Tiivutud inglid. Argo Järve

Чтение книги онлайн.

      Hans naeratas mokaotsast seltskonnale ja vastas viisakalt: „Ei mehed. Mul tuleb veel täna rooli keerata ja võib-olla veel töödki teha, seega pean teie poolt pakutud meeldivast seltskonnast ja joogist ära ütlema.“

      Üks meestest, kellel veel eile oli seljas valge pluus ja pintsak, oli nüüdseks pintsaku seljast heitnud, tema valget särki ilustasid nüüd eri värvi plekid ja toidujäätmed, katkestas teda: „Ah mis sa jõurad, saada see Andres ja tema peen restoran persse ja tule istu ikka meeste seltsi.“

      „Selle olemise, istumisega ma endale leiba lauale ei teeni,“vastas Hans kurjalt ja liikus edasi leti äärde.

      Tellis omale kahe pihviga hamburgeri ja ootas kannatamatult sõrmedega letile trummeldades, et sellest seltskonnast kiiremini pääseda. Õnneks oli seltskond leidnud omale uue jututeema ja ei pööranud talle rohkem tähelepanu.

      Saanud toidu kätte, kadus ta märkamatult saalist. Õnneks polnud kõrtsis peale selle ühe laudkonna juhututtavaid ja ta sai segamatult minema. Mees istus autosse ja sõitis natukene eemale, oma varast lõunat sööma. Saanud sellega ühele poole, käivitas ta uuesti auto ja sõitis mõnisada meetrit kaugemal oleva restorani juurde. Omaniku hõbedane mersu oli ainuke auto parklas. Restoran ise oli veel suletud aga Andres oli eile öelnud, et ta tuleb ise varakult siia, seega võib ka tema varem läbi astuda. Hans vaatas läbi ukseklaasi sisse ja nägi meest leti taga askeldamas. Ta koputas vastu klaasi ja viipas käega. Andres tuli avama.

      „Haa! Sa oled varajane. No tule sisse. Kohvi tahad?“Kuulamata vastust, valas ta juba iseenesest mõistetavalt tassi täis.

      „Koort, suhkrut? Mis sa siis tööst ja kohast arvad?“jätkas mees küsimustega.

      Hans liigutas lusikaga vaikselt kohvi ja vastas: „Töökoht iseenesest meeldib aga palgast me pole rääkinud ja elamist oleks vaja.“

      „Elamine pole probleem, siin vabu kortereid on, ma võin esmapäevaks midagi organiseerida ja palk on alati läbiräägitav,“vastas Andres. Vestelnud, vaielnud mõnda aega palganumbrite üle, lõid mehed lõpuks käed. Hans pidi alustama esmapäeva lõunast, selleks ajaks olevat olemas ka korter. Andres tasus talle sularahas prooviõhtu eest ja mehed jätsid hüvasti. Hans alustas elu nautimist ja kahepäevast turneed mööda Eestimaad. Ilmad olid ilusad ja igasugused kohustused puudusid. Mees polnud veel oma sugulasi tagasitulekust teavitanud ja ta polnud kindel, kas see ongi vajalik. Nad olid järjest võõramaks jäänud ja viimase aasta jooksul polnud ta nendest kellegagi sõnagi vahetanud, ei läbi telefoni ega kirjateel. Temal, rändajal, polnudki kindlat aadressi. Talle meenus kunagise ansambli Vanemõde menulaul, mis oli pähe jäänud siiani ja autorooli keerates võttis ta valjuhäälselt laulu üles:

      See tõi tal praegugi naeru näkku ja tegi tuju heaks, kunagi üürgasid seda laulu kõik ja kõikjal. Kuigi Hans polnud tollal selle ansambli eriline paadunud fänn, siis see ja üks teine selle bändi laul olid talle kohe algusest meeldima hakanud. Sedasi nostalgitsedes oli ta jõudnud Eestimaa metropoli Tallinna.

      Maailma suurlinnade kõrval küla aga Eesti kohta ikkagi pirakas linn. Ja pealinn. Paljud kippusid siia, eriti noored. Loodeti siit leida paremat tööd ja palka. Paljude unistused, lootused muidugi purunesid ja nad ei saanud hakkama, kuid suurem osa neist siiski leidis oma niinimetatud õnne või vähemalt arvasid selle leidnud olevat. Temal selle linna vastu erilist sümpaatiat polnud, jah varasemas nooruses oli see ka tema unelmate elukoht, aga elanud, töötanud seal mõnda aega, pettus ta selles. Koor oli olnud värvilisem kui sisu. See lapsepõlves nii müstilise ja kättesaamatu paigana tundunud linn ei olnudki enam nii võluv ja saladuslik aga ta käis siin siiski vahest aegajalt meelt lahutamas. Hans jättis auto äärelinna ühe kaupluse parklasse ja suundus ühistranspordiga edasi. Mõttetu oli autoga linnas keerutada ja parkimiskohti otsida kui kindel tegevuskava puudus. Ta sõitis Kristiinesse, seal kaubakeskuses lootis ta keha kinnitada ja seejärel oli mõte helistada paarile tuttavale, et tühi päev kuidagi sisustada.

      Trollidega mööda linna keerutades jõudis ta lõpuks sihtpunkti. Ammu polnud ta siinkandis ringi liikunud ja ka kaubanduskeskus oli paljuski muutunud, uued kohvikud, poed jne. Mees jõlkus natukene aega ringi ja võttis siis koha sisse ühes kohvikus. Aja peletamiseks tellis ta suure kohvi ja tükikese kooki. Sedasi maiustades vahtis ta ringiliikuvaid inimesi ja mõtles, et kuhu nad kõik küll tormavad. Pintsakutes ärimehed, turistid, üleslöödud daamikesed, kes olid siin rohkem enese eksponeerimiseks, kui muul eesmärgil, noored tattnokad, kes peaks praegu koolis olema ja inimesed kes olid tulnud siinsetesse söögikohtadesse lõunale. Meeletu virr-varr ja inimmass, osad neist nähtamatute maskidega ja teised tõeliste, argiste nägudega. Liikumine ja kiirustamine, kõik olid kuhugi teel või tegid näo, et neil on tohutult kiire. Teater. Hans valis mobiililt numbri ja jäi ootele. Kuularist kostus robotlik teadanne, et antud number on välja lülitatud või asub väljaspool teeninduspiirkonda. Järgmise numbriga täpselt sama lugu. Mees toksis kiirelt paar sõnumit ja torkas telefoni taskusse tagasi. Ta tõusis ja läks aeglaselt leti juurde, tellis uue kohvi ja võttis spetsiaalsest hoidikust ajalehe. Pealkirju sirvides ei jäänud talle midagi huvitavat silma ja ta sulges ajalehe.

      Tagakaanel olid mõned tutvumiskuulutused stiilis, a la noor neiu kutsub kohvile jne. Huvitav, millist kohvi seal küll pakutakse, mõtles ta muiates ja tõusis laua tagant. Siin polnud enam midagi teha ja niisama poodides kolistada polnud tema stiil. Mees haigutas ja suundus väljapääsu poole. Süütas tänaval sigareti ja jäi seina najale toetades seda pahvima. Aeg oli seisatanud, esmakordselt peale naasemist tundis ta igavust. Hansu peast käis läbi mõte minna baari aega veetma aga esmalt otsustas ta siinsamas lähedal hostelis käia ja omale tuba võtta, et oleks СКАЧАТЬ