased kogud poeetilisi hingi, ja kui vaatajal on vähegi fantaasiat, siis pole raske kujutleda Dianat nümfidega suplemas, tarvitsemata karta Aktaioni saatust.8 Räägitakse, et ühel päeval pannud võrukaelad raha kokku ja andnud katedraali kellalööjale altkäemaksu, et see lööks angelus’t kakskümmend minutit enne õiget aega. Kuigi olnud veel päris valge, polevat Guadalquiviri nümfid hetkegi kõhelnud, ja usaldades angelus’t enam kui päikest, riietunud südamerahuga lahti, sest nad tunnevad ainult loodusest antud supelkostüümi. Tollal mind seal ei olnud. Minu ajal oli ametis äraostmatu kellalööja ja õhtuhämarus küllalt tihe, nii et ainult kass oleks suutnud eraldada vanimat apelsinimüüjannat kauneimast Córdoba grisetist.

      Ühel õhtul, kui silm enam midagi ei seletanud, suitsetasin kairinnatisele toetudes; vee äärde viivast trepist tuli üles üks naine ja võttis minu lähedal istet. Ta kandis juustes jasmiiniõisi, mille lõhn on õhtuti joovastav. Riides oli ta lihtsalt, võib-olla isegi kehvalt, üleni mustas nagu enamik grisette õhtul. Seltskonnadaamid kannavad musta ainult hommikuti, õhtul riietuvad nad a la francesa.9 Minu lähedusse jõudes laskis suplejatar mantilja õlgadele langeda ja “tähtedest kumavas-tuhmis valguses”10 nägin, et ta oli noor, ilusa kehaehituse ja väga suurte silmadega väheldane neiu. Viskasin kohe sigari ära. Ta mõistis seda ehtprantslaslikku viisakusavaldust ja ruttas mulle selgitama, et talle väga meeldivat tubaka lõhn ja et ta isegi suitsetavat, kui juhtub hästi pehmete papelito’de11 peale. Õnneks leidus minu etüis selliseid ja ma olin agar neid talle pakkuma. Ta suvatses ühe võtta ning süütas selle põleva nööri otsast, mille üks poisike meile ühe sou eest tõi. Meie suitsujoad sulasid ühte ja me vestlesime ilusa suplejatariga niikaua, et jäime promenaadile peaaegu kahekesi. Ma ei pidanud pealetükkivaks kutsuda teda neveria’sse12 jäätist sööma. Mõninga kõhklemise järel ta nõustus, tahtis aga enne teada, mis kell on. Panin oma taskukella helisema, mis teda väga üllatavat paistis.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно СКАЧАТЬ