Minu Maailmameri. Uku Randmaa

Чтение книги онлайн.

      Purjede valik sõltub ilmast. Rusikareegel on selline, et mida tuulisem ilm, seda vähem purjepinda. Stabiilse ilma korral, kui ei ole karta tormi, kasutan ümara kujuga gennakeri, mille pindala on 140 ruutmeetrit.

      Seitse sõlme ehk siis seitse meremiili tunnis on minu jaoks mõnus kiirus. Kui tuul puhub üle 10 m/s, siis võtan gennakeri alla, et kiirus ei läheks liiga suureks. Mida tugevam tuul, seda jõulisemalt pinguldab see purjeid, kust pinge kandub edasi taglasele ja sealt omakorda kogu laevale. Ahnuse palk võib olla katkine puri või murdunud mast.

      80 protsenti ajast mässan Temptationil pigem väiksemate purjedega: üleval on kas groot- või fokkpuri või mõlemad korraga. Väiksus on muidugi suhteline: minu groodil püüab tuult 63 ruutmeetri suurune ala, mis on võrreldav kolmetoalise korteriga. Kolmnurkse grootpurje üks külg kinnitub masti külge ja alumine äär poomile.

      Purjetamisvõhikute jaoks on poom „see masti külge kinnitatud toigas, mille eest tuleb kõrvale hoida, et piki pead ei saaks”. Oma tõetera on siin sees: neljameetrine poom on kinnitatud täisnurga all masti alumisse ossa ning halssides ehk taganttuules kurssi muutes pühib poom üle jahi ühest pardast teise.

      Fokk- ehk eespuri on mul 39 ruutmeetri suurune. Kujult on foka samuti kolmnurkne, ent ei naaldu mitte masti najale, vaid kinnitub jahi etteotsa vöörstaagi ehk masti toetava terastrossi külge. Minu foka on isepautiv, seetõttu on mul lihtsam üksinda kurssi muuta.

      Kui purjekat tabab pagi ehk äkiline tuulehoog, peab purjepinda vähendama. Minu groot on rehvitav, mis tähendab, et purje vähendamiseks sikutan purjekolmnurka masti tipust aina allapoole. Esimene rehv vähendab purje suurust mõnevõrra, teine rehv veelgi rohkem ja kolmanda rehvi puhul on purjekolmnurk juba üsna pisike. Foka kahandamiseks saan seda kokku rullida.

      Pagi korral tuleb tegutseda imekähku – mida kauem kohmitsed, seda suurem on tõenäosus, et tuulepoisid jõuavad midagi ära lõhkuda. Kehtib reegel, et 40 sekundiga peaks kõik purjed alla saama. Kui läheb rohkem aega, siis oled saatuse ori. Minul kulub 15 sekundit. Mõnda nippi olen spetsiaalselt harjutanud, põhimõtte kohaselt, et raske treeningul – kerge lahingus.

      Olen meremeestelt kuulnud paljude juhuste kohta, kus pagi tuleb ootamatult peale, ja negatiivsete asjaolude kokkulangemisel tekib vigade ahel, näiteks keegi teeb veel mõne roolimisvea. Tagajärjeks võib olla masti või poomi purunemine. Liites juurde veel tugeva laine, vihma, halva nähtavuse ning meeskonna paanika… kogemuste puudumisel võib see lõppeda tõsise SOS-olukorraga. Minu endaga ei ole õnneks nii juhtunud: olen alati olnud ettevaatlik ja purjed õigel ajal alla saanud.

      8. juuli: Tualetimustkunst.

      Tuul on vaibunud. Kõik ümberringi on udus. Kahe viimase päeva jooksul ei ole ma teragi söönud. Organism ei taha seedimisega tegeleda, muud asjad on tähtsamad. Joonud olen vaid väheke vett. Lihtsam ongi: mul on jahi peal küll kaks tualetti, mille vahel valida, kuid hädal käimine on ikkagi nagu mustkunst. Esmalt sellepärast, et jalas on viis paari pükse, teiseks tuleb ennast kuidagi kinni hoida. Mäsleval merel pole see teab mis kerge.

      Ja olengi Islandil kohal! See oli mu võimete test. Peatun väikelinnas nimega Neskaupstaður. Randudes selgub, et linnakeses toimub rokkfestival. Noored jauravad vägevalt, nii et see kostab ka sadamasse jahile.

      Esimene asi, mis mäest alla mulle vastu veereb, on tühi Saku õlle purk, nagu kodune tervitus. Selgub, et meie Saku on oma kanna tugevasti saareriigi õlleturule kinnitanud.

      KÜLMKAPIS ON SOOJEM KUI KAJUTIS

      Külmkappi ma enam vooluvõrgus ei hoia. Niigi on kajutis ainult kümme kraadi. Eile märkasin üllatusega, et külmkapis on soojem kui kajutis. Panin sussi ukse vahele, et kappi jahutada.

      9. juuli 2010: Edukuse võti.

      Liigun üha kaugemale põhja poole, olles asunud tegema tiiru ümber Islandi. Tuul on õigest suunast, nii et läbitud meremiile koguneb jõudsalt. Õhuniiskus on nii suur, et kuigi vihma ei saja, kukub aeg-ajalt taevast piisk alla. Külla on tulnud parv mustavalgeküljelisi delfiine, kes hullavad ümber jahi.

      Räägin telefonitsi vanema tütre Meriliga kodustest asjadest. Tubli tüdruk ei küsigi minu käest mingeid firma tegevusega seotud küsimusi, üritab mind neist säästa. Olen väga tänulik, et sain oma maised kohustused tema kaela veeretada.

      Mu firmal Morgander OÜ on ainult üks töötaja: mina. Seega ei olekski mul kellelegi teisele kohustusi delegeerida kui tütrele. Põhitegevusalana pakub mu firma peatöövõttu ja täislahendust viilhallide ehitamisel. Mul on tellijakeskne kontseptsioon – reeglina müüb igaüks seda, mida oskab, aga mina müün seda, mida tellija tahab. Vastavalt vajadusele kasutan alltöövõtjaid. Aga praegu… las need tööasjad olla. Praegu olen lihtsalt kodustega ühenduses, nii palju kui võimalik.

      Mobiiltelefoniarve eelmise kuu eest oli 3600 krooni. Kaugekõned ei ole just odavad. Samas hoian toidu pealt tublisti kokku, üksinda merel on tarvidus nii väike. Olen püüdnud suurematest sadamatest kaasa osta midagi just sellele maale omapärast. Näiteks Taanis varustasin ennast oivaliselt valmistatud suitsuheeringaga.

      Jahi pardal käib tore ennustusmäng. Nimelt on külmkapis, mida juba pikemat aega peaks nimetama soekapiks, kõigilt konservidelt sildid lahti tulnud ja need lebavad ühtlase kihina kapipõhjas. Iga kord, kui uue karbi avan, on üllatusmoment garanteeritud.

      11. juuli: Viikingite varandus.

      Loomade puudust siinkandis pole: just norsatas üks vaal tüürpoordis. Islandi loodenurgas vaatasin binokliga, kuidas jääkarude tillukesed täpid kõnnivad määrdunud igilumel mägede tipust algavate liustike jalamil. Liustikmäed on nii võimsad, nagu inimmõistus suudab ette kujutada – ja siis tuleks see veel korrutada kolmega.

      Nüüd hakkavad Islandi kaljud selja taha jääma ja varsti peaks nähtavale ilmuma Grímsey saar. Ootan huviga. Üldse on rändamise juures nii, et esmalt ootad teeleminekut, seejärel kohalejõudmist ja siis jälle, et saaks uuesti minema.

      Minu СКАЧАТЬ