Onu Bella Dekameron. Onu Bella

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ valgustab aknalauale asetatud kaktust. Aita kirjutas meie ansamblile ka ühe lauluteksti, millele Tarts lisas Klaus Mittfochi viisi – nii sündis “Vampiir”. Püüdsime hiljem öörahu metafoori ka lavale tuua. Kontsertide ajal magas laval kokkupandaval voodil minu vend Enn. Voodi kõrval olid äratuskell ja pudel õllega, millest ta vahepeal rüüpas, et siis rahulikku, teeseldud und edasi magada. Minu vennas oli ansambli maskott ja veotööline.

      Oktoobrikuus pakuti ansamblile võimalust hakata harjutama Tartu raudteelaste klubis (praegu Eesti Rahva Muuseumi hoone), kus parajasti majabändi polnud. Klubi vastutulek oli omakasupüüdlik, sest lähenemas oli suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni aastapäev ning raudteetöötajad soovisid tähtsal pidupäeval sussi sahistada nii meie repertuaari kui ka nõukogude evergreen’ide järgi. Lahke pakkumise lükkasime tagasi, sest soovisime olla sõltumatu ansambel.

      Samal kuul liitus meie pundiga Karl Laanekask, kes tõi tänu lastemuusikakooli haridusele kollektiivi märkimisväärse ja olulise dimensiooni, mis seni puudus. See oli oskus mängida mitmeid pille, nagu saksofon, klarnet ja kitarr. Just saksofonikõla on mitmes loos Onu Bella & Öörahu iseloomulik tunnus. Ega Karlile meeldinud saksofoni mängida, tema, nagu sajad ning tuhanded teised noored pillimehed, unistas ikka kitarrimängust. Karl sai ansamblis oma unistust osaliselt realiseerida, kui sekundeeris mõnes loos Jaagule. Karl oli ansambli noorim liige, ainult 15.

      Me kutsusime Jaaku, vaatamata tema vanusele, õigustatult Pojaks. Ta nägi oma vanuse kohta välja väga poisilik, samuti hiilgas ta sageli naiivsusega. Bändi proovide vaheaegadel kuulasime tihti tema heietusi Vene sõjaväest. Poja mitmed spontaansed ja uljad ideed tundusid esmalt ahvatlevad ning hullumeelsed, kuid sumbusid kiiresti lapsemeelsuse mülkasse. Poega suutis mõjusalt ohjata vaid tema tüdruksõber, kellega Jaak hiljem abiellus. Tüdrukule ei meeldinud, et Jaak kandis punkaritele iseloomulikku soengut. Kodunt lahkudes kammis Poeg juuksed korralikku George Harrisoni soengusse ja võttis tingimata kammi kaasa. Pruudi vaateväljast eemal, taastas kitarrist talle meelepärase soengu. Poja suur eeskuju ja iidol oli Villu Tamme, kellega nad koos tehnikakoolis õppisid. Kõige suuremat sümpaatiat tundis Jaak legendaarse Liverpooli neliku vastu. Ta üritas tuua koguni meie ansambli loomingulisse köögipoolde teatud elemente nende muusikast, kuid Tarts keelas selle eos. Poeg ei olnud üdini kreatuur. Oli hetki, mil temast kiirgas osavõtlikkust ja ennastohverdavat abivalmidust.

      Tambet oli meie kollektiivi kõige introvertsem liige. Ta oli ka kõige suurem naistemagnet – au ja õnn, mis sageli langeb osaks kitarristile või lauljale. Vaatamata Tambeti näilisele rahulikkusele võis tema trummimäng soodsates oludes muutuda sama pööraseks kui Keith Moonil. Selleks oli vaja korralikku trummikomplekti, mida meie proovitoas polnud, küll aga oli mitmes kontserdipaigas. Onu Bella & Öörahu tugeva seksuaalse alatooniga hittloo “Liputaja” tekst ja viis pärinevad Tambeti sulest. Ma mõistan, miks nende tekstiridade loomise au poolvägisi mulle omistatakse. Tambet oli samuti andunud The Beatlesi fänn.

      3. november 1988 ei ole kuupäev, mis vääriks kandmist annaalidesse. Nimetet päeva ilmestas Onu Bella & Öörahu esimene avalik etteaste Tartus Kassitoome nõlval, imepärases villas, mis noil päevil oli põllumajandusakadeemia klubi. See ei olnud mulle luuletuse lugemine või näitlemine rahvateatris, see oli esinemine bändiga. Tarts oli ainuke, kes ei näidanud välja silmatorkavaid pabistamise märke. Püüdsin ärevustunnet maha suruda ohtra õllemanustamisega, kuid sellest polnud kasu, joovet ei tekkinud ning selle asemel painas kibe kusehäda. Lisaks ajas õlu rõvedalt röhitsema ja lärmakalt peeretama. Õnneks olime kõige esimene ansambel, kes lavale astus. Mõtlesime, et kui me sooritusega avalikkuse ees hakkama ei saa, siis pole edasisel kooseksisteerimisel mõtet.

      Astusime lavale totrates kostüümides nagu karnevalitolad. Minu kohmakas sissejuhatus, kes me oleme ja mis me teeme, ei tekitanud umbes 15-pealises õlut larpivas, valdavalt tudengitest koosnevas auditooriumis absoluutselt mingeid reaktsioone. Publik oli leidnud endale turvalise ja sooja istumiskoha väikese saali viimastes ridades, oodates, millist muusikalist külakosti pakub neile täiesti tundmatu punt. Esimene lugu oli “Solgitoru”, millega saime enam-vähem hakkama. Lugu lõppes. Mitte ühtegi käteplaksu, isegi mitte vilistamist polnud kuulda. Saali täitis hirmuäratav vaikus. Vaatasime üksteisele küsivate pilkudega otsa ning ei osanud otsustada, mida edasi teha. Ängistava vaikuse lõhkus hüüe saalist:

      “Mängige “Ema südant” ka!”

      Kontsert jätkus viie looga. Soovipalu me ei osanud ega mänginud.

      Ansambel Onu Bella & Öörahu 1988. aasta hilissügisel (vasakult): Onu Bella – vokaal, Karl Laanekask – saksofon, kitarr, taustavokaal, Tambet Pukk – trummid, Jaak Jaagola – kitarr, taustavokaal, Tarmo Linnas – basskitarr, taustavokaal.

      VIIES PEATÜKK

17. MÄRTS 2010. KUSAGIL ATLANDI OOKEANI KOHAL LENNUKIS TEEL TENERIFELT TALLINNA

      “Mind huvitab üks asi,” lausus hommikusest tukkumisest virgunud Geete Pärlirätt ning jätkas jutulõnga pärast laia haigutust ja põgusat ringutust. “Miks sa otsustasid pajatada enda meelelahutajaks olemisest just reisil?”

      Selgitasin vestlus- ja reisikaaslasele, et Eestist eemal olles puuduvad igasugused segavad mõjurid, mis takistaksid meenutamist ning hajutaksid keskendumist. Jõude olemine puhastab meie meeled taagast ja kirgastab tähtsaid eluepisoode. Ükski normaalne puhkaja ei ole kella ja mobiiltelefoni ori ega koorma end ülemääraste kohustustega. Vürtsitasin rabedat ja poolsegast selgitust mõne näitega, mida olin kuulnud tuttavatelt, kes on väitnud, et puhkus väsitab neid rohkemgi kui aastapikkune töörügamine.

      “Aga ansambli lugu jäi ju lõpuni rääkimata!” märkis Geete Pärlirätt.

      “Ma võin selle siin igavuse peletamiseks lõpuni rääkida… Või…” vastasin flegmaatiliselt.

      “… või tuleb meil uus reis ette võtta!” lõpetas Geete Pärlirätt nõudval toonil.

      “No kuhu siis?” pärisin ükskõikselt.

      “Türki! Või Egiptusesse?”

      “Egiptusesse??? Kas sa tahad väriseda nagu päss ekskursioonibussi nurgas mõne tšurka püssitoru ees, kui neil jälle tuleb tuju mängida uskmatutega pantvangimängu? Elamus missugune! Vahelduseks püramiididele ja Tutanhamonile!”

      Geete Pärlirätt jätkas juttu heal järjel sõbrannade kogemustest. Nood olla nagu ühest suust väitnud, et neile pole elus iialgi nii palju kauneid sõnu ja liigutavaid komplimente öeldud, kui seda on teinud Egiptuse kohalikud mehed. Vihastasin ja pritsisin Geete Pärliräti suunas mürki: “Sellel sinu Birgitil on do huia pappi ja need tšurkad ei teinud austusavaldusi mitte talle, vaid tema rahakotile, et selle lõuad kiiremini avataks!”

      “Miks sa võtad kõike nii mustvalgena?” rahustas Geete Pärlirätt.

      “Olgu, läheme, läheme Egiptusesse! Aga juba homme hakka endale õmblema suurt musta kotti, milles on kaks ava silmadele. Ja minu pärast võib see kott olla ka koonusekujuline ja tume nagu must öö. Igatahes minul ei ole nii palju ärivaistu ja kauplemisoskust, kui keegi üritab sind nelja kaamelipoja vastu endale saada.”

      Äärepealt oleks meie vaidlus paisunud häälekaks sõnavahetuseks kaasmaalastest reisiseltskonna juuresolekul. Järsku jõudsid tõehetk ja meelemuutus Geete Pärlirätini, ta hakkas korrigeerima seniseid tõekspidamisi: “Mina ei taha koti sisse ronida! Mul on prinkis keha ning ilus ihu ja minu meelest on ebainimlikult alandav, kui inimkaubanduses kasutatakse valuutana dromedare.”

      Üritasin juhtida jutu leebematele ning enda arvates lõbusamatele nootidele: “Mul СКАЧАТЬ