Tristani ja Isolde lugu. Joseph Bedier

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ püsti, tervitasid teda käsi risti rinnale asetades ja rivistusid tema kõrvale; nüüd nägid ka iirlased, kes oli rüütlite isand. Aga paljud tundsid ta ära ja saalis kajas kisa: „See on Loonnois’ Tristan, Morholti mõrtsukas!” Välkusid paljastatud mõõgad ja raevunud hääled nõudsid: „Ta peab surema!”

      Aga Isolde hüüatas:

      „Kuningas, suudle seda meest huultele, nii nagu sa mulle lubasid.”

      Kuningas tegi seda ja lärm vaibus.

      Siis näitas Tristan lohe keelt ja kutsus võitlema asehalduri, kes ei julgenud väljakutset vastu võtta ja tunnistas oma pettuse üles. Seejärel kõneles Tristan nii:

      „Härrased, ma tapsin Morholti, aga ma tulin üle mere, et pakkuda teile ilusat hüvitist. Et oma süüd lunastada, panin ohtu oma keha ja vabastasin teid koletisest; nüüd on kaunis Heledapäine Isolde minu oma. Ma viin ta oma laevale. Aga et Iirimaa ja Cornouailles’ vahel ei valitseks enam vihavaen, vaid armastus, siis teadke, et kuningas Marc, minu armas isand, abiellub temaga. Siin on sada kõrgest soost rüütlit valmis vanduma kõigi pühakute reliikviate juures, et kuningas Marc saadab teile rahu ja armastust, et tema soov on austada Isoldet kui oma kallist abikaasat ja et kõik Cornouailles’ mehed teenivad teda kui oma emandat ja kuningannat.”

      Toodi kohale pühakute säilmed ja sada rüütlit vandusid, et ta oli tõtt rääkinud.

      Kuningas võttis Isolde käekõrvale ja palus Tristanit, et see toimetaks tema tütre ustavalt oma isanda juurde. Tristan tõotas seda saja rüütli ja Iirimaa parunite ees.

      Heledapäine Isolde värises häbist ja kurvastusest. Niisiis, Tristan, kes ta endale oli võitnud, põlgas teda; ilus jutt kuldsest juuksekarvast oli vale ja Isolde antakse teisele… Aga kuningas asetas tema parema käe Tristani paremasse kätte ja Tristan hoidis seda märgiks, et esindab Cornouailles’ kuningat.

      Niimoodi õnnestus Tristanil suurest armastusest kuningas Marci vastu jõu ja kavalusega üles leida kuldjuukseline kuninganna.

      IV

      ARMUJOOK

      Nein, ezn was nith mit wine,

      doch ez im glich wœre,

      ez was diu wernde swaere,

      diu endelôse herzenôt

      von der si beide lâgen tôt.

Gottfried de STRASBOURG

      Kui saabus aeg, mil Isolde tuli usaldada Cornouailles’ rüütlite hooleks, korjas tema ema rohulehti, õisi ja juuri, pani need ligunema veini sisse ja keetis oma tarkust ja võluväge kasutades kange joogi. Ta valas selle kannu sisse ja ütles salaja Brangienile:

      „Tüdruk, sul tuleb minna koos Isoldega, keda sa truult armastad, kuningas Marci riiki. Võta see veinikann ja kuula hoolega, mis ma ütlen. Peida see nii ära, et kellegi silmad seda ei näeks ja kellegi huuled ei puudutaks. Kui saabub pulmaöö ja sa pead abikaasad omavahele jätma, valad sa selle rohuveini karikasse ja viid kuningas Marcile ja kuninganna Isoldele, et nad selle koos ära jooksid. Aga pea silmas, kulla tüdruk, et ainult nemad tohivad seda jooki juua, sest sellel on imevägi: need, kes seda koos joovad, hakkavad teineteist igavesti armastama kõigi meelte ja mõtetega, nii elus kui surmas.”

      Brangien lubas kuningannale, et teeb kõik nii, nagu see soovib.

      Kõrgeid laineid lõigates viis laev Isolde teele. Aga mida kaugemale ta Iirimaast jõudis, seda kurvemaks läks tema meel. Istudes koos Brangieni, oma teenijannaga, telgis, valas ta kodumaad meelde tuletades pisaraid. Kuhu need võõramaalased ta viivad? Kelle juurde? Millisele saatusele vastu? Kui Tristan tuli tema juurde ja tahtis teda lahkete sõnadega lohutada, sai ta tigedaks, lükkas Tristani eemale ja viha täitis tema südame. Tema, võrgutaja ja Morholti tapja, oli tulnud ja kiskunud ta kavalusega eemale emast ja kodumaast; ta ei suvatsenud teda endale jätta, vaid viib nüüd merd mööda nagu saaki vaenlase maa poole! „Oh mind õnnetut!” mõtles ta. „Olgu neetud see meri, mis mind kannab! Ma pigem sureksin maal, kus olen sündinud, kui elaksin seal kaugel!..”

      Saabus päev, mil tuul vaikis ja purjed rippusid elutult masti küljes. Tristan andis käsu randuda ühel saarel ja merereisist tüdinud sada Cornouailles’ rüütlit ning meremehed läksid maale. Laevale jäid vaid Isolde ja keegi väike teenijanna. Tristan tuli kuninganna juurde ja püüdis teda lohutada. Et päike paistis palavalt ja neil oli janu, küsisid nad juua. Teenijanna läks jooki otsima ja leidis veinikannu, mille Isolde ema oli andnud Brangienile. „Ma leidsin veini!” hüüatas ta. Aga ei, see polnud vein: see oli kirg, ere rõõm, lõputu ahastus ja surm. Tüdruk täitis peekri ja viis selle perenaisele. Isolde jõi jooki suurte sõõmudega ja ulatas peekri Tristanile, kes selle tühjendas.

      Sel hetkel sisenes Brangien ja nägi neid teineteisele vaikides otsa vaatavat, nagu oleksid nad suures segaduses ja teineteisest võlutud. Ta nägi peaaegu tühja kannu ja peekrit. Ta haaras kannu, jooksis ahtrisse, viskas selle lainetesse ja oigas:

      „Oh mind õnnetut! Olgu neetud see päev, mil ma sündisin, olgu neetud see päev, mil ma sellele laevale asusin! Isolde, mu sõbratar, ja teie, Tristan, te olete joonud surmajooki!”

      Laev purjetas edasi Tintageli poole. Tristanile tundus, et mingi teravate okaste ja lõhnavate õitega taim ajas oma juuri tema verre ja südamesse, köites tugevate sidemetega kogu tema keha, mõtted ja soovid Isolde kauni keha külge. Ta mõtles: „Andret, Denoalen, Guenelon ja Gondo ne, alatud mehed, te süüdistasite mind selles, et tahan endale saada kuningas Marci maad. Ah, ma olen veelgi halvem, ja see pole maa, mida ma endale tahan! Hea onu, kes te armastasite mind kui orbu enne seda, kui saite teada, et minus voolab teie õe Blanche euri veri, teie, kes te nii kibedasti nutsite, kui kandsite mind kätel aerudeta ja purjedeta paadi juurde, hea onu, miks ei ajanud te kohe esimesel päeval minema eksinud last, kes oli teie juurde tulnud selleks, et teid reeta? Oh, mis ma üldse mõtlen? Isolde on teie naine ja mina teie läänimees. Isolde on teie naine ja mina teie poeg. Isolde on teie naine ega saa mind armastada.”

      Aga Isolde armastas teda. Ta tahtis teda vihata. Kas siis ei põlanud Tristan teda alatul kombel ära? Ta tahtis teda vihata, ent ei suutnud, sest ta südame oli haaranud õrn tunne, mis oli tugevam kui viha.

      Brangien jälgis neid õudusega ja tundis hirmsaid piinu, sest ainult tema teadis, millist halba ta oli põhjustanud. Ta nägi kahe päeva jooksul, kuidas nad keeldusid söögist, joogist ja lohutavatest sõnadest, otsisid teineteist nagu pimedad, kes kobades teineteise poole püüdlevad, on õnnetud, kui teineteise järele igatsevad, ja veel õnnetumad, kui koos olles värisevad esimese ülestunnistuse ootel.

      Kolmandal päeval, kui Tristan tuli laevale püstitatud telgi poole, kus istus Isolde, sõnas see lühidalt:

      „Astuge sisse, auline isand.”

      „Kuninganna, miks te mind isandaks nimetate?” ütles Tristan. „Kas ma pole pigem teie läänimees, teie alam, kes teid austab, teid teenib ja teid armastab kui oma kuningannat ja emandat?”

      Isolde vastas:

      „Ei, sa tead väga hästi, et oled minu isand ja käskija! Sa tead, et olen sinu jõu lummuses ja sinu ori. Ah, miks ei jätnud ma tookord ravimata rändmuusiku haavu! Miks ei lasknud ma sootaimede vahel surra koletise tapjat! Miks ei lasknud ma langeda tema peale juba tõstetud mõõka, kui ta kümbles! Oh häda! Ma ei teadnud siis seda, mida tean nüüd!”

      „Isolde, mis see siis on, mida te nüüd teate? Mis teid vaevab?”

      „Oh, mind vaevab see kõik, mida ma tean, ja see kõik, mida СКАЧАТЬ