Mõrv pereringis. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

      Simon luges esitatud küsimusest ilmselt välja, et kutse vestluseks on vastu võetud, ning tegi just seda, mida Markby oli kartnud – tõmbas tooli laua alt välja ja võttis istet. Ta asetas õlleklaasi lauale ja kallutas end usaldavalt ettepoole.

      „Teie Pearce’ile tundus kummaline, et Hugh nii vähe muretses. Aga Sonia oli väga sõltumatu naine.”

      „Sõltumatu?” Markby kõõritas ettevaatamatult Meredithi poole ja sai külma pilgu osaliseks. „Vaadake,” ütles ta, „Ma olen juhtumiga üldjoontes kursis, kuid ei saa teid tõesti aidata.”

      „Ma tahan selgitada teile Sonia olemust, et te saaksite omakorda inspektorile selgitada. Minul see ei õnnestunud.”

      Markby leidis, et on õigem lasta Simonil ennast tühjaks rääkida ja lubada see Pearce’ile edasi öelda. Pealegi pidi ta tunnistama, et temas on tärganud uudishimu. Mees tundus olevat haritud. Kadunu aga kohaliku talumehe abikaasa. Markby heitis Meredithile vabandava pilgu. Kuid tal polnud vaja muretseda. Kaugel sellest. Meredith seadis ennast rõõmuga kuulama. Ka see oli halb enne.

      „Te ütlesite, et viis minutit,” tuletas Markby Simonile meelde.

      „Rohkem pole mulle vajagi. Lugu on järgmine: kui mu venna esimene naine Penny suri, tundis Hugh juba Soniat. Sonia oli Bethani sõbranna ja mitu korda meil käinud.”

      „Kas Bethan on teie abikaasa?” Kummaline, aga võhivõõrad imimesed arvavad sageli, et ta teab neist kõike. Kas nad mõtlevad, et politseinikel on üleloomulikke võimeid?

      „Ta oli mu elukaaslane, ent me läksime lahku. Ma tahtsin öelda, et Hugh ja Sonia tutvusid meie juures. Hugh oli pärast Penny surma sügavas masenduses, tundis temast puudust ja tal oli noor tütar kasvatada. Selle kõige tulemusena otsis ta uut naist ja Sonia oli… noh… väga võluv naine. Ausalt öeldes ei mõistnud ma, mis Hugh’l arus oli. Ta hoidis oma mõtted alati endale. Aga tookord üllatas ta mind tõsiselt. Mitte niivõrd uuesti abiellumisega, vaid sellega, et ta valis Sonia. Või tegelikult valis Sonia tema. Aga eks ta ole – vastandid tõmbuvad, nagu öeldakse.”

      „Kas nende abielu oli õnnelik?” Selle küsimuse esitas Meredith. Tundus, et ta on vastusest väga huvitatud. Markby heitis talle uue, kergelt äreva pilgu.

      „Ma usun, et oli. Vaheldusrikas, võiks öelda. Sonia oli mõnikord pisut tujukas. Aga Hugh oli temasse kiindunud.”

      „Aga tütar? Kuidas tema võõrasemasse suhtus?” Taas oli see Meredith.

      Markby püüdis anda talle märku, et ta meest ei julgustaks. Tal oli hirm, et Meredith hakkab sööta neelama. Kahjuks oli Meredithi tähelepanu pööratud Simonile ja ta ei näinud Markby meeleheitlikku katset.

      Markby naaldus leenile, pani käed rinnale ja põrnitses Simonit. Ta oli sageli täheldanud, et naistele meeldisid intelligentse välimusega mehed ja nad olid valmis neid meelsasti kuulama. Võib-olla jättis nende välimus mulje, nagu oleks nende jutt kuulamist väärt. Ent oma kogemustest võis ta öelda, et see pole alati nii. Meredith, kes oli tavaliselt hea inimestetundja, oli nüüd otsekui lummatud. Ta rippus Simon Franklini iga sõna küljes. Markby oli juba tõdenud, et Simonile istumiseks loa andmine on tegu, mida ta veel tükk aega kahetseb. See kestab rohkem kui viis minutit ja kisub selle poole, et terve õhtu on rikutud.

      „Tammy? Nagu võite arvata, võtab harjumine aega, ent see toimus,” kinnitas Simon Meredithile.

      Ta pöördus taas Markby poole. „Kindlasti mõistab politsei, et Hugh’l oli raske tööpäev seljataga ja teine tulemas. Just nagu kiuste on üks töölistest seljavaluga voodis. Pole midagi imelikku, et Hugh heitis magama ega jäänud Soniat ootama. Muidugi taipas ta neljapäeva hommikul, et midagi on korrast ära ja pidas just selle üle aru, kui tuli Danny Smith ja ütles, et leidis raudtee äärest Sonia laiba.”

      Meredith avas suu ja sulges taas.

      Simon kummardus sõnade ilmestamiseks ettepoole. Ta sihtis Markbyt välkuvate silmadega, mis meenutas politseülemale Vana Meremeest1. Kui ta õigesti mäletas, oli vana merekaru valinud välja ühe kolmest pulmas osalenud sõbrast. Teistel kahel oli vedanud, et nad vana tüütuse küüsi ei langenud.