Minu Maailmameri. Uku Randmaa

Чтение книги онлайн.

      Õhtu eel tuul vaibus. Mootori käivitamine reisi jätkamiseks tundus vastumeelne. Liiatigi kütusetuli juba põles, mis tähendab, et pool paaki on tühi.

      Ümbermaailmareisi alguses avastasin, et kütusepaagi maht on tegelikult 150 liitrit, mitte 230, nagu lubas klantsiv reklaambrošüür. Mootoriga 2000 pöördega sõites on kiirus 5,5 sõlme ja tunnis kulub umbes kolm liitrit kütust, nii et paagitäiega saab sõita kaks ööpäeva.

      Seega oli mul praegu alles ühe ööpäeva varu.

      Mõtlesin nii ja naa: kas jätkata teekonda mootori jõul või oodata mõnes sadamas sobivat tuult? Lõpuks lasin kaldasireenidel ennast ära meelitada. Videvikus keerasin 12 miili kaugusel oleva sadama poole. Pimedaks läheb siin kiiresti, päike otsekui kukub vette. Sadama sissesõidu juurde jõudsin kottpimedas, ainult värvilised linnatuled sillerdasid. Hoidsin kiirust kuue sõlme peal, et võimalikult kiiresti kohale jõuda. Kontrollisin kaarti, vaatasin muulide otstes olevaid tulesid: kõik nagu klappis. Paremal on roheline muulituli, vasakul punane. Aga ees laine murrab! Puurisin binokliga põrgupimedusse.

      Mida?!

      Sadamasuu asemel on kivisein? Stopp!

      Keerasin kiiresti seinast kõrvale ja sõitsin merele tagasi. Hakkasin otsima loogilist seletust ja taipasin, et paar kehva asja oli kokku sattunud. Tavaliselt nii just õnnetused juhtuvadki. Nimelt olid portugallased hiljuti muuli pikendanud, aga kaart seda veel ei näidanud. Muuli otsas olev majakas ei põlenud, kuid muuli tagant paistis punase tulega meremärk: madalikutooder, mida ma pidasin sissesõidutuleks. Seekord pääsesin ehmatusega.

      14. oktoober: Üle laevatee.

      Mõista, mõista, mis see on – suur sinine, mille keskel on väike kollane? Õige vastus: minu kollane suksu keset ookeani, tüürimas Madeira poole.

      Öösel madistasin laevatee ületamisega. Vastusuunas tuli järjest kolm laeva, mis ma pidin mööda laskma. Sõitsin laevatee kõrval, oodates läbilipsamise võimalust ja kaotades niimoodi purjeka jaoks nii vajalikku kõrgust tuule suhtes. Vastu hommikut läks rahulikumaks, nõnda et julgesin isegi 20 minuti kaupa tukastada.

      19. oktoober: Esimene käskkiri.

      Tänasest päevast kujunes superpurjetamine: sobiv külgtuul ja parajal määral lainet. Automaatrool hoidis kurssi ja mul oli vaba aeg. Et igav ei hakkaks, tegelesin jahi korrastamisega. Näiteks poleerisin üle purjekateki kõik plastosad. Milleks seda vaja oli? Ah, ei olnudki. Aga kui tahad saada, siis tuleb ka anda – ja kellega veel merereisil sõprust pidada, kui mitte oma jahiga.

      Madeira saarele jõudes ostsin värsket söögikraami nii palju, kui vähegi jõudsin tassida. Ühtlasi andis Temptationi kapten välja esimese ametliku käskkirja: minna üle troopilise kliimavöötme vajadustele. Ehk siis lülitada jahil sisse külmkapp, et toit säiliks ja õlu oleks külm.

      Usutavasti võiksin pälvida kõige kehvemini ettevalmistatud reisi auhinna, kui keegi peaks sellise asja eest premeerima. Tänaseks on mul kõik otsas. Eestikeelsed juturaamatud on läbi loetud, nii et hädaga hakkasin pähe õppima laevaseadmete kasutusjuhendeid. Vähesed eesti lauludega plaadid on pähe kulunud. Vajalikke merekaarte pole ostetud. Eelinfo sadamate kohta on korralikult kogumata, panen seda kokku teistelt purjetajatelt kuuldud inforaasukestest. Isegi viimased veinipokaalid on purunenud.

      Kõigest hoolimata ma ei kurda. Ostsin õhtuks värskeid krevette ja hea veini, kaldal siristab kitarri saatel kohalik lauljanna. Elu on mõnus!

      21. oktoober: Suveniir südamele.

      Vihmapüha. Ilmataat vahetas täna sõelu, nii et tõeline paduvihm vaheldus lihtsalt tiheda sajuga. Hommikul linnas käies pladistasin loikudes nagu Sipsik.

      Mul tuli hea idee, kuidas seda sunnitud vihmapuhkust kasutada. Otsisin arvutist välja kõige toredamad fotod oma perekonnast, salvestasin mälupulgale ja viisin sadamas fototöökotta. Las nad teevad mu lemmikpiltidest suure plakati!

      Inimestele ju tavaliselt meeldib reisidelt kaasa osta suveniire, et need meenutaksid tundeid, mälestusi, käike… Mõnikord kaldub meenete ostmine äärmusesse: neid tassitakse hulgi tuttavatele ja sugulastele, kellel ei ole mingit sidet kingitud plasttükiga, või siis rivistatakse uhkeldavalt kaminasimsile.

      Mina ei vaja abivahendeid, et meenutada kohti, kus ma käinud olen. Mulle pakub enamat nende nägemine, kes on mulle kallid ja asuvad hetkel kaugel.

      Kella viie ajal käisin fototöökojas. Plakat veel valmis ei olnud, vihmasadu oli aga omandanud katastroofilise näo. Siinkandis olid aasta alguses olnud suured mudalaviinid, mis algasid samuti paduvihmast ja nõudsid ligi kahesaja inimese elu.

      Ka täna õhtuks olid linna madalamad kohad vee all. Eilsed süütud ojakesed olid tänaseks muutunud pahisevateks mudajõgedeks.

      Leppisime fototöökojas kokku, et tulen tunni aja pärast uuesti. Nüüd oli plakat valmis ja väga, väga, väga ilus! Suveniir südamele. Panin selle kajutisse aukohale.

      Kui vihmasadude vahele tekkis väike paus, siis kasutasin juhust ja lipsasin merele.

      22. oktoober: Toomas roolis.

      Eilne vihmapaus oli ajutine. Merel sain vett kaela veel läbi igas suuruses sõelade. Täna purjetan edasi tihedas tihttuules. Ka vihm on lõpetanud katsed mind üles sulatada: nagunii ei õnnestu! Meremees on ju pigem veeloom kui inimene. Hülgest eristab mind peamiselt meremeheriietus.

      Panen tööle oma vana sõbra automaatrooli, mida purjetajate hulgas kutsutakse Toomaseks. Umbes nii, et: „Kes on roolis?” – „Ah, Toomas on.”

      Tõepoolest, automaatrool on mulle nagu teine meeskonnaliige. Väga vajalik ja tähtis. Ilma temata mul pikka pidu ei oleks.

      Minu jahil on kaks rooliratast, mis toimivad paralleelselt. Kas ühest roolist ei aitaks? Aitaks ikka, aga nii on mugavam. Esiteks on niimoodi parem vaade: ma ei pea roolides seisma jahi keskel, vaid võin olla kord ühes poordis, kord teises. Teiseks on kahe rooliratta vahelt mugav läbi kõndida, ei pea ümberringi minema. Kolmandaks – noh, eks ka jahiehituses ole oma moed ja suunad ning kaks rooli on parajasti СКАЧАТЬ