Mõrvahooaeg. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siis šerri,” ütles Meredith, kellele ei meeldinud keset päeva juua.

      Harriet lükkas viskipudeli kõrvale ja valas kaks šerrit. Nad tõstsid klaasid.

      „Sõprade terviseks, keda pole meie seas,” lisas Harriet enne klaasi huulile tõstmist. „Keda iial ei unustata.”

      Nagu tumedad pilved olid ennustanud, hakkas õhtupoolikul tibutama ja selleks ajaks, kui Markby autotuled valgustasid Rose Cottage’i esikülje aknaid, sadas juba korralikult. Ta tõttas jooksujalu mööda lühikest teerada maja juurde ja tormas sisse uksest, mille Meredith oli avanud.

      Põrganud kitsas esikus Meredithiga kokku, tilkus ta veest ja puterdas vabandusi. Meredith leidis, et Alan pole põrmugi muutunud. Tema intelligentne nägu oli sama kõhn ja veidi ettevaatliku ilmega, ning nii palju kui Meredith mäletas, oli tal seljas sama vana Barbouri jope. Alan oli seda tüüpi mees, kes jälestas uusi riideid. Tema märjad juuksed langesid sirgelt otsmikule ning ta pööritas oma siniseid silmi, otsekui oleks ta mures või hirmul.

      „Kas sul vihmamantel on?” küsis ta ärevalt. „Me peame parklast pubisse minema. Väljas lausa kallab.”

      „Mul on anorak ja sellel on kapuuts. Ma kartsin, et jõulude ajal sajab.” Miks on see nii, et kui inglased üle hulga aja kohtuvad, räägivad nad kõigepealt ilmast? Ent Alan oli näinud esikus rippuvat pärga.

      „Pisut nagu… liiga kärts.” Ta kummardus seda vaatama. Pärg rippus ta rinna kõrgusel.

      „Selle tõi proua Brissett. Ja peale selle veel kunstjõuluvana. Tule vaata.” Meredith avas elutoa ukse.

      „Püha müristus!” lausus Markby nördinult.

      Üle toa, nurgast nurka ja edasi-tagasi ilutsesid türkiissinised, mürkkollased ja tulipunased paberist ketid. Laest rippus alla suur kollakaspruun hiina latern ja kohvilaual seisis hõbedane jõulupuu.

      „Ta tegi seda kõike sel ajal, kui ma käisin hommikul Bamfordis poes. Muidugi on see temast kena ja ta nägi nii palju vaeva… nii et ma ei saa neid maha võtta. Ta ütles, et ma olen välismaal viibides igatsenud kõik need aastad inglise jõule. Ma ei kujuta ette, kuidas ta need ketid lakke sai.”

      „Noh, jah, väga lustiline… ja mis puutub jõuludesse…” Ta pidas kohmetu pausi ja ütles seejärel: „Pärast räägin. Kas hakkame minema ja tellime need praed?”

      Markby sõitis mööda käänulist teed pubini, mille nimi oli „Must Koer” – kõlbas vahelduseks hobustele ja paharettidele, kuni Meredithile meenus, et tavaliselt ilmutas saatan ennast musta koerana. Ta püüdis orienteeruda, kuid talle tundus, et nad sõidavad ringiratast, ja nii palju kui läbi vihma ja pimeduse näha võis, olid nad kusagil keset nõmme. Pahaendeliste kohanimede, sünguse ja hüljatuse kõrval oli säravalt valgustatud „Must Koer” nagu kutsuv oaas, mis pakkus külalislahkust. Maja räästa all säras värviliste elektriküünalde rida ja pubi väikestest akendest paistis mahedat kollakat valgust. Maja õues seisis juba mitu autot.

      „Jõulud,” tähendas Markby süngelt. „Keegi ei hooli enam kuijood-ära sõida-reeglist. Ei karda nad joobetesti ega lubadest ilma jäämist. Kõigil on vaja kusagile sõita.”

      Kui Meredith Alani järel suurde ruumi astus, tungis talle näkku soe suitsune õhk. „Must Koer” oli kaotanud kunagise eraldatuse lokaaliks ja lihtrahvabaariks. Igapäevased külastajad – „lihtrahvas” – olid muutunud vormituks massiks. Vähe oli märgata kohalikke, klientuurist enamiku moodustasid autodes kasvanud, raha mitte lugevad nooruslikud linnainimesed. Nad olid kavalate nägudega ja tavaliselt riides. Vanemad inimesed olid hästiriietatud ja jõuka olemisega. Kõik askeldasid läbisegi, trügisid joogisabas või istusid kobaras laua ääres toidutaldrikute taga. Paistis, et „Mustas Koeras” on toit sama tähtsal kohal kui naps. Oleks huvitav teada, mõtles Meredith, millisel hetkel saab pubist restoran. Viimane asutus oleks nõudnud rohkem avarust ja mugavust. Siin nõustuti sellega, et keegi nügib süües selga või loksutab kogemata õlut lauale või isegi kaela.

      Tagumise seina ääres paiknev baar oli rikkalikult varustatud ja selle leti taga toimetas vesinikublond valges pärlitega tikitud sviitris naisolevus. Sale kahara peaga nooruk manööverdas laudade vahel ja korjas tühje klaase, nooruke tütarlaps, märkmik käes, võttis leti taga vastu toidutellimusi. Rahvast oli üsna palju ja kõikjalt kostis jutukõminat. Ei puudunud ka vältimatu torupillijorin, kuid seda polnud tänu jumalale kuulda.

      Maja ise tundus olevat väga vana. Selle seinad olid paksudest kiviplokkidest ja lage toetasid suitsust mustaks tõmbunud tammetalad. Tohutu suures koldes põles tuli. Lõukasillus selle kohal oli tammepakust, paksuse järgi otsustades tahutud puust, mis pidi maja ehitamise ajal olema vähemalt saja-aastane. Selle külge olid kinnitatud valjad, mis helkisid tulevalgel. Kamina kohal rippus raamitud plakat, mis reklaamis 1860. aastal toimunud kariloomademüüki. Meredith pööras pead ja nägi veel vanemat kuulutust kolmest avalikust poomisest; kahe õiguserikkumise eest poleks tänapäeval isegi mitte vahi alla võetud. Ta püüdis mõistatada, kas see oli originaal või repro. Kuulutus oli pruunikaskollane ja üsna kulunud ning võis olla isegi ehtne. Ja sugugi mitte meeldiv vaadata.

      Meredith kiskus pilgu nukralt paberitükilt ja vaatas ringi. Hoolimata lärmist ja tänapäevaselt riietatud kundedest polnud raske kujutada ette „Musta Koera” kolde ees istuvaid mehi, kes popsutasid tuulistel vihmastel õhtutel savipiipu. Ent moodne turumajandus oli vajutanud vanale kõrtsitoale oma pitseri. Toolid olid polsterdatud punase kunstsametiga ja seintel rippusid uuemad, kirevamad ja tunduvalt igavamad plakatid, mis reklaamisid laupäevaseid esinejaid. Menüü – mida tõestasid laual olevad taldrikud – oli taolise kolkaasutuse kohta üllatavalt mitmekesine.

      „See koht kogub populaarsust,” ütles Markby, kui nad seadsid ennast kamina lähedale nurka istuma. „Kas siin sobib? Või on liiga palav? Anna oma jope, seal on nagi. Mida sa jood?”

      „Vabanda, ma jäin neid asjakesi uudistama.” Meredith naeratas. „Kui tohib, siis klaas valget veini.”

      „Ma lootsin, et see koht meeldib sulle.” Markby näoilme oli vabandav. „Kahju, et siin nii palju rahvast on. Oota pisut, ma olen kohe tagasi.”

      Meredith jälgis, kuidas Alan siirdus kõigepealt mantlit nagisse riputama ja siis baarileti poole. Ta ei tõugelnud ega trüginud, ent liikus enesekindlalt. Inimesed andsid talle meelsasti teed. Markby tänas neid viisakalt ja Meredith tundis tema vastu sama austust, mida oli tundnud nende esimesel kohtumisel. See ei tähendanud, et mees poleks võinud olla kohmetu. Aga, tunnistas ta ausalt, tema ise oli ka.

      Meredith nõjatus toolileenile, mõnus kaminasoojus paitas ta nägu. Siin oli lärmi ja rahvast, kuid ikkagi tore, ja Alan ei pruukinud karta, et talle siin ei meeldi. Kusagilt ilmus välja räsitud kõrvadega must kass, lonkis sihikindlalt läbi jalgadelabürindi ja hakkas ennast vastu Meredithi jalasääri nühkima. Vähemalt mitte koer, olgu siis saatanlik või mitte, mõtles Meredith lõbusalt, ent siis meenusid talle lood nõidadest ja nende mustadest kassidest. Kõik need ebausklikud jaburdused.

      „No tere,” ütles ta ja küünitas kratsima looma võitluses vigastatud kõrva. Kass näugus talle vastu, paljastades hirmuäratavad etteulatuvad hambad. Meredithini kostis läheduses olevast lauast jutukatke:

      „Nad tuleb politsei küüsist eemal hoida. Meile on vaja korralikke järelvalvekeskusi. Nad vajavad abi, mitte luku taha panemist. Kui neid on juba milleski süüdi mõistetud, siis on hilja…”

      Uus häältepuhang summutas lause lõpu. Meredith tõstis oma kass-tuttava kohalt pea, lükkas nähtavust segava tumepruuni juuksesalgu näo eest ära ja vaatas uudishimulikult СКАЧАТЬ