Minu Neenetsimaa. Olev Remsu

Чтение книги онлайн.

      „Paistab, et kõrval viinaosakonnas läheb varsti suureks müümiseks, nad võiksid sinna appi minna. Või viinaosakonda võiks laiendada terve poe peale, miks nii suur ruum tühjana seisab,” arendas John konstruktiivseid ideid.

      „Kus sa sellega! Avalikult eeskirju rikkuma! Toiduosakonnas võib müüa ainult toite või mitte midagi, viinaosakonnas ainult viina,” ütlesin mina.

      NEENETSIKEELNE RAADIOSAADE

      Tõusime nagisevat ja puretud astmetega keerdtreppi pidi katuse alla, täitevkomitee pööningul paikneski kohalik raadiostuudio.

      Kitsuke tuba nägi välja nagu raadioruhv allveelaeval.

      Mina olin siin varemgi intervjuusid andnud, mina teadsin, et aparatuur on siin Aleksandr Stepanovitš Popovi10 aegne, aga John silmitses kogu seda iidamast-aadamast tehnikat, silmad elevil, justkui külastaks ta ringhäälingumuuseumi.

      „Kogu aeg lubatakse telestuudio ehitada, sellepärast pole raadiovärki hakatudki uuendama,” põhjendas Anna.

      Istusime laua taha, kõigil antiiksed mikrofonid ees.

      „Kas saade läheb otse või?” küsisin. „Kas köhida tohib?”

      „Püha müristus! Otse!” osatas Anna. „Köhi terviseks! Kui Gorbatšovi glasnost algas, siis olid terve aasta saated otse, nüüd keelati ära. Liiga palju natsionalismi, nii öeldi raikomist.”

      „Imelik, et 150 miljonit venelast pelgab 40 tuhande neenetsi natsionalismi,” ütlesin mina.

      „Pelgavad, ja kuidas veel. Nad ei saa elada ilma vaenlaseta, neil olgu või tibatibatilluke vaenlane, siis on neil hea,” lausus Anna, naine tundis end pärast seda, kui muuseumidirektriss lahkus, palju vabamalt, rääkis seda, mis hingel.

      No Tamara Grigorjevnat polnud tal minu meelest küll tarvis karta! Totalitaarühiskond sisendab hirmu, selle najal see püsibki. Seetõttu olidki paljud parteilased Gorbatšovi reformide vastu, kuna nad mõistsid, et perestroika puhub selle riigi pikali nagu kargu.

      Stuudio seinale oli kleebitud Juri Vella11 portree. Pildilt vaatas laiapõskne, kõrgete kulmude ja hästi kortsulise näoga, heasüdamlik, tavalises puuvillases triiksärgis elatanud mees ning see kõik tundus ehtsana.

      Või pagan sellest õigupoolest aru saab, kui elatanud mees pildil oligi. Meie eurooplase pilk peab aborigeene millegipärast alati eakamaks, kui nad tegelikult on, seda kortsude pärast, mida me valesti tõlgendame. Ei oska me mõista teist tsivilisatsiooni, peame oma nägu etaloniks.

      „Ma armastan seda inimest, ma armastan, ma armastan!” osutas Anna Juri Vella portreele, kolmandal korral lausa karjus ja pühkis silmist isegi heldimuspisara – nii vähe oli tal tarvis hingeliigutuseks. „Väga armastan.”

      Neljas kord armastas Anna tasa ja sosinal, naisel oli näitlejaverd.

      Näitlejaverd? Vaadake, kuidas võib mõte komistada! Põhja väikerahvad mulle just sellepärast meeldivad, et nad ei teeskle, et nad on sada protsenti loomulikud, et nad ei tunne silmakirjatsemist.

      Näitleja aga teatavasti näitleb, on seda kunsti koguni õppinud.

      Kuidas nimetada seda, kui ilme, silmad ja liigutused räägivad tõtt, kuid teevad seda sama ilmekalt kui teesklema koolitatud inimene näidendi või filmi dialoogirepliike lausudes?

      Lihtsameelsuseks? Õnnelikuks lihtsameelsuseks?

      John võttis vutlarist välja oma rihmaga õlal rippuva diktofoni.

      „Kas ma tohin paluda, korrake seda!” palus John, lülitas kettad käima.

      Pidada seda kobakat vidinat spioonivarustuseks, nagu oli teinud Kaabu, on puhta lollus. Aparaat torkaks pimedalegi silma.

      Aga mis sa teed – agent näeb igal pool agente!

      „Välk ja pauk, milline! Meil on nagu vene sangpommid,” hindas raadioajakirjanik kõrgelt Johni minimakki ja kordas siis. „Väga armastan, väga armastan Juri Vellat.”

      Anna ja Juri Vella eludel oli siiski vaks vahet, kuigi mõlemad olid neenetsid.

      Anna oli tundraneenets, Vella metsaneenets, nende keeledki erinesid rohkem kui Tartu ja Tallinna oma XIX sajandil.

      Aga vähe sellest!

      Peaaegu kõik Siberi väikerahvaste intellektuaalid on oma hariduse saanud Vene suurlinnades, olnud pikki aastaid kodust eemal. Vist ainuke erand on Juri Vella, kes pole eales oma kodukülast Varjoganist pikemaks ajaks lahkunud, teda on targaks koolitanud tema rahvuskaaslased, tema taiga, tema jõed, tema loomad metsas ja kalad vees, tema äike, päike, vihm ja lumi. Temal pole ülikooli diplomit, aga tal on esiisadelt pärit teadmised. Kõik, mida ta kirjutab või räägib oma rahva kohta, on absoluutselt autentne, puhas ja usaldatav, rikkumata klassikalise hariduse mallidest. Vella kirjutab ja räägib metsaneenetsitest metsaneenetsi keeles ja meeles, kusjuures see viimane on olulisem. Tema ei ole antropoloog, etnograaf või ajaloolane, kel on oma ülikoolist õpitud lähenemine uurimisobjektile. Temal ei olegi objekti, mis oleks temast lahus, temas on subjekt ja objekt sulandunud kokku.

      Kolm samojeedi rahvast – kamassid, matorid ja koibalid – on juba hääbunud, ainult Vella-taolised tugevad isiksused võivad ära hoida väikerahvaste kadumise või ülemineku vene keelele, mis on üks ja seesama.

      Anna kraamis lauasahtlist välja esimese metsaneenetsi keeles ilmunud ajalehe Tilhiwsama. See oli ilmunud 24. novembril 1988 Nižnevartovski partei linnakomitee häälekandja Leninskoje Znamja vahelehena.

      „Näete, see külg on handi keele Surguti murdes, see külg metsaneenetsi keeles,” selgitas Anna lehte lapates.

      „Ma olen seda näinud, see on Helsingi ülikooli raamatukogus ilusti olemas,” ütles John ja kiskus lehe enda ette.

      „Meie keeles ilmus ajaleht juba ammu, meie keeles ilmus aabits juba 1895. aastal,” ütles Anna. Meie keele all mõistis ta tundraneenetsi keelt, paistis, et ta tunneb ennast veidi puudutatuna sellest, et Helsingi ülikoolis on metsaneenetsikeelne ajaleht.

      Nüüd liigutas Anna pisikest kangi päratu mikrofoni all, lindistus algas. Esmalt tegi naine neenetsikeelse sissejuhatuse.

      Mõistsin sellest ainult nõnda palju, et stuudios on täna külas ameeriklane Jim Washingtonist, USA pealinnast ning eestlane Olev ülikoolilinnast Tartust, kus Anna on õppinud aspirantuuris akadeemik Paul Ariste juures.

      Minu ja Tartu kohta oli kõik õige, ainult et Johni nimi pole Jim! Ja ta pole üldsegi USA pealinnast, vaid Vaikse ookeani äärest Washingtoni osariigist.

      Ajakirjaniku näpukas! Ei erine üksteisest ei suur- ega väikerahvaste ajakirjanikud, kõik panevad kägu.

      Kas seda nimetadagi globaliseerumiseks?

      Ma mõtlesin, et edasi hakatakse usutlema Johni, aga võta näpust!

      Nagu kõik intervjueerijad, СКАЧАТЬ