Tiivutud inglid. Argo Järve

Чтение книги онлайн.

      Tund aega hiljem parkis mees auto äsja värske ilme saanud ühekordse maja ees. Kaugelt oli näha päikese käes säravat restorani edevat reklaamtahvlit. Hans lukustas auto uksed ja sisenes enesekindlalt hoone ühest uksest, millel oli metallplaat kirjaga KONTOR.

      Kontoris istuval nooremapoolsel naisterahval oli ilmselt hingeline menstruatsioon, sest Hansu viisaka tervituse peale ta ainult nähvas ja laskmata mehel lõpuni rääkida, soovitas ta mehel edasi astuda, siit polevat tal mingit tööd leida. Mehe seletuse peale, et ta tuli ajalehekuulutuse peale, ütles tigetsev neidis talle uuesti, et töötaja on juba leitud ja soovis talle head aega. Hans kehitas õlgu ja avas suu, et midagi veel öelda, kui äkki uks lahti paiskus ja ruumi sisenes reipal sammul keskealine hästi riietatud mees.

      „Uihh, vabandust, aga kes sina meil oled?“küsis ta, kui oli Hansule kiire, hindava pilgu visanud. „Hans olen, ma tulin ajalehe kuulutuse peale, aga koht olevat vist juba täidetud, kui ma ikka õieti aru sain?“Mees viskas kurja pilgu naisterahvale ja lausus:

      „Seda otsustan siin majas ikka mina ja minu teada pole ma veel midagi kindlat kellelegi öelnud, tule õhtul kella seitsmeks siia, siis vaatame mida sa oskad ja suudad. “

      Hans soovis head päeva ja väljus rõõmsa ilmega kontorist, aega oli veel vähemalt kaks ja pool tundi ja selle ajaga tuli midagi peale hakata. Mees pani Fordile hääled sisse ja sõitis eelnevalt silma hakanud kaupluste juurde. See oli ilmselt aleviku süda ja kogu elu näis toimuvat siin, mutikesed istusid ühe poe ees pingil ja lasid lõugadel käia. See oli millegipärast igal pool niimoodi. Nähtavasti võeti parajasti külauudiseid läbi. Eemal oli veel näha veel kolmaski kauplus ja ilmselt ka mingisugune kõrts või söögikoht. Taamal paistis kiviaiaga ümbritsetud kõrge torniga kirik ja veel mingi hoone. Tee äärde olid jäänud veel paar ametiasutust ja koolimaja. Kortermaju siin väga palju silma ei hakanud, rohkem oli siin-seal nähtaval eramaju. Ka maantee äärne oli neid täis. Hans sisenes kauplusse ja jäi ringi vaatama, osta võis siit alates õmblusnõelast, lõpetades kärakaga. Mehele jäi kohe silma soodushinnaga vooditarvete komplekt, kuhu kuulus padi ja tekk. Hinna järgi otsustades vist mitte kõige kvaliteetsem, kuid oma otstarvet täitev. Pikemalt mõtlemata ostis mees selle ära, lisaks jupi suitsuvorsti, pätsi saia ja paar limonaadi. Hädapärane õhtusöök on igaks juhuks olemas, mõtles mees ja lõi auto pagasiruumi pauguga kinni. Järgmisena otsustas ta söögikohta külastada ja seal hilist lõunat süüa. Hämaras ja kulunud mööbliga saalis ei olnud peale kahe kohaliku külamehe kedagi. Seal nad tiksusid ja kirusid viinapudeli taga istudes ilmaelu. Odava tubaka lõhn ja sigaretiving oli paksult nende peade kohal. Ventilatsioonist polnud siin kuuldud või see lihtsalt ei toiminud. Hans läks leti äärde ja peale mõningast mõtlemist, tellis omale kohaliku hiti ehk kana friikartuliga. Matsakas ja suure kondiga naisterahvas võttis talt ükskõikse näoga raha ja lubas roa lauda toimetada. Käratas siis karmilt kahele vanamehele, et need vaiksemalt võtaks või ta viskavat nad nagu tuppa sittunud kassipojad tänavale. Mehed vakatasid ja lubasid edaspidi tasemini omi asju arutada. Tädikese suur kasv ja käe ümbermõõt oli suurem kui teise mehe reis, seepärast ei hakanud vennikesed omi lõugu tädi kallal väga lõksutama ja vähemalt järgnevad paarkümmend minutit sosistasid nad omavahel. Hans naeris vaikselt endamisi ja lahkus viisakalt toidu eest tänades kõrtsist. Aeg oli minna näitama oma oskusi. Kell oli kohe-kohe seitse saamas kui ta restorani õuele keeras ja seal auto ära parkis. Väljunud autost, vaatas ta ringi ja süütas sigareti. Restorani esine parkimisplats oli peaaegu tühi, peale tema romu seisis siin veel paar autot ja Läti numbriga mootorratas. Eemalt lähenes hõbedane, uuem Mersedes-Benz.

      Sealt kargas välja seesama heledapäine mees, kes kontori oli tulnud. Suure tõenäosusega omanik, mõtles Hans ja kustutas sigareti. „Jõudsid ka tagasi!“hõikas mees ja tuli talle paar sammu lähemale. Viskas Hansule läbipaistva kilekoti riietega ning ütles: „Ma vist enne ei jõudnud ennast tutvustada? Olen Andres, selle restorani omanik. Lähme sisse, ma näitan sulle kõike lähemalt ja siis saad ka kohe alustada. Kotis on valge pluus, kikilips ja mustad püksid. Võtsin need silma järgi, aga peaksid sulle sobima, vähemalt täna õhtuks.“

      Mehed sisenesid massiivsest tammepuidust uksest ja seespool avanes Hansule soliidne vaatepilt.

      Kõigepealt jäi talle silma pikk tumedast puidust baarilett ja selle ees olevad kroomitud jalgel, punase nahaga ülelöödud uhked baaripukid. Baaripoolel olid ka mõned üksikud lauad, edasi viis juba hubasesse restorani mis oli omakorda jaotatud kahte eraldi asetsevaks saaliks.

      Esimene oli avar ja suurte akendega, päikseline, maitsekate aknakatetega pilkupüüdev ruum mille seintel paar abstraktset maali, laudadel olid pimestavalt lumivalged laudlinad, nurgas seisis klaver ja värsked lõikelilled vaasides tegid sellest igati meeldejääva kohakese.

      Tagumine saal oli hämaram, tumedad allalastud aknakatted, siin-seal paar nahkdiivanit, stiilsed vaibakesed ja üksteisest eemal asetsevad lauad kahele jätsid armupesakese mulje.

      Siin õhtustasid nähtavasti rohkem armunud inimesed ja need kes ei soovinud niipalju avalikku tähelepanu. Omanik rääkis pikalt oma plaanidest ja sellest kohast, mees oli ilma näinud rohkem, kui Hans seda ette oleks kujutanud. Praegune koht olevat tema ajutine projekt, mille ta praktiliselt nullist üles ehitas. Eestimaa, oma kõleda kliima ja külmade inimestega ei olevat just tema jaoks. Siinsed inimesed olevat esiteks liiga piiratud mõtlemisega ja teiseks küllaltki kitsarinnalised, seepärast ei kujutavat ta siin oma elu igavesti elama. Väikesed vastikud ja väiklased inimesed. Hiljemalt paari aasta pärast olevat ta oma äri mujal ajavat, mees polnud päris kindel ainult oma sihtpunktis. Selle poolest olid nad mehega üpris ühesuguse mõtlemisega. Järgmiseks tutvustas omanik teda Raivole, Meelile ja Indile.

      Need kolm olid sünnist saadik kohalikud ja sellest ajast saadik kokku puutunud nii kaudselt, kui otseselt kaubanduse ja klienditeenindusega. Seda oma vanemate kaudu, kes olid siis mingil moel nende aladega seotud. Raivo vanematele kuuluvat naabervallas üks söögikoht, aga mingitel isiklikel põhjustel ta seal töötada ei soovivat. Meeli ja Indi emad olevat aga eluaegsed müüjad. See fakt oli ilmselt ka nemad suunanud sellele alale. Kiirtutvus tehtud, juhatas Andres ta riietusruumi. Hans vahetas kiirelt riided ja lõhnastas end odava, kohalikust kauplusest ostetud deodorandiga Black Denim. Viskas pilgu peeglisse ja sisenes uuesti baari. Raivo kui vanem olija, tutvustas talle kiirelt baari ja kassasüsteemi. Tüdrukud olid siin rohkem ettekandja rollis ja nendel leti taha väga asja polnud. Õhtul kell üheksa pidi restoranis esinema mingi laulja ja seepärast oli oodata tavapärasemast rohkem külastajaid. Aegajalt avanes uks ja järjekordne seltskond klaverimuusika austajaid sisenes restorani. Hansu jaoks oli tänane esineja täiesti võõras, aga siin polnud ka midagi imestada, suurema osa viimastest aastatest oli ta siiski välismaal veetnud. Need paarikuulised vaheajad, mis ta vahest tegi, ei lasknud just kõigi uudistega kurssi viia. Rahvale tundus pianist aga meeldivat, sest paljud olid juba varem omale kohad reserveerinud. Mehed valmistasid kordamööda tellitavaid kokteile ja lõõpisid niisama elu üle. Klientuur neile tööga erilist peavalu ei valmistanud, saanud kätte oma road ja kokteilid, vajusid nad uuesti klaverihelide meeltevalda. Aeg-ajalt tuli Meeli või Indi üksikut kokteili või viskit tellima. Kuigi saal oli täis, telliti joogipoolist vähe ja nii sai Raivo Hansu kohalike uudistega kurssi viia. Ja seda ta ka tegi. Esimese asjana hoiatas ta meest Meeli eest, see olevat kohalik meestemurdja ja mõne kopika eest müüvat vajadusel ka oma lihase ema maha. Raha oli tema elus number üks ja selleks vajas ta nagu vampiir, pidevalt uusi ja uusi ohvreid. Mehed ei jõudvat tema tahtmisi lihtsalt täita ja lõpuks lõid käega. See tüdruk ei olnud seda väärt, et kõike oma raha temasse investeerida.

      Kahjuks paljud nagu ilmselt Raivogi said sellest liiga hilja aru.

      Või nagu Raivo ise ütles: „See kepp polnud seda peavalu väärt.“Algus oli ju olnud ilus. Armunu on nagu pime kana ja ülejäänud maailma pole tema jaoks olemas. Liblikad kõhus ja puha. Ta oli ostnud tüdrukule küll riideid ja ehteid ning andnud niisama raha, aga see laristamine kestis päevast päeva СКАЧАТЬ