Ja tee lõpus on ookean. Neil Gaiman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kes meid Mini juurde oli toonud, viis meid ka koju tagasi ja lasi sissesõidutee otsas välja.

      „Võib-olla on parem, kui sa sellest oma õele ei räägi,” sõnas isa.

      Mina ei tahtnud sellest kellelegi rääkida. Ma olin avastanud erilise paiga, leidnud sõbra, kaotanud koomiksi ning mu kõvasti kinnisurutud peos oli vanaaegne hõbedast kuuepennine.

      „Mille poolest erineb ookean merest?” küsisin ma.

      „Ta on suurem,” vastas isa. „Ookean on palju suurem kui meri. Miks sa küsid?”

      „Ah, niisama,” kostsin ma. „Kas ookean saab olla nii väike nagu tiik?”

      „Ei,” ütles isa. „Tiigid on tiigisuurused, järved järvesuurused. Mered on mered ja ookeanid on ookeanid. Atlandi, Vaikne, India ja Põhja-Jäämeri. Minu meelest niipalju neid ookeane ongi.”

      Isa läks üles magamistuppa, et rääkida emaga ja teha sealt mõned telefonikõned. Mina lasin oma kuuepennise hoiupõrsasse. See oli sedasorti savist põrsas, kust midagi kätte ei saanud. Kunagi, kui see on münte otsast otsani täis, tohin ma ta katki lüüa, aga praegu oli seal veel ruumi küllalt.

      III

      Meie valget Minit ei näinud ma enam kunagi. Kaks päeva hiljem, esmaspäeval, tõi isa koju musta, punaste pragunenud nahkistmetega Roveri. See oli suurem kui Mini, aga mitte nii mugav. Nahkistmed olid sigarisuitsust läbi imbunud ja pikad sõidud Roveri tagaistmel tegid meid merehaigeks.

      Kuid must Rover ei olnud ainus, mis saabus esmaspäeva hommikul. Ma sain ka kirja.

      Olin seitsmene ega saanud kunagi kirju. Sünnipäevadel tulid mulle õnnitluskaardid, saatjaiks vanavanemad ja Ellen Henderson, mu ema sõbranna, keda ma ei tundnud. Seesama Ellen Henderson – ta elas vagunelamus – saatis mulle igal sünnipäeval ka taskurätiku. Ühesõnaga, mina kirju ei saanud. Kuid sellegipoolest vaatasin ma igal hommikult hoolikalt postkasti, lootes, et ka mulle on midagi.

      Ja sel hommikul oligi.

      Tegin kirja lahti, ei saanud midagi aru ja viisin kirja emale.

      „Sa oled võidulaenuobligatsiooniga võitnud,” ütles ema.

      „Mida see tähendab?”

      „Kui sa sündisid, ostis vanaema sulle võidulaenuobligatsiooni. Ta ostis kõigile lapselastele, kui nad sündisid. Ja kui sinu number võidab, siis võid saada mitu tuhat naela.”

      „Kas ma sain mitu tuhat naela?”

      „Ei,” ütles ema ja heitis pilgu paberilehele. „Sina võitsid kolmteist naela ja üksteist šillingit.”

      Mul oli kahju, et ma ei olnud võitnud mitut tuhandet naela (ma juba teadsin, mida selle eest osta – ja nimelt mingi koha, kus saaks üksi olla, nagu Batmani peakorter, salajase sissepääsuga Batcave), aga samas ülirõõmus summa üle, mis mu seniseid unistusi tublisti ületas. Kolmteist naela ja üksteist šillingit. Ühe penni eest võis osta neli Blackjacki või Fruit Saladi kommi – need maksid üks farthing tükk, ehkki farthing’eid enam ei kasutatud.2 Kolmteist naela ja üksteist šillingit… naelas kakssada nelikümmend penni ja iga penni eest neli kommi… see tegi kokku rohkem, kui ma ette suutsin kujutada.

      „Ma kannan selle sinu postkontoriarvele,” purustas ema mu unelused.

      Nii ei olnud mul tol hommikul rohkem maiustusi kui tavaliselt. Kuid ikkagi olin ma rikas. Kolmteist naela ja üksteist šillingit rikkam kui hetk varem. Ma ei olnud veel kunagi midagi võitnud.

      Ma lasin tal endale veel kord näidata paberit, millel seisis minu nimi, ja siis pani ta selle oma käekotti.

      See kõik juhtus hommikul. Aga õhtupoolikul tuli igivana härra Wollery – ta käis esmaspäeva ja neljapäeva õhtuti meil aiatööd tegemas (ja tema sama vana abikaasa, proua Wollery, kes kandis tohutuid poolläbipaistvaid kalosse, käis kolmapäeviti koristamas) –, asus juurviljaaias kaevama ja kaevas välja pudeli, mis oli täis penniseid, kahepenniseid ja kolmepenniseid ning isegi farthing’eid. Ükski münt ei olnud hilisemast ajast kui 1937 ja ma veetsin terve pärastlõuna neid pruuni kastme ja äädikaga läikima poleerides.

      Ema pani pudeli elutuppa kaminasimsile ja ütles, et tema arvates võiks mõni vanade müntide koguja selle eest õige mitu naela maksta.

      Tol õhtul läksin voodisse rõõmsalt ja erutatult. Ma olin rikas. Aiast oli välja kaevatud aare. Maailm oli meeldiv.

      Ma ei mäleta, kuidas unenägu algas. Kuid unenägudega ongi nii, eks ole? Nägin, et olen koolis ja et mul on raske päev, ma püüdsin ennast peita mingite kurjade laste eest, kes lõid ja mõnitasid mind, kuid nad leidsid mu koolimaja tagant rododendronivõsast ikkagi üles, ja ma tean, et see pidi olema unenägu (ehkki unenäos ma seda ei teadnud, kõik oli tõeline ja tegelik), sest koos nendega oli ka mu vanaisa ja tema sõbrad, mingid halli nahaga, köhida raiuvad vanamehed. Neil olid käes teravad pliiatsid, millega võis inimese veriseks torgata. Ma üritasin nende eest ära joosta, aga vanamehed ja suured kurjad poisid olid minust kiiremad, ning kui ma poiste WC-s ühte kabiini varjusin, said nad mu kätte. Nad surusid mu põrandale ja kiskusid mu suu pärani.

      Vanaisal (aga see polnud mu vanaisa, vaid vanaisa vahakuju, kes tahtis mind anatoomikumile maha müüa) oli käes midagi teravat ja säravat, mida ta oma töntsakate sõrmedega mulle kurku hakkas toppima. See oli kõva, terav ja tuttavlik, ning pani mind lämbumistundest õhku ahmima. Suhu tuli metallimaitse.

      Nad vahtisid mind pahatahtlike, võidurõõmsate nägudega – kõik, kes nad sinna poiste tualetti olid kogunenud –, mina aga üritasin iga hinna eest mulle kurku topitud asja pärast mitte lämbuda, et võtta neilt nende võidurõõm.

      Ma ärkasin ja ma olin lämbumas.

      Ma ei suutnud hingata. Mu kõris oli mingi kõva ja terav asi, mis ei lasknud mul ei hingata ega karjuda. Ärgates hakkasin köhima, pisarad voolasid mu silmist ja nina tilkus.

      Toppisin sõrmed nii sügavale suhu, kui suutsin – meeleheitel ja paanikas, kuid siiski täis teotahet. Nimetissõrme ots puutus mingi kõva asja serva vastu. Iseennast lämmatades sirutasin keskmise sõrme vastu asja teist külge, võtsin selle nende vahele ja tõmbasin tundmatu eseme oma kurgust välja.

      Ahmisin õhku, oksendasin natuke voodilinadele ja sülitasin välja verega segatud ila, mis valgus suhu sealt, kus tundmatu ese väljatõmbamisel mu kurku oli vigastanud.

      Ma ei vaadanud, mis see on. Surusin selle kõvasti pihku, nii süljene ja limane, kui ta oli. Ma ei tahtnud seda vaadata. Ma ei tahtnud, et see asi – sild mu unenäo ja ärkveloleku vahel – üldse olemas oleks.

      Jooksin mööda koridori maja teise otsa vannituppa. Loputasin suud, jõin otse külmaveekraanist ja sülitasin punast verd valgesse kraanikaussi. Alles seejärel istusin vanni servale ja avasin peo. Kartsin vaadata.

      Aga asi mu peos – mis oli olnud mu kurgus – ei olnud üldsegi hirmutav. See oli münt: hõbešilling.

      Läksin tagasi magamistuppa. Panin ennast riidesse ja puhastasin linad nii hästi, kui oskasin, niiske käterätikuga oksest. Lootsin, et kui õhtul sinnasamasse magama pean minema, on linad juba kuivanud. Seejärel läksin alla.

      Tahtsin kellelegi šillingist rääkida, kuid ei osanud arvata, kellele. Tundsin täiskasvanuid juba küllalt hästi, СКАЧАТЬ