Minu Neenetsimaa. Olev Remsu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Mihhail Sergejevitš jõuab veel, kui talle pikemalt võimupäevi antakse. Kas teie ka jahil käite, Olev Andrejevitš? Ma olen kuulnud, et kirjanikud on suured kütid.”

      Kas öelda talle, et minu meelest võiksid jahimehed oma verejanu kustutamiseks tulistada üksteist, siis oleks kasu kõigil, nii loomadel kui ka inimestel?

      „Aga mis see on? Jänese topis! Mida see siin teeb?” üllatusin mina.

      „Selle laskis Juri Gagarin. Talle meeldisid jänesed,” ütles Kaabu. „Näete, ta laskis selle talvel, jänes on valge nagu lumi.”

      „Kohe kosmosest sai pihta? Sirutas oma püssi kosmoselaevast välja ja põrutas?”

      „Teie oma naljadega…” muigas Kaabu. „Siin algab välismaalaste sektsioon. Selle poro lasi Urho Kaleva Kekkonen, see on niisugune keskmine, ei suur ega väike,” sirutas Kaabu oma pika käe välja nagu kaardikepi.

      „Soomes ei või üldse porosid lasta.”

      „President võib. Presidendid on nagu peasekretärid, nemad võivad kõike,” oli Kaabu veendunud.

      „Ei või, ei või. Soomes ei või keegi porodele jahti pidada,” kinnitasin mina.

      „Aga milleks siis presidendiks hakata, kui niisugust väikest asjagi ei tohi teha?” ei uskunud Kaabu, siis aga tuli uuele mõttele. „Võibolla sellepärast ta siin käiski? Aga vaadake, tema saak on olnud pisike, nagu pealuust ja sarvedest näha, kuid plaat on tal suur, kõige suurem. Välismaalastele meeldivad suured plaadid ja meie arvestame välismaalaste maitsega.”

      Istusime laua taha.

      „Palun õlut! Rüübake, ma usun, et kulub ära,” pakkus Kaabu lahkelt. „Võtke pohli, vitamiinid! Miks peaksime need kõik karudele jätma?”

      Kristallvaagnas laua keskel punas kuhi leekpunaseid ja hiigelsuuri pohli, neile oli kõvasti suhkrut peale puistatud.

      „Kas karud söövad suhkurdatud pohli?”

      „Mis te nüüd! Karud söövad pohladest terve talve vitamiinid endale ette, siis keeravad magama, jätkub endale ja poegadele, kes koopas sünnivad,” seletas Kaabu.

      „Siis ma võtan,” ütlesin mina ja maitsesin.

      „On ju priima, on ju?”

      „Ühtaegu kibe ja magus,” hindasin mina. „Aga jääkarud? Kas nemad ka pohli söövad?”

      „Jääkarud on terve pika talve üleval olnud, nad on kevadel tohutult näljased, ja vohh, siis ilmuvad magusad suutäied – pruunkarude pojad! Jääkarud saavad need vitamiinid, mis pruunkaruema on piimaga poegadele andnud. Niisugune on looduse ringkäik. Aga neenetsid söövad pohli, kuigi jääkarud neid ei söö. Neenetsid armastavad pohli väga, söövad sügisel endale vitamiinid terveks pikaks talveks ning lühikeseks suveks ette.

      Kuulge, Olev Andrejevitš, me oleme mõlemad valged inimesed, valged nagu jääkarud, me oleme mõlemad Nõukogude Liidu kodanikud,” tegi Kaabu äkilise, kuid tegelikult ammu õhus rippunud teemapöörde.

      Ma vihkan väljendit „valged inimesed”! Kas pursata välja: „Kuule, mees, kas sa tõesti nii turakas oled, et mind oma kaasrassistiks pead?”

      „Ma paluksin minu juuresolekul mitte kasutada seesuguseid sõnu nagu „valged inimesed”,” märkisin ma.

      „Kas te tahate aidata oma kodumaad?” oli järgmine küsimus.

      „Oleneb, mida kodumaaks pidada,” ütlesin mina.

      „Nagu ma aru sain, tahate te aidata meie kodumaad. Teil pole muud tarvis, kui vastata mõnele küsimusele,” jätkas Kaabu. „Teie vastate ära, ja kodumaa… Ja kodumaa teeb nii, et te ei pea selle kalli võõrastemaja eest maksma kopikatki. Saate aru, et kodumaa kingib teile unustamatud õhtud, ööd ja hommikud imetlusväärse Obi kaldal.”

      „Nii et jutt käib ju minu ostmisest, mitte teie kodumaa aitamisest! Ja mis kink see on, mille ma olen nagu Juudas ära teeninud?” küsisin mina.

      „Mis te nüüd, mis te nüüd, maksta öömaja eest võite alati, kui teil soovi on. Teate mis! Ma ei hoia teie eest midagi saladuses. Ma mängin lahtiste kaartidega, paistab, et te olete tark inimene, teie eest ei ole mõtetki midagi varjata. On selgunud, et teie Ameerika sõbral on kaasas spioonivarustus. Spioonivarustus! Mida te selle kohta ütlete?” ajas Kaabu end uhkelt sirgu.

      „Mida ma selle kohta ütlen? Küsin loomulikult, kus on prokuröri order, mis lubab tuhlata võõras pagasis?”

      „Kõik on olemas, ka order. Aga seda näidatakse, kellele vaja…” tõstis Kaabu tuure teravamaks, siis võttis jälle maha. „Näidatakse asjaosalisele.”

      „John tuli siia õppima ja praktiseerima neenetsi keelt, ei muud. Teie muud ei näegi kui spioone, sest see on teile kasulik, ilma spioonideta teid ülal ei peetaks! Te mõtlete spioonid välja! Johnil on kotis tavaline diktofon, sihuke vidin, millega ta saab lindistada neenetsi keelt, nii ta ütles mulle,” püüdsin ma kummutada spioonipüüdja lootusi.

      „Nii-nii. Jõuame asja juurde. Teie nimetate seda vidinaks! Kas te teate üldse, mis see nõndanimetatud vidin on?! See on tehnika viimane sõna! Sellega saab teha satelliitkõnesid nõnda, et keegi ei saa neid pealt kuulata! Teie kaaslane võib sellega helistada siit otse Ameerikasse oma Luure Keskagentuuri, ilma et meie organid seda kõnet kinni püüaksid. Ja teie olete toonud sellise inimese siia… Mõistate? Vähe sellest! See vidin – nagu teie selle kohta ütlete – pole ainult satelliittelefon. Sellega saab väga täpselt filmida ja pildistada, siin on aga raketibaasid!” sattus Kaabu hoogu.

      „Ja selle jättis ta oma seljakotti üldpagasisse, et teie selle sealt leida võiksite,” osatasin mina.

      „Juhtub. Ka spioonid teevad vigu,” teadis Kaabu. „Kodumaa tahab teilt vaid seda, et te teeksite kindlaks, kui palju mister John neenetsi keelt mõistab. See ei riiva teid ju sugugi, see ei riiva teie Eestitki,” jätkas Kaabu.

      Ja-jaa, esimene ülesanne on süütu, selle täitmine ei teeks kellelegi kahju. Järgmine on poolsüütu… Nii see värbamine käib.

      „Seda võite ju tema enda käest küsida, Sergei Sergejevitš.”

      „Vaadake, meil on vaja kontrollallikaid. Muidugi küsime me tema käest ise, muidugi… Aga me vajame andmeid, millega kõrvutada. Seda nimetatakse analüüsiks, nagu te kindlasti teate. Kus mister John õppis neenetsi keelt? Miks ta seda õppis? Kes ta üldse on? Miks ta Nõukogude Liidu vastu huvi tunneb? Kui palju lihtsaid ameeriklasi tunneb huvi Nõukogude Liidu vastu? Mitte keegi! Kui palju neenetsi keele vastu? Siit võite juba ise teha loogika alusel järeldusi…” toonitas Kaabu. „Kas te teate, miks läheb vaja väikesi keeli, mida keegi ei tunne? Väikesi ja väga vähe tuntud keeli kasutab luure edastatava informatsiooni krüpteerimiseks. Kas te teate, mis on krüpteerimine? Vanasti öeldi šifreerimine, nüüd öeldakse moodsalt krüpteerimine.”

      Kuulsin, kuidas söögisaali uks mu selja taga kriuksus, Kaabu tõusis, ruttas tulijaile avali käsi vastu, tervitas neid.

      Vaatasin üle õla – Kaabu süleles Brežnevi karu kõrval alul muuseumidirektor Tamara Grigorjevnat ja seejärel Anna Vampõlovat, mu vana tuttavat neenetsi kirjanikku ja kohalike raadiosaadete tegijat.

      Anna Vampõlova oli ehtne ja põhimõtteline neenets, too nääpsuke СКАЧАТЬ