Onu Bella Dekameron. Onu Bella

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ emaga vaatamas Poola filmi “Armastuse anatoomia” (peaosas Barbara Brylska). Mitmes stseenis mängisid paljaste tissidega naised. Järgmisel päeval olin Loomaaia kinos tagasi, seekord üksinda ja esimeses reas.

      Peolised jõudsid Loomaaeda enam-vähem kuulutusele märgitud ajaks. Reeglina algas diskoõhtu kell kaheksa. Olin koos Valteriga laval, endiselt kandes alateadvuses foobiat, et keegi publiku hulgast lennutab lavale pooliku telliskivi. Mis te, eestlased, tikute meie mängumaale! Soojenduseks, mis kestis vaevalt pool tundi, mängis popmuusikasalvestis pisut vanemate lugudega. Siis hakkas Valter vigases vene keeles diskopublikuga suhtlema. Mitte keegi ei teinud erilist numbrit, kui diskori jutt polnud grammatiliselt korrektne. Kui võõramaalane püüab rääkida eesti keelt, reageerib eestlane üsna sageli põhjendamatult negatiivselt ja tögab halastamatult. See on tölpus! Häbi, eestlased!

      Kell 23 oli pidu läbi. Ei mingisugust ööklubitamist! Selle vähem kui kolmetunnise tantsuõhtu jooksul paluti Valterit korduvalt, et ta kuulutaks välja rohkem daamide valikuid. Diskor sai sõnumi ilusasti sedelile vormistatuna. Mitte keegi ei roninud nelja (sic!) jalaga lavale ega nõudnud ähvardaval toonil soovilugusid. Üksikud tervitused, mida sooviti edastada tähtpäevade ja sünnipäevade puhul, lepiti Valteriga kokku enne aktiivset tantsuaega. Selle eest anti tippi. Venelased ei koonerdanud.

      Kui plaadid ja lindid olid kokku pakitud, ulatas Valter mulle viis rubla. Mulle oli rahast tähtsam võimalus saada kvaliteetseid salvestusi 1970. aastate diskolugudest. On ilmne, et sellega sain ülevaate tähtsamatest trendidest ja artistidest, kes popmaailmas laineid lõid ja edetabeleid vallutasid. Need põgusad infokillud, aga ka diskoritöö kõrvaltvaade, olid investeering tulevikku. Vaevalt ma mõtlesin tookord, et meelelahutamine saab kunagi olema mu töö, mis leiva lauale toob.

      Olin esimesest õpipoisiõhtust vaimustuses. Valter teatas, et ma olen ta abiline suve lõpuni, kuni tema kamraad spordilaagrist naaseb. Pühendumise sildi all pakkusin välja idee, et juba järgmisel diskoõhtul võiks lisaks muusikale näidata diapositiive. Mul oli kodus diaprojektor ja eklektiline valik slaide: looduspildid, poolpaljad naised, kaadrid joonisfilmist “Oota sa!”. Kaks viimasena nimetet kategooriat sattusid slaidikogusse tänu asjaolule, et minu kodu lähedal asus kino Komsomol. Kui filmilint seansi ajal mingil põhjusel katkes, siis lõikas kinomehaanik enne katkise koha lappimist vigastatud osa välja ja see visati prügikasti. Kinoprügi hoolikas revideerimine avas teekonna peidetud varandusteni: headest filmikaadritest said diapositiivid. Ma võin eksida, kuid kohati oli tunne, et kinotöötaja vigastas teadlikult filme, mis sisaldasid õhkõrnade erootikasugemetega stseene. Paremad palukesed jättis endale, kehvemad viskas minema.

      Loomaaia järgmisel diskoõhtul mängiti muusikat, inimesed tantsisid ja peosaali valgeks võõbatud krohvipinnal ilutsesid projektsioonidena vaheldumisi seksikas aluspesus filminäitlejad, maalilised vaated Peruu selvast ja joonisfilmi hunt, kes hoiab käppade vahel hirmunud jänest. Kuna ekraani ei olnud kasutada, sobis suurepäraselt saali lagi. Vale nurga all projitseeritud slaidid olid laes koonusekujulised, neil kujutatav pentsikult pikaks venitatud nagu Lääne-Aafrika kunstniku nägemus inimesest. Vaatamata projitseerimise viperusele meeldis innovatsioon venelastele. Isegi piletimüüja ja koristaja tänasid meid uuenduse eest.

      Valter oli äärmiselt hea suhete looja. Tema tutvuskond oli laiaspektriline ning polnud ime, et mu ema võttis teda varsti kui perekonnatuttavat. Minu kodused olid muretud, kui teadsid, et teen koos Valteriga diskoõhtut või lähen kuhugi külla.

      Naistele olid diskorid hinnatud leid, sest neil liikusid tähelepanuväärsed rahavood ning neilt sai osta soodsama hinnaga igasugust ninni-nänni.

      Ükskord leidis Valter Loomaaia peolt kena venelanna, keda ta enda pruudiks nimetas. Noore eksperdina analüüsisin, et tõsist armastust nende vahel pole ja vaevalt võtab tõsine kavaler oma pruudi sünnipäevale kaasa sõbra, kes näeb päevakangelannat esimest korda elus. Nii juhtus. Kuna ma polnud kunagi varem viibinud sünnipäevapeol, kus seltskonna moodustasid ainult venelased, tuli mind pikalt veenda, et ma kaasa läheksin. Ma polnud ealistest iseärasustest tingituna ka arvestatav seelikukütt. Tundsin end kui kiilupoiss. Oli üllatav, et pidu ei kujunenud traditsiooniliseks pummelungiks viina ja õllega. Märksa värvikam detail oli peolaua pearoog: rohkes päevalilleõlis praetud kartulid. Roa valmistamiseks oli kasutatud tohutut kogust toiduõli, mis valgus laiali, kui portsjon taldrikule tõstetud. Kurbnaljakaks osutus fakt, et kokk oli unustanud lisada toidule soola. Pearooga serveeriti koos aedmaasikalikööriga, mis sisaldas protsentuaalselt rohkem suhkrut kui alkoholi. Kui vabanesin saatja tülikast kohustusest ehk pääsesin värske õhu kätte, oksendasin maosisu välja. Alates sellest episoodist suhtun ma igasugustesse Vene köögi roogadesse ülima ettevaatlikkusega ning liköörid elik kleepekad pole minu esimene valik. Valter toimetas mind koju ja fabritseeris vale. Poiss olevat tema pruudi sünnipäeval end salaja lakku täis joonud! Lausutud pooltõde oli esimene märk silla põletamisest minu ja Valteri vahel.

      Valter oli meie kodus sage külaline. Kord kurtis mu ema talle, et pesuköögi pliit on amortiseerunud ja tarvis oleks ehitada uus. Mure oli pottsepa leidmisega. Valter teatas, et on kuldsete kätega meister ja üks pliiditegu pole ületamatu probleem. Oma väite kinnituseks lausus end välja pakkunud meistrimees, et sõpra tuleb hädas aidata. Algul näis, et töö hakkas edenema. Vana pliit lammutati tolmu ja tahma trotsides maha päevaga, töö jätkus teisel päeval, isegi tellised ja savi toodi kohale. Siis tekkisid libapottsepal uued huvid ja ta kadus nagu vits vette. Tol ajal oli täiesti loomulik, kui töömees oli nädala või paar kadunud. Üldjuhul seostati tööst eemalolekut joomisega, kuid Valter polnud suur napsimees. Ta lihtsalt ei viitsinud enam küttekoldega jännata ning meie suur sõprus sai otsa.

      Kuigi aeg lapib haavad, pole meie suhted endised. Ma olen Valterile tänulik, et ta võimaldas mulle esimese ja põgusa tutvumisretke meelelahutusmaailma, mille käänulistel radadel ootas õige rännak alles ees.

      KOLMAS PEATÜKK

15. MÄRTS 2010. TENERIFE PLAYA DE LAS AMÉRICAS HOTELL NEPTUNO

      Päikeseterrass ja tuba nr 131 Pärast väsitavat ekskursioonipäeva Teide kustunud vulkaanijalamile olime Geete Pärlirätiga jälle päikeseterrassil. Meil oli kirjandus- ja päikesepäev, nagu väikestel lastel on kommipäev. Tarkade soovitusel antakse lastele kommi vaid kindlal nädalapäeval. Geete Pärlirätt luges “Söö, palveta, armasta”, mina Frank Zappa elulooraamatut.

      “Täitsa lõpp! Sellest palmipuskarist, mida ma eile Masca külas jõin, ei ole üldse sitt olla,” tegin esimese vaatamise enesesse füsioloogilisest aspektist.

      “Puskarimüüja oli väga ilus mees ning ei olnud pealetükkiv…” sõnas mu tüdruksõber mokaotsast.

      “Jah??? Nagu unistuste prints, kes ratsutab valgel märal sinu palge ette… Hästi-hästi, see oli nali.”

      Geete Pärlirätt tõstis korraks raamatu kõrvale, et silmi puhata, ning pareeris: “Ainult Eestis võib kogeda rõvedat pohma, mida võimendavad rõske külm ja kaamos oma täielikus ilus. Ma ei ole kohanud siin ühtegi depressiivset inimest ja mitte keegi ei ole mind tänaval tüüdanud.”

      “Sõidame koju, küll siis näed… Kuule, ma lähen parem ostan Florena käest kaks õlut,” juhtisin mõtted mujale.

      Tõime hommikupoolikul supermercado’st Florenale kolm punast roosi ning kingitust üle andes põhjendasime lille ja sordi valikut sellega, et Eestis tunnevad kõik Hispaania duot Baccara. Florena ei olnud sellest bändist ja palast “Sorry, I’m a Lady” mitte midagi kuulnud, kuid tänas viisakalt kinkijaid:

      “Muchas gracias, señor y señora!”6

      Nüüd oli baaridaami СКАЧАТЬ