Küünal kadunukesele. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

      Noorem Lowe soris palavikuliselt paksu jope taskus. Ta õngitses sellest välja kägardatud suitsupaki ja läitis sigareti. Tema mulla- ja nikotiiniplekilised sõrmed värisesid.

      Ninasõõrmetest suitsu välja puhudes mõmises ta: „See jäi labida ette.”

      „Saan aru,” pomises isa Holland. „Võta rahulikult, Gordon.”

      „Ma olen neid varem ka näinud. Me oleme neid palju kordi üles kaevanud – mina ja Denny. Aga mitte kunagi nii madalalt.”

      Denny, kes toetas labidale ja keda venna pabistamine ilmselt ei liigutanud, kordas: „Mida me peame tegema?”

      Otsekui inspiratsiooni otsides heitis isa Holland õnnetu pilgu kirikuaiale. Teda hämmastas, kui tuttav ja tavaline see välja nägi. Vanad hauad, mõned neist sissevajunud, vaevuloetavad sammaldunud hauatahvlid, kunagi suursuguste hauakivide jäänused, vihmast tilkuvad puud ja märg maa – kõik täpselt nii, nagu eile.

      Kuu alguses niidetud rohi hauaplatside vahel oli hakanud uuesti kasvama. Mõnel kaua aega hooldamata kalmukünkal moodustas see paksu rohelise vaiba ja nendesse niitmata kohtadesse olid ennast edukalt külvanud ilmalilled, mis nüüd õitsesid. Need lainetasid uhkelt ja graatsiliselt mitmetes värvitoonides, nende seas leidus helevalgeid, õrnroosasid, tumeroosasid ja lillakaid kuni sügava fuksiinpunaseni. Tänase pilvise taeva all nad otsekui särasid, peaaegu leegitsesid ja olid imekaunid. Ilmselt oli keegi ammu aega tagasi asetanud mõnele hauale kimbu, lilled olid kasutanud võimalust ning nende järeltulijad pakkusid nüüd kaunist ja veidi jahmatavat silmailu.

      Isa Holland sundis ennast suunama pilgu rahumeelselt vaatepildilt tagasi olevikku ja värskele haavale oma jalge ees.

      Mullal lamas pealuu, punased juuksesalgud kolbale kleepunud. Nähtaval olid väikesed kandilised ühtlased hambad ja vahe kahe ülemise lõikehamba vahel. Lõua alt paistis ka paar selgroolüli, ülejäänu oli tihke savi alla maetud. Märjale mullale hakkasid kogunema loigud. Kolp irvitas läbi vee neile vastu ja suur vihmauss, kes otsis uputuse eest varju, ronis ühest tühjast silmaavast välja.

      Gordon kordas oma lõputut küsimust: „Kesse on?” ja osutas sõrmede vahel tolkneva sigaretiga haua poole. Isa Hollandil oli tahtmine vastata, et kust tema peaks seda teadma. Kuid selle asemel silmitses ta hauakivi, kuigi teadis, et sealt pole sellele saladusele vastust oodata.

      Kaevamine oli kivi upakile ajanud ja see vajus nüüd tahapoole, kuigi Lowe’id olid seda enne tööle asumist paari puujupiga toestanud. Vikaar kummardas ja kraapis ettevaatlikult hauakirja, et seda samblast puhastada. Ta pomises omaette kivil olevaid nimesid – järjekorras, kuidas need nähtavale ilmusid:

      „Walter Gresham ja tema naine Marie.”

      Walter oli surnud 1947 ja Marie 1962. aastal. Viimasest daatumist kuni tänase vihmase suvehommikuni, mil vennad tööle asusid, polnud nende puhkepaika häiritud.

      Denny lausus kähedalt: „Noh, see pole kumbki neist. Liiga madalal, nagu Gordon ütles. Ainult jala jagu allpool maapinda. Kondid kenad ja valged. Justkui oleks läbi maa roninud. See poleks mul esimene kord väljaulatuvaid varbaid näha…”

      „Hea küll, Denny!” katkestas isa Holland teda teravalt.

      Kõigutamatu Denny sorkis labidaotsaga mulda. „Ei mingeid pehkinud laudu, ei messingist käepidemeid, ei mingit kirstu.”

      Isa Holland tõmbas käega üle habeme.

      Asjatundja Denny kummardas ja uuris kaevatud maad. „Siin oleks justkui mingi riidetükk. Jah, see ta on. Tükike sünteetikat, mis pole mädanenud.”

      „Sünteetikat?” Isa Holland jõllitas talle otsa ja vaatas siis porist riidetükki. „Jah, ju sul on õigus, Denny. See otsustab asja. Lõpetage kohe töö ja katke haud kinni!”

      „Mis siis ikka,” ütles flegmaatiline Denny. „Kuuris on paar presenditükki.”

      „Ja hoidke oma suu kinni, muidu on kirikuaed kohe uudistajaid täis. Olge vait, kuni politsei kohale tuleb.” Ta lisas pärast lühikest pausi: „Ma lähen ja helistan neile kohe.”

      Kui ta värava poole minnes tagasi vaatas, nägi ta, kuidas Lowe’id katavad hauda veekindla kilega. Õnneks polnud neist kumbki suur jutumees ja nendega räägiti üldse vähe. Nende amet – ja võib-olla ka mitte just eriti meeldiv välimus – kutsus esile ebausust tingitud aukartust, milles oli ka mõningane annus vastumeelsust. Nad elasid omaette majas, milles puudusid igasugused mugavused, ent tundus, nagu poleks neil midagi spartaliku eluviisi ja sõpradeta eksistentsi vastu. Vikaar mõtiskles endamisi, et nende nukrameelsus võib olla tingitud ametist. Siis lükkas ta need vastuseta jäänud küsimused peast ja hakkas mõttes koostama raportit, mida politseile esitada.

      Meredith Mitchell pööras jalgratta teele, mis viis kiriklasse ja kirikusse. Ta tegi mõtlematu liigutuse, et pühkida nägu, mille mööduv auto oli märjaks pritsinud. Ratas hakkas vänderdama.

      Meredith polnud tükk aega rattaga sõitnud – tegelikult lapsepõlvest saadik. Ta oli selle laenanud oma sõbranna Ursulalt, kes elas Oxfordis, mis kubises jalgratastest. See oli laenatud Meredithile nädalase paadimatka ajaks.

      „Teil pole vaja teha muud,” oli Ursula kinnitanud, „kui siduda rattad kajuti katusele. Kui te õhtul randute, võtate need maha ja põrutate lähimasse pubisse.”

      See kõik tundus olevat väga lihtne ja meeldiv – nagu ka puhkus kanalil. Meredith ja Alan olid istunud millalgi kevadel Wolvercote’is võõrastemaja „Forell” aias ja pidanud puhkuseplaane. Tagasi auto juurde minnes olid nad imetlenud kalda ääres ankrus seisvaid paate. Laskumata üksikasjadesse, tundus see tookord olevat hea mõte.

      Meredithil polnud paatidega kogemusi. Kuid Alan oli tiirutanud umbes kahekümne aasta eest nii mitugi korda üles- ja allavoolu, kajutikatusel päikest võtmas kenad ja sportlikud plikad, kes olid valmis kaldale hüppama ja paadi kinni siduma. Alan oli meenutanud seda heast lõunast ja mõnest õllepindist inspireerituna.

      „Kui muud noorusmälestused kõrvale jätta, kas sul on meeles, kuidas paati juhtida?” küsis Meredith.

      Alan oli selles kindel. Selles pole midagi keerulist. Kanalil on kiirusepiirang. Pealegi oli neile paadi üürinud mees lubanud näidata, kuidas väikeste tõrgetega toime tulla. Ent ta oli samas kinnitanud, et neid ei esine.

      Paat oli Thruppis ankrus. Nad olid käinud seda vaatamas. See nägi kena välja, punast ja rohelist värvi, väikeste illuminaatorite või akende – või kuidas iganes neid kanalipaatide puhul kutsutakse – ees rippusid heegeldatud kardinad. Kajuti katusel oli isegi midagi aia taolist, mis koosnes paarist puukastist, kuhu olid istutatud pelargoonid.

      Siis oli Ursula soovitanud rattad kaasa võtta. Nüüd oli kõik ette valmistatud, kuid lõplik otsus oli veel tegemata.

      Meredith oli hakanud kahtlema, kas see on ikka hea mõte. Ta tuletas meelde igasuguseid hädasid, mida kirjeldati raamatus „Kolm meest paadis”. Peale selle muutusid ilmad aina kehvemaks ning terve suvi tõotas tulla vhmane. Kuid aktiivne puhkus nõudis päikesepaistet.

      Kui Meredith jõudis kirikla värava juurde, toetas ta jalad kergendust tundes maha. Ta avastas, et pärast nii pikka sportlikku tegevust on ta jalad kanged ja tagumik tuim. Pealegi oli lakkamatult tibutav vihm ta läbi leotanud. Kui ka järgmisel nädalal sajab, kujuneks kanalireis alt ja ülevalt vesiseks.

      Meredithi ametlik puhkus välisministeeriumi kantseleilaua tagant algas СКАЧАТЬ