Carmen. Prosper Merimee

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ avaldan, ei jäta loodetavasti enam kõhkluse raasugi kõigi kohusetruude arheoloogide hinge. Seniks aga, kuni minu uurimus lõpuks lahendab geograafilise probleemi, mis praegu kogu õpetatud Euroopat põnevil hoiab, tahan teile jutustada väikese loo; viimane ei anna vähimatki vastust paeluvale Munda asukoha küsimusele.

      Võtsin Córdobast teejuhi ja kaks hobust ning asusin tõestusretkele, ainsaks pagasiks Caesari “Märkmed” ja mõned särgid. Ühel päeval, ekseldes Cachena tasandiku kõrgemas osas, väsimusest nõrkemas, janu kätte suremas, tinakuuma päikese kõrvetada, vandusin maa põhja Caesarit ja Pompeiuse poegi, kui märkasin kaunis kaugel teerajast, mida mööda liikusin, väikest rohelist aasa, kus kasvas pilliroogu ja kõrkjaid. See kõneles allika lähedusest. Ja edasi astudes nägin tõepoolest, et oletatav aas osutus sooks, kuhu suubus oja, mis paistis alguse saavat kitsast kurust Sierra de Cabra eelmäestiku kahe kõrge kalju vahel. Tulin järeldusele, et piki oja üles minnes leian jahedamat vett, vähem kaane ning konni ja võib-olla pisut varju kaljuseinte vahel. Mäekurusse jõudes hirnatas mu hobune ja üks teine, mulle nähtamatu hobune, vastas talle kohe. Vaevalt olin sadakond sammu edasi ratsutanud, kui mäekuru ootamatult laienes ja minu ees avanes looduslik areen, mis oli teda ümbritsevatest järsakutest täielikult varjatud. Võimatu olnuks leida rändurile meeldivamat puhkepaika. Kaljujalamilt sööstis välja kobrutav allikas ning langes väikesesse tiiki, mille põhja kattis lumivalge liiv. Kaldal kasvas viis-kuus tamme, tuulevarjust ja niiskusest haljad ja ilusad, andsid nad tihedat varju. Kõigele lisaks pakkus tiigi ümber kasvav õrn, läikiv rohi paremat puhkeaset, kui seda võinuks leida ühestki ümberkaudsest külavõõrastemajast kümne ljöö kaugusel.

      Ent selle nii kauni paiga avastamise au ei kuulunud mulle. Seal puhkas juba üks mees, kes kindlasti oli maganud, kui kohale jõudsin. Hirnumine oli ta äratanud, ta oli üles karanud ja oma hobuse juurde rutanud, kes peremehe uinakut kasutades oli ümberringi lokkavast rohust kõvasti kõhtu täitnud. Mees oli noor, keskmist kasvu, kuid tugeva kehaehitusega, sünge ning uhke pilguga. Tema muidu vist ilusa jume oli päike juustest tumedamaks parkinud. Ühes käes hoidis ta ratsu valjaid, teises vaskset musketoni. Pean tunnistama, et musketon ja selle kandja sünge ilme kohutasid mind algul pisut, kuid ma ei uskunud enam röövlitesse, sest olin neist kogu aeg kuulnud, polnud neid aga kunagi kohanud. Pealegi olin näinud nii palju ausaid talupoegi turule minekuks hambuni relvastuvat, et paljas tulirelva nägemine ei andnud mulle õigust tundmatu korralikkuses kahelda. “Ja üldse,” mõtlesin endamisi, “mis hakkaks ta peale minu särkide ja Caesari-elseviiriga?” Niisiis tervitasin musketoniga meest sõbraliku peanoogutusega ja küsisin temalt naeratades, kas segasin tema und. Vastust andmata mõõtis kõnetatu mind uuriva pilguga pealaest jalatallani ja paistis silmitsemise tulemustega rahule jäävat; siis asus ta niisama tähelepanelikult uurima mu teejuhti, kes parajasti meie poole tuli. Nägin teda kahvatuvat ja peatuvat, ilmutades silmanähtavat hirmu. “Ebameeldiv kohtumine!” mõtlesin, kuid ettevaatuse mõttes püüdsin oma kartust varjata. Hüppasin sadulast, käskisin teejuhil hobusel valjad peast võtta ja, laskunud allika äärde põlvili, kastsin pea ja käed vette. Seejärel heitsin kõhuli ja jõin tubli sõõmu nagu Kiideoni halvad sõdurid.1

      Selle juures pidasin silmas oma teejuhti ja tundmatut. Esimene lähenes väga vastumeelselt, teisel aga ei paistnud olevat meiega halbu kavatsusi, sest ta oli oma hobuse lahti lasknud ja musketon, mis tal laskevalmis käes oli, rippus nüüd, toru allapoole.

      Pidades paremaks mitte pahaks panna, et minust nii vähe välja tehti, heitsin rohule pikali ja küsisin musketoniga mehelt sundimatul ilmel, kas tal pole tulerauda kaasas. Samal ajal võtsin taskust sigaritoosi. Sõnagi lausumata tuhnis tundmatu taskuis, leidis tuleraua ja ruttas mulle tuld andma. Ta muutus märgatavalt vabamaks, võttis minu vastas istet, ei lahkunud aga oma relvast. Süüdanud sigari, valisin ülejäänuist parima ja küsisin, kas ta suitsetab.

      “Jah, senjoor,” vastas ta.

      Need olid tema esimesed sõnad. Märkasin, et ta ei häälda s-tähte andaluusia2 kombel, millest järeldasin, et ta on siin võõras nagu minagi, ainult vahest vähem huvitatud arheoloogiast.

      “See peaks teile meeldima,” ütlesin, ulatades talle tõelise Havanna regalia.

      Mulle kergelt noogutades süütas mees sigari minu omast, tänas mind uue peanoogutusega ja hakkas nähtava mõnutundega suitsetama.

      “Ah!” hüüatas ta suitsu aeglaselt suust ja ninasõõrmeist välja puhudes. “Kui ammu pole ma enam suitsetanud!”

      Hispaanias paneb pakutud ja vastuvõetud sigar aluse sõprussuhetele, samuti nagu Idamaal leiva ja soola jagamine. Tundmatu muutus jutukamaks, kui võinuks oodata. Ja kuigi ta ütles enese olevat Montilla partido’st,3 jäi mulje, et ta seda kanti kaunis vähe tunneb. Nii ei teadnud ta kauni oru nime, kus me parajasti viibisime, ega tundnud ühtki naaberküla ja minu küsimuse peale, kas ta pole siin ümbruses näinud varisenud müüre, karniisitükke või raidkive, tunnistas ta, et ei ole niisugustele asjadele kunagi tähelepanu pööranud. Seevastu osutus ta asjatundjaks hobuste alal. Ta arvustas minu oma – seda polnud raske teha – ja andis siis ülevaate oma hobuse sugupuust, kes põlvnes Córdoba kuulsast hobusekasvandusest. Loom olevat puhast tõugu ja väga vastupidav, väitis peremees. Kord olevat ta ühe päevaga kolmkümmend ljööd maha sõitnud, galoppi või traavi lastes. Järsku katkestas tundmatu ehmunult oma sõnadevoolu, nagu kahetsedes, et oli liiga palju rääkinud. “Kiirustasin Córdobasse,” jätkas ta pisut kimbatuses, “tuli kohtunikke paluda ühe protsessi asjus…” Nende sõnade juures vaatas tundmatu mu teejuhi Antonio poole, kes langetas pilgu.

      Varjuline koht ja allikas veetlesid mind nii väga, et mulle meenusid Montillas sõprade poolt teejuhi kotti pandud oivalised singilõigud. Lasksin need välja pakkida ja palusin võõrast sellest improviseeritud einest osa võtma. Ta polnud võib-olla kaua suitsetanud, söömata aga tundus ta olevat vähemalt nelikümmend kaheksa tundi. Mees õgis nagu näljane hunt. Ilmselt juhtis saatus ise mind selle vaese vennikese teele. Mu teejuht aga sõi vähe, jõi veel vähem ega lausunud ainsatki sõna, kuigi ta meie reisi algul oli ennast näidanud esmaklassilise lobisejana. Meie külaline paistis teda häirivat; neid mõlemaid kammitses mingi umbusk, ilma et oleksin suutnud taibata selle põhjust.

      Juba olid otsas viimasedki leiva- ja singiraasud. Olime kumbki veel teise sigari suitsetanud. Käskisin hobused väljastada ja tahtsin oma uue sõbraga hüvasti jätta, kui viimane küsis, kus kavatsen veeta öö.

      Enne kui jõudsin tähele panna teejuhi märguannet, olin juba vastanud, et kavatsen minna Venta del Cuervosse.4

      “Halb peavari teiesugusele isandale, härra… Ma lähen ka sinna, ja kui lubate, sõidame koos.”

      “Hea meelega,” ütlesin sadulasse istudes.

      Jalust hoides andis teejuht mulle uuesti silmadega märku. Vastasin talle õlakehitusega, tahtes teda veenda, et olen täiesti rahulik, ning me asusime teele.

      Antonio salapärased märguanded, tema rahutus, mõned tundmatu suust lipsanud sõnad, eriti tema kolmekümneljööne kihutamine ja väheusutav seletus sõidu põhjuse kohta – selle kõige järgi oli mul reisikaaslasest oma arvamine kujunenud. Ma ei kahelnudki enam, et mul on tegemist salakaubavedaja või koguni röövliga. Aga mis see minusse puutus! Tundsin küllaldaselt hispaanlase iseloomu ja võisin kindel olla, et mul pole midagi karta mehelt, kes on minuga koos söönud ja suitsetanud. Tema juuresolek oli koguni kindlaks tagatiseks ohtude vastu. Ma isegi rõõmustasin, õppides tundma ehtsat röövlit. Neid ei kohta ju iga päev ja kardetava isiku СКАЧАТЬ