Küünal kadunukesele. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ See oleks väga tore,” lausus proua Holden viisakalt. Ta oli võtnud kotist märkmiku ja tegi sinna linnukese – ilmselt Meredithi nime ette. „Ma helistan Alanile.” Ta pani märkmiku käest ja naeratas. „Ma olen oma poja peoperenaine ja valimisringkonna ühiskondlik sekretär.”

      „Kas nimi Lars pärineb perekonnast?” Meredith ei saanud uudishimust võitu.

      „Jah, see on minu isa nimi. Ma olen rootslane.” Ta vaatas väikest kena kuldkella. Meredith mõtles taas õõvastavale prossile. „Ma vist ei jõua Jamesi ära oodata. Ta võib jääda kauaks ja mul on palju tegemist. Kas laupäeval kell seitse või pool kaheksa sobib?”

      Margaret tõusis, võttis käekoti, kindad, koerarihma, läks ukse juurde ja jäi seisma. Ta pööras ringi ja küsis: „Kas te tõesti ei tea, mis juhtus?”

      „Et vikaar välja kutsuti? Ei, ma ei tea.”

      See oli lausvale. Kuid vikaar oli palunud tal vaikida ja nagu ta oli öelnud, saavad sellest kõik niikuinii varsti teada. Kuigi parlamendiliikme ema arvatavasti ei lugenud ennast kõigi hulka.

      „Selge.”

      Meredithil oli tunne, et Margaret Holden ei uskunud teda. Hetkeks näis, et ta tahab veel midagi küsida. Ent ta ütles: „Aitäh tee eest. Laupäeval näeme.”

      Ta läks eeskotta. Oscar tuli kolinal trepist alla. „Seisa rahulikult!” kamandas Margaret. Meredith nägi, kuidas ta kummardas ja rihma kinnitas. Välisuks langes kinni. Automootor hakkas tööle ja proua Holden sõitis minema.

      Üksi jäänud Meredith rüüpas jahtunud teed ja mõtles selle üle, mida vikaar võiks kirikuaias teha. Siis siirdusid ta mõtted laupäevale. „Ma olen poja peoperenaine.” Margaret Holden peab olema karmikäeline ema. Huvitav, kas poja poliitiline karjäär oli Larsi või tema idee?

      Tahtmatult vilksatasid tal peast läbi Gilbert ja Sullivan.

      „Partei on mu kutsumus. Ma ei mõelnud kunagi endale.”

      Ta pesi nõud, valas ära Oscarist üle jäänud vee ja kuivatas loigu. Paistis, et vikaari pole niipea oodata. Ju siis tuleb mõni teine kord raamatu järele tulla.

      Meredith läks välja ja võttis ratta ketist lahti. Ta lükkas selle väravani, asetas ühe jala pedaalile ja seisatas. Politseiauto sõitis mööda ja suundus kirikuaeda. Meredith sõitis otsekui magnetist tõmmatuna sellele järele.

      Vihm oli enam-vähem lakanud. Politseiautod seisid üksteise järel piiratud territooriumil. Ebakindlalt sadulas istuv Meredith toetas ennast vastu aiamüüri. Üks rohmakalt tahutud hallidest kividest ulatus väljapoole. Kõrgus aia ja kõnnitee vahel selle kõrval oli sajandite jooksul neli-viis jalga muutunud ja nüüd tunduvalt vähenenud.

      Teisel pool müüri otse Meredithi ees oli haud. Võib-olla ühel päeval variseb müür iidse maa surve all kokku ja kogu kogu mäda ning kõdu purskub hauast välja.

      Meredith kutsus end korrale. Taolisi asju esineb ainult õudusfilmides. Isegi siis, kui müür järele annab, pole teisel pool midagi peale mulla. Hauad siin müüri ääres on surnuaia kõige vanemad. Kõik, mis nendes võis kunagi olla, on ammu põrmuks muutunud. Põrmust oled sa võetud ja põrmuks pead sa saama. Antud juhul mullaks. Meredith märkas, et müürikivide vahelt sirutus välja lihavate heleroheliste lehtedega taim. See oli nagu roheline tuhatjalg, kes roomas mööda pudenevat mörti. Mõnda kohta oli puistatud pisikesi tähekujulisi kollaseid õisi.

      Meredith teadis taime nime. Kukehari. Alan oli kunagi öelnud, et see on mürgine, nii nagu paljud taimed. Selle kasvukoht siin oli pahaendeline, otsekui võrsuks taim otse sellest, mis lamas teisel pool müüri. Väline ja nähtav märk maa-alusest nähtamatust kõdust.

      Müüri kohal kasvavalt puult langes vihmapiisk Meredithile pähe. Meredith tõmbus eemale. Politseinikel oli tegemist ja nad polnud teda veel märganud. Ta nägi puude vahel seisvat isa Hollandit. Vikaar rääkis kootud mütsiga töömehega – arvatavasti hauakaevajaga, kes avastas selle kohutava leiu. Vihmakuubedes politseinikud tõid furgoonautost vaiu ja presendipalakaid. Nad paigaldavad varjud ja ilmselt püstitavad jubeda paiga kohale telgi.

      Meredith tundis ennast sissetungijana ja teadis, et ta ei peaks siin iga liigutust vahtima. „Tead, kes sa oled?” sõitles ta ennast. „Uudishimulik jõllitaja, kes otsib põnevust.” Muidugi ta pole seda! Aga miks ta siis siin on? Mis on surmas paeluvat?

      Eelmiste sajandite elanikud, kes olid siia kirikaia kaugema osa laguneva kivimüüri äärde maetud, teadsid, et nad on surelikud. Neile langesid kaela igasugused õnnetused. Nende vaesed lapsed põdesid sarlakeid, difteeriat ja taevas-teab-mida. Praeguse aja inimesed on nende eest kaitstud. Oh taevas, kuidas meile meeldivad sünged mõrvad, mõtles Meredith nördinult. Kuidas me haarame ajalehe, et neist lähemalt lugeda! Ja miks mina siin passin?

      Kohale sõitis veel üks auto ja sellest astus välja kortsunud ülikonnas mees. Ta oli keskealine, kiilas ja tal oli käes arstikohver. Tundus, et ta on väljakutse pärast pahur. Ühtegi elu polnud võimalik päästa, aga surm on surm ja see tuleb ametlikult fikseerida, olgu olukord milline tahes. Võib-olla oli tohter istunud parajasti lõunalauas.

      Noor politseikonstaabel oli lõpuks märganud Meredithi ja lähenenud talle märkamatult. Meredith võpatas, kui mees teda kõnetas.

      „Kahjuks ei tohi te siin seista, preili. Nagu näete, liigub siin palju autosid. Ma palun teil edasi minna.”

      Konstaabli hääl oli vabandav. Meredith vaatas talle otsa ja mees naeratas. Naeratuses oli midagi vandeseltslaslikku. Ta teadis, miks Meredith siin passib. Meredith punastas piinlikkusest ja oli enda peale tige.

      „Ma käisin kiriklas.” Ta pidi leidma oma luuramisele mingi vabanduse, näitama, et ta pole niisama ammulisui vahtija. „Mul oli isa Hollandi juurde asja, kuid ta kutsuti ära.”

      „Oi, tal läheb siin veel tükk aega,” teatas noormees. Tal oli ümar jumekas nägu. Vaevalt üle kahekümne, mõtles Meredith. „Minge parem koju ja proovige hiljem.” Konstaabli veidi laulev hääl oli kindel.

      Öeldakse, et kui politseinik näeb sinu silmis noor välja, on midagi viltu. Su enda vanusega. „Pagan võtaks!” mõtles Meredith vihaselt. „Ma olen kolmkümmend kuus!”

      „Nii et kolmkümmend kuus!” kordas kiuslik hääl ta peas. „Tudorite ajal oli keskmine eluiga kakskümmend üks. Maailmas on praegugi veel kohti, kus see jääb sinnakanti.”

      „Laste surevuse arvelt,” vaidles ta endale vastu, „sellega tuleb arvestada!”

      „Preili?” Konstaabel silmitses teda murelikult. „Kas te saite aru? Te pole ju välismaalane, ega ju?”

      „Omal kombel,” ütles Meredith. „Aga mitte sel kombel, nagu teie arvate. Vabandage, et jalgu jäin. Ma kohe lähen.”

      Ta sõitis aeglaselt minema. Ilmselt arvas politseinik, et ta kruvid logisevad. Ta ei vaevunud vaatama, kas konstaabel silmitseb teda. Ent peateele pöörates hakkas ta äkki mõtlema, kas Alan on ka sellesse juhtumisse kaasatud.

      Tema vaimusilmas tekkis paati auk ning laevuke vajus kiirelt ja vaikselt kanalivette, jättes järele ainult rea õhumulle.

      kolm

      Politseiülem Alan Markby istus oma uues kabinetis piirkondliku kriminaaljälituse avaras hoones ja teadis, et oleks sündsusetu kurta selle üle, kuidas СКАЧАТЬ