Mõrv pereringis. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Saate aru, ma olin väsinud. Mul oli raske päev ja tema käitumine pahandas mind. Ma siis mõtlesin, et tühja temaga, ja heitsin magama.” Viimaste sõnade juures kostis tema häälest meeleheide.

      Pearce tegi südame kõvaks. „Kas ta läks autoga?”

      Hugh raputas pead.

      „Seega ei saanud ta kaugele minna?”

      Hugh haaras mõttest kinni. „Seda minagi mõtlesin. Ta pidi olema kuskil läheduses.”

      „Teil ei tulnud pähe politseisse helistada?”

      „Ta ei läinud autoga!” Hugh tõstis häält. „Ta pidi olema farmis. Ma arvasin, et ta mängib mingit tobedat mängu.”

      Pearce laskis tal maha rahuneda. Simon Franklin, kes hakkas kärsituks muutuma, ütles: „Sonial oli kombeks omapäi talitada, inspektor.”

      Nüüd viimaks pööras Pearce talle tähelepanu. „Teie vend helistas ja küsis, kas te olete tema naist näinud. Kas te elate lähedal?”

      „Umbes pooleteise miili kaugusel. Ma ehitasin paar töölismaja üheks. Ostsin talumaadelt, nad on minu omand,” lisas ta.

      „Te peate koos vennaga talu?”

      Mõlemad vennad vaatasid talle jahmunult otsa. „Hoidku, ei!” ütles Hugh. „Praegusel ajal elatab säärase suurusega farm ära ainult ühe perekonna. See ei too midagi sisse. Piimahinnad on all, import tungib peale, keegi ei kasvata enam piima- ega lihakarja. Karjamaad on väikesed. Mul on mõned lambad, müün neid…” Ta jäi vait.

      „Ja millega teie tegelete, härra Franklin?” küsis Pearce Simonilt.

      „Ma olen ajaloolane. Ma olin õpetaja… nüüd kirjutan ja pean loenguid.”

      „Teda on näidatud teleris,” ütles Hugh ootamatult.

      Pearce’ile, kelle telerivaatamine piirdus spordisaadetega, avaldas see muljet. Ent Hugh’ jutt ei rahuldanud teda sellele vaatamata. „Niisiis, kui te neljapäeva hommikul ärkasite ja nägite, et proua Franklin pole veel tagasi, ei teatanud te sellest politseisse?”

      Hugh nihutas ennast kohmetult tugitoolis. „Ma oleksin teatanud. Ma just arutasin, mida teha, kui Danny Smith tuli ja ütles… ütles, et ta leidis Sonia.”

      Kui kõik läheb plaanipäraselt, räägib seersant Prescott praegu Danny Smithiga. „Ma kuulsin, et Smith on sageli teie maadel laagris.”

      Mõlemad vennad noogutasid. Hugh vastas: „Oleneb sellest, mida te peate sagedaseks. Kaks kord aastas. Nagu kellavärk.”

      „Teil pole midagi selle vastu? Enamik maaomanikest väldib ringirändajaid.”

      „Juba minu isa,” ütles Hugh pahaselt, „lubas Danny isal siia laagrisse jääda ja see kokkulepe kehtib siiani. Ma tunnen Dannyt lapsest saati. Siin olles käib ta mul abiks. Ta on hea töömees ja aus. Nii et ärge üritage talle midagi kaela määrida.”

      „Me ei määri kellelegi midagi kaela,” vastas Pearce jahedalt. Talle tekitas tuska, et kumbki vendadest ei paistnud teda uskuvat. „Kas proua Franklin oli selle kokkuleppega rahul?”

      „Miks ta ei oleks pidanud olema?” Hugh hääl oli siiralt üllatunud.

      Simon lisas: „Kuulge, te kahtlustate vale isikut. Need pole Smithi-sugused ringirändajad, kes peaksid teile muret tegema. Hoopis need neetud new age’i hipid oma kuradima vabalt ringi jooksvate koertega!”

      „Kas siin on viimasel ajal uusajastulasi laagris olnud?”

      „Mitte pärast eelmist aastat. Meil oli nendega mõningaid kokkupõrkeid.” Seda ütles Hugh.

      Simon võttis prillid eest ja hoidis neid kui rumalat õpilast juhendav koolipapa. „Praegusel ajal hulgub maakohtades ringi igasuguseid imelikke tüüpe, inspektor. Mõned neist on kindlasti vägivaldsed. Riik pole enam see mis meie noorusajal – ja teie omal ka, inspektor.”

      Pearce, kes oli kolmekümne nelja aastane ja pakkus Simonile umbes kolmkümmend kaheksa, pidi sellega nõustuma. Muutus oli kiire. Politsei teadis väga hästi, et uued maanteed avavad ligipääsu igasugustele soovimatutele isikutele. Ent kõige selle juures ei tähendanud see, et Sonia Franklini tappis mõni juhuslik ringirändaja. Pearce tunneks uusajastulased kohe ära, kui nad talle silma alla satuksid.

      Ta tunnetas, et Hugh’lt ei anna hetkel enam midagi välja pressida, eriti Simoni juuresolekul. Ta tõusis püsti.

      Ka vennad tõusid korraga, mõlemad ilmse kergendustundega. „Ma saadan teid välja,” võttis Simon taas ohjad oma kätte.

      „Ma pean teiega uuesti rääkima,” hoiatas Pearce Hugh’d.

      „Ma ei lähe siit kuskile,” vastas Hugh hapult. „Kuhu mul minna on?” Ta pööras külalisele selja, läks akna juurde ja jäi, käed taskus, välja vahtima.

      Simon puudutas Pearce’i küünarnukki, andes märku, et on aeg lahkuda. Kuigi Pearce oli teinud ise selle otsuse, ei meeldinud talle taoline väljaviskamine. Ta astus aeglasel sammul eeskotta, Simon kannul, ent jäi ukse juures seisma. Simon lasi kuuldavale vandesõna, kuna oleks teisele äärepealt otsa jooksnud.

      „Ma tahaksin teilt ühte asja küsida,” ütles Pearce kähku.

      Simoni nägu oli pahur ja samas ettevaatlik. See meenutas Pearce’ile Tammyt. „Jah?” küsis Simon häälega, mis polnud Pearce’i arvates mitte ainult külm, vaid lausa jäine.

      „Kas proua Franklin oli teie sagedane külaline, eriti õhtuti?”

      Nüüd tõmbus Simoni nägu ebameeldivalt punaseks, ületades kulmude ja juuste värvitooni. „Mõned võiksid pidada seda väga solvavaks küsimuseks, inspektor.”

      „Jah?” ütles Pearce. „Ma küsisin ainult sellepärast, et te ütlesite ennast elavat pooleteise miili kaugusel.”

      „Ma ütlesin, et Soniale meeldis jalutada!” lõrises Simon. Jäi mulje, otsekui oleks ta tahtnud Pearce’i uksest välja tõugata. „Kui mul oli veel elukaaslane, käis Sonia vahest õhtuti meil, et rääkida juttu ja juua mõni naps. Naised olid sõbrannad. Pärast Bethani lahkumist…” siinkohal hingas Simon sügavalt sisse, „ta pigem vältis mind. Ta hoidis Bethani poolele. Seda juhtub tihti, eks ole? Kui paar lahku läheb? Sõbrad asuvad eri pooltele. Ja kolmapäeva õhtul ei käinud ta päris kindlasti seal.” Simon võttis prillid uuesti eest ja pilutas Pearce’ile otsa vaadates esiku hämaras valguses silmi. „Kas te tunnete Kiplingit, inspektor?”

      „Kiplingit?” Pearce’i mälus liigutas midagi kooliajast. „Kui… Mitte eriti.” Nüüd oli tema kord kohmetust tunda, sest kirjandus oli tema jaoks tume maa.

      Simoni muiges oli paras annus võidurõõmu. „„On ta teinekord öösiti ja kuupaistel jälle kass, kes kõnnib omapead… vehib sabaga ja kõnnib metsikus üksinduses.”.”

      Nähes Pearce’i kimbatust, koputas ta nimetissõrmega talle vastu rinda. „Asendage kass minu vennanaisega ja te saate Soniast parima kirjelduse, mida keegi suudab anda.”

      Sellega oli visiit lõppenud ja Simon sulges Pearce’i järel ukse.

      „Kuradi targutaja!” pomises СКАЧАТЬ