Ja tee lõpus on ookean. Neil Gaiman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ matta oma sõbra taha aeda, võlusõõrist edasi, rododendronipõõsa koopasse, niidetud muru hunnikust kaugemale, kus peale minu mitte kunagi keegi ei käinud.

      Karp liigutas.

      „Sulle tõin,” ütles mees. „Ikka maksan oma võlad ära.”

      Sirutasin käe välja, tõstsin karbikaane üles – mõeldes, et äkki on see kõik nali ja mu kassipoeg on seal sees. Kuid selle asemel vaatas mulle kurjalt vastu üks punakaspruun nägu.

      Opaalikaevur tõstis kassi karbist välja.

      See oli hiigelsuur punakate triipudega kõuts, kellel puudus üks kõrv. Kõuts põrnitses mind vihaselt. Talle ei meeldinud, et ta pidi vahepeal karbis olema. Ta ei olnud sellega harjunud. Sirutasin käe, et teda silitada – tundes ühtlasi, nagu murraksin ma oma kassipoja mälestusele truudust –, kuid ta tõmbus tagasi, nii et ma ei saanud teda puudutada. Kass turtsus mu peale, volksas siis toa kaugemasse nurka, istus maha ja jäi mind kurjalt vaatama.

      „Vaat nõnna. Kass kassi vastu,” lausus opaalikaevur ja sasis oma päevitanud käega mu pead. Seejärel läks ta eeskotta, jättes mind kööki kassiga, kes ei olnud minu Tupsu.

      Mees torkas pea ukse vahelt sisse. „Tema nimi on Koletis,” teatas ta.

      See oli nagu üks halb nali.

      Lükkasin köögiukse paokile, et kass võiks õue minna. Siis läksin üles magamistuppa ja nutsin surnud Tupsu pärast. Kui mu vanemad õhtul koju jõudsid, siis ei meenutanud nad kassipoega mu meelest poole sõnagagi.

      Koletis elas meie juures nädala või paar. Panin talle kausikesse toitu igal hommikul ja õhtul, nii nagu olin pannud Tupsulegi. Kõuts istus tagaukse ees, kuni mina või keegi teine ta välja lasi. Nägime teda aias toimetamas – põõsast põõsasse kargamas, puudel ronimas või rohus hiilimas. Leidsime aiast surnud tihaseid ja rästaid ning võisime nende järgi tema liikumisteid tuvastada, kuid nägime teda harva.

      Igatsesin Tupsut taga. Teadsin, et elusat asja ei saa niisama lihtsalt asendada teise elusa asjaga, kuid ei julgenud sel teemal oma vanemate ees sõna võtta. Neid oleks mu virin pahandanud. Minu kassipoeg oli surma saanud, kuid lõppude lõpuks oli tema eest ka teine kass antud. Kahju oli korvatud.

      Kõik see tuli täie selgusega tagasi, kuigi ma teadsin, et mitte kauaks. Kõik need pildid, mis kerkisid mu mälust, kui istusin rohelisel pingil tiigi ääres, mille kohta Lettie Hempstock mind kunagi veenda püüdis, et see on ookean.

      II

      Ma ei olnud õnnelik laps, ehkki mõnikord olin ma eluga rahul. Rohkem kui päris maailmas elasin ma raamatuis.

      Meie maja oli suur ja selles oli palju tube, mis oli alguses, kui maja osteti ja isal veel raha oli, päris hea. Hiljem enam mitte.

      Ühel õhtul kutsusid vanemad mind väga ametlikul toonil oma magamistuppa. Arvasin, et olen mingi pahandusega hakkama saanud, ja valmistusin ennast välja rääkima, aga polnud tarvis. Mulle teatati hoopis, et me pole enam nii jõukad kui varemalt ja seetõttu peab igaüks midagi ohvriks tooma, ning minu osaks on ohverdada oma ülakorruse magamistuba. Olin õnnetu, sest mu magamistuppa oli pandud väike, mulle täpselt paras kollane silmapesukauss; see tuba asus köögi peal, kohe kui televiisoritoast üles minna, nii et öösel kuulsin ma läbi paokile jäetud ukse alt suurte inimeste hääli, mis mind rahustasid ega lasknud ennast üksikuna tunda. Lisaks veel see, et keegi ei pannud pahaks, kui ma koridoriukse irvakil hoidsin, nii et natuke valgust sisse paistis ja ma ei pidanud pimedust kartma, ning mis samuti väga oluline, nii et ma nõrgas koridorivalguses oma uneajast salaja lugeda võisin, kui mul selleks soovi oli. Seda soovi oli mul alati.

      Mind pagendati mu väikese õe avarasse magamistuppa, mis mind just ahastama ei pannud. Seal oli kolm voodit ja ma valisin endale aknaaluse. Mulle meeldis, et võisin akna kaudu pikale telliskiviterrassile ronida ja lahtise akna all uinuda, tundes näol tuult ja vihmapiisku. Kuid me vaidlesime, mina ja mu õde, me vaidlesime kõige üle. Tema tahtis, et öösel oleks koridoriuks kinni, ja otsekohe puhkenud vaidlused, kas uks peab kinni või lahti seisma, leidsid lahenduse alles sellega, et ema pani uksele graafiku, mille järgi me kordamööda oma tahtmist saime. Niisiis olin ma öösiti vaheldumisi rahul või hirmul, sõltuvalt sellest, kas uks oli lahti või kinni.

      Mu endine magamistuba ülakorrusel üüriti välja ja sealt käis läbi mitmesuguseid inimesi. Vaatasin neid kõiki kahtlustavalt, sest nad magasid minu magamistoas ja kasutasid minu väikest, mulle täpselt parajat kollast silmapesukaussi. Mõnda aega elas seal paks Austria proua, kes rääkis meile, et ta võib oma pea õlgadelt ära tõsta ja mööda lage kõndida; siis arhitektuuritudeng Uus-Meremaalt; paar Ameerikast, kelle mu ema suure skandaaliga minema saatis, kui ta oli teada saanud, et nad polegi abielus; ja nüüd siis see opaalikaevur.

      Ta oli lõuna-aafriklane, ehkki oma rahad oli ta teeninud Austraalias opaale kaevandades. Ta andis mulle ja mu õele kummalegi ühe opaali. See oli töötlemata must kivitükk, milles vilkus rohekas-sinakas-punakas leek. Mu õele ta meeldis, eriti selle opaali pärast, mida õde väga hinnaliseks pidas. Mina aga ei suutnud mehele andestada oma kassipoja surma.

      Oli kevadvaheaja esimene päev – ees kolm koolivaba nädalat. Ärkasin varakult, ärevil mõttest, et mind ootab hulk päevi, mil ma võin teha, mida hing ihaldab. Ma võin lugeda. Ma võin ringi konnata.

      Tõmbasin jalga lühikesed püksid ja sandaalid ning selga T-särgi. Läksin alla kööki. Isa valmistas hommikusööki, ema veel magas. Isal oli seljas pidžaama ja selle peal hommikumantel. Laupäeviti tegi hommikusööki sageli just tema. „Paps! Kus mu koomiks on?” küsisin ma. Reedel enne töölt koju tulekut ostis ta mulle alati SMASH!’i ja ma lugesin seda laupäeva hommikul.

      „Auto tagaistmel. Kas sa röstitud leiba tahad?”

      „Jaa,” kostsin ma, „aga mitte kõrbenut.”

      Isale ei meeldinud röster. Ta röstis leiba grillirežiimil ja kõrvetas leivaviilud tavaliselt ära.

      Läksin maja ette. Vaatasin ringi. Tulin majja tagasi ja tõmbasin köögiukse lahti. Mulle köögiuks meeldis. See käis mõlemat pidi, sisse ja välja, nii et aastat kuuskümmend tagasi võisid teenrid oma kandikutega, kuhu olid laotud täis või tühjad nõud, uksest hõlpsalt läbi käia.

      „Paps? Kus auto on?”

      „Maja ees.”

      „Ei ole.”

      „Mida?”

      Telefon helises ja isa läks koridori kõnet vastu võtma. Kuulsin, kuidas ta kellegagi rääkis.

      Leivad hakkasid pannil tossama.

      Ronisin toolile ja keerasin grilli välja.

      „Politseist helistati,” ütles isa. „Keegi teatas neile, et nägi meie autot põlluvaheteel tühjalt seismas. Ütlesin, et ma pole selle kadumisest veel teatanudki. Vaat siis. Võime otse sinna minna, nad tulevad ka. Leivad!”

      Ta tõmbas panni grilli alt ära. Leivad suitsesid ja olid ühelt poolt mustaks tõmbunud.

      „Kas mu koomiks on alles? Või on ära varastatud?”

      „Ma ei tea. Politsei koomiksist ei rääkinud.”

      Isa määris leivakäärude kõrbenud poolele pähklivõid, tõmbas hommikumantli asemel pidžaama peale tavalise mantli, pani kingad jalga ja me hakkasime mööda teed СКАЧАТЬ