Mõrvahooaeg. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „Ega sa ei pea tulema. Tähendab, see on sinu otsustada. Muidugi oleks tal hea meel ja minul samuti, kuna minu minek on kohustuslik. Tal on lapsed…”

      „Jah, ma mäletan, et sa rääkisid õelastest. Neid on kolm, eks ole?

      „Neli – pesakond on suurenenud. Kõige noorem lekib pidevalt mõlemast otsast. Vanim, Matthew, on nutikas poiss, ning Emma, vanuselt teine, on tore tüdruk ja õpib laulmist. Ta harjutab praegu „Aisakellasid”. Vicky lõhub peamiselt asju. Temast saab vist naismaadleja. Nad kõik on toredad lapsed, ent kui sa eelistad rahu ja vaikust, võivad nad sind väsitada.”

      Markby vaatas talle nii koomiliselt vabandavalt otsa, et Meredith puhkes naerma. „Ma tulen meelsasti. Ütle Laurale, et ma helistan talle.”

      „Tore, see asi on siis korras,” ütles Markby kergendatult. „Mul on hea meel, et sa tuled.” Ta lisas kähku: „Sest lapsed kuulavad Laurat paremini, kui majas on külalisi. Mina ei lähe külalisena arvesse.”

      „Saan aru.”

      Ettekandja tõi praed ja vestlusse tekis teretulnud paus, mille ajal nad nägid, kuidas Deanes ja tema kaaslane kõrvallauast püsti tõusid. Ukse poole trügides olid nad sunnitud Markbyst mööduma.

      „Terekest, peainspektor!” hüüatas Deanes. Ta jäi seisma ja kohendas nimetissõrmega prille – liigutus, mida Meredith mäletas. Nüüd, kui ta meest terasemalt vaatas, nägi ta, et nii väikeselt ninalt oleksid igad prillid alla libisenud. Deanes tõmbas pähe karvase voodriga kapuutsi, et loodusjõududele vastu astuda. „Kas öine vahetus?” küsis ta naljatlevalt.

      „Ka politsinikele on vaba aeg ette nähtud,” vastas Markby tõredalt.

      „Head isu siis!” Deanes vaatas Meredithi poole ja tema näole ilmus üllatus. „Maailm on väike! Me kohtusime põgusalt Bamfordi supermarketis. Võib-olla te ei mäleta?”

      „Mäletan küll.” Meredith naeratas.

      „Rõõm näha, et te sealt terve nahaga pääsesite, proua Markby.”

      „Ma ei ole proua Markby!” ütles Meredith ja Markby hüüdis samal ajal: „Ta ei ole proua Markby!”, nii et nende vastuväited kõlasid kooris.

      Deanes hakkas itsitama. „Mõistan. Olge rõõmsad. Häid jõule!”

      Ta läks paksus villases sviitris kaaslase järel uksest välja ja jättis kaks õhtustajat piinlikku vaikusse teineteise pilku vältima.

      „See ei kukkunud just eriti kenasti välja,” lausus Meredith lõpuks.

      „Ta on üks tüütu vennike,” ütles Markby ärritatult ja rüüpas õlut.

      Meredith meenutas lühikest vestlust kassasabas ja tundis kohustust Deanesi kaitsta. Tundus – või nii Meredithile poes näis –, et see mees muretseb siiralt teiste inimeste pärast. Taoline inimene on ära teeninud, et keegi ütleks ta kohta mõne hea sõna. „Kas sa oled ikka tema vastu õiglane?” küsis ta hukkamõistvalt. „Või on sul tema suhtes eelarvamus, kuna sa kardad, et ta kipub… tungib su murumättale?”

      Markby siniste silmade ilme muutus söakaks. Ta sihtis Meredithi nimetissõrmega. „Kuule, preili tarkpea, sa pole näinud teda täies hiilguses! Lase tal televiisoris esineda ja kogu lumm on kadunud! Mitte kellelgi pole võimalust sõna sekka öelda. Ja ta ise pole politsei vastu ka alati õiglane.”

      Meredith ajas ennast sirgu. „Ma usun, et inimesi hinnatakse nende mõtteviisi järgi. Ja muide…” Meredith tundis, et ka tema hääletoon muutub üha sõjakamaks. „Vaata seda!” Ta osutas plakatile, mis kujutas avalikku hukkamist. „Kindlasti oli karistusreform omal ajal vajalik ja on ilmselt ka praegu. See, kuidas ühiskond kohtleb kurjategijaid, muutub vastavalt seadusandluse muutumisega. Kunagi poodi inimene üles selle eest, et ta süütas heinakuhja põlema! Tänu jumalale, et ühiskond hakkas vastu võimudele ja sundis muutma süsteemi, mis oli nende arvates vale.”

      „Isegi kui nad tülitavad sind tänaval ja nõuavad petitsioonile allkirja?” pareeris Markby osavalt.

      „See on ebaaus!” ütles Meredith nördinult. „Olgu, jah! Isegi siis, kui see tekitab ebameeldivusi. Kuigi see pole rebasejaht, mille vastu Deanes võitleb, ega ju?”

      „Deanesi võitluse põhjused on kõrgemat profiili,” märkis Markby kuivalt. „Võib-olla on see lihtsalt kokkusattumus ja mina olen skeptiline.” Ta silmitses Meredithi üle õlleklaasi, otsekui soovides vaidlust lõpetada.

      Meredith ei kavatsenudki seda teha. „Võib-olla ongi, sest Deanes võitleb nende eest! Ta teeb oma tööd.”

      Markby pilk oli vihastama panevalt relvituks tegev, mis ütles, et taolisi argumente on ta juba sada korda kuulnud. „See hakkab juba meenutama keskaegset dispuuti, kus juuksekarva lõhki aetakse,” ütles ta. „Kas sulle ei tundu, et sa esined saatana advokaadi osas?”

      „Ei, ei esine!” hüüatas hoogu läinud Meredith toolilt peaaegu õhku tõustes. Ta juuksed langesid näole, kui ta Markbyle otsa põrnitses. „Ma ei taha öelda, et see mees on pühaku kandidaat. Ent teda tuleks vähemalt austada!”

      Lauakaaslane ühmas midagi pahaselt ja asus praadi ründama. Pärast esimest suutäit andis ta pisut järele. „Olgu, ma tunnistan, et mul on eelarvamus inimeste vastu, kes püüavad korda õõnestada. Kuid mul pole midagi nende vastu, kes võitlevad ebaõiglusega. Ent kui ollakse sõgedalt enesekindel ega omata argumenteeritud arvamust, katkeb mu kannatus. Või kui keeldutakse vaatamast näkku ebameeldivale tõele, nagu näiteks arvamusele hea ja halva kohta. Need inimesed püüavad neid kokku sulatada, kui tegelikult on nad selle vastu!” Teda peatas oht toit kurku tõmmata. Kui ta oli paar korda neelatanud ja sai vabalt rääkida, jätkas ta: „Ma julgen tunnistada, et tänapäevasest teoloogiast pole siin abi. Ma ei taha öelda midagi praeguse hariduse kohta. Ent mõnikord kasvatakse vääriti, nii lihtne see ongi.” Ta noogutas otsekui oma juttu heaks kiites.

      „Sa usud siis saatanasse?” küsis Meredith uudishimulikult. Ta oli tihti mõelnud, kas politseinikud usuvad millessegi, milles on trendikas kahelda.

      „Oo jaa.” Markby pani noa ja kahvli käest ja vaatas Meredithile tõsiselt otsa. „Jah, muidugi. Täielikult. Kogu ta kapjade, sarvede ja kaheharulise sabaga,” lisas ta laialt naeratades. Meredith ei vastanud kavatsusele vestlust naljaks pöörata, vaid istus ja silmitses teda mõtlikult. Taas tõsine, jätkas Markby: „Ma tunnetan mõnikord selle juuresolekut, kuigi mitte sellisena, nagu teda rahvajuttudes kirjeldatakse. Mul on olnud juhuseid rääkida meestega, kes on saatnud korda kohutavaid kuritegusid, ja ma vannun, et ma tundsin siis ruumis kurjust.”

      „Ja kuidas on lood headusega? Kas see eksisteerib reaalse jõuna?”

      „Oi, kindlasti. See on samuti olemas. Maailmas on rohkem häid inimesi, kui oleme ära teeninud.”

      „Ja kuhu sa Deanesi paigutad? Inglite poolele või teise hulga sekka?”

      Markby hakkas naerma ja langes temale omasesse enesekriitilisse meeleollu. „Ma ei saa öelda, et kusagile keskele, ega ju? Pärast seda, mida ma ütlesin. Ma ei taha jagada maailma mustaks ja valgeks. On olemas ka hall ala. Mina rääkisin ekstreemsustest. Mis puutub Deanesi, siis on olemas vana auväärne mõiste: püha hull. Jõulud on tulekul ja ma olen halastav. See mees tahab head. Ainult et hoidke ta minust eemale. Kas soovid veel midagi juua?”

      „Ainult sel juhul, kui sina ka võtad.”

      „Ma ei saa. Olen roolis. Ma СКАЧАТЬ