Tristani ja Isolde lugu. Joseph Bedier

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kes tahtis endale naiseks Heledapäist Isoldet. Ta oli argpüks, aga armastuse jõud on nii suur, et igal hommikul võttis ta relvad ja läks koletist tapma; aga niipea kui kaugusest kostis lohe möiratus, uljaspea põgenes. Sellel hommikul oli ta julgenud nelja mehe saatel tagasi tulla. Ta leidis tapetud lohe, surnud hobuse ja lömastatud kilbi ning arvas, et lohe tapja vaagub kusagil hinge. Siis lõikas ta maha koletise pea, viis selle kuningale ja nõudis lubatud tasu.

      Kuningas ei uskunud tema vaprusse; aga soovides õiglane olla, käskis ta kolme päeva pärast oma läänimeestel õukonda ilmuda: asehaldur Aguynguerran pidi kõigi parunite ees esitama tõendi oma võidu kohta.

      Kui Heledapäine Isolde sai teada, et peab saama selle argpüksi naiseks, pahvatas ta esialgu südamest naerma, aga siis muutus nukraks. Ta kahtlustas pettust ja ratsutas järgmisel päeval salaja koos oma valgepäise truu teenri Perinisi ja noore teenijanna ja seltsilise Brangieniga koletise koopa juurde. Teel pani ta tähele imelikke märke. Kõigepealt ei olnud seda teed mööda kapanud ratsu olnud rautatud tema kodumaal. Siis leidis ta peata koletise ja surnud hobuse, kes polnud saduldatud Iirimaa kommete järgi. Oli selge, et lohe oli tapnud välismaalane. Aga kas ta oli veel elus?

      Kaua otsisid Isolde, Perinis ja Brangien kadunud sangarit. Lõpuks nägi Brangien sootaimede vahel helkimas kiivrit. Kangelane hingas alles. Perinis tõstis ta oma hobusele ja viis salaja naiste ruumidesse. Seal rääkis Isolde juhtunust emale ja usaldas võõramaalase tema hooleks. Kui kuninganna mehe lahti riietas, kukkus selle taskust välja lohe mürgine keel. Toonud haavatu mingi ravimtaime abil teadvusele, ütles Iirimaa kuninganna talle:

      „Võõramaalane, ma tean, et sina tapsid koletise. Aga meie asehaldur, kes on tegelikult reetur ja argpüks, on tema pea maha lõiganud ja nõuab selle eest minu tütart Heledapäist Isoldet. Kas sa suudad kahe päeva pärast kahevõitlusel tõestada, et ta valetab?”

      „Kuninganna,” vastas Tristan, „see on küll õige pea, aga kindlasti oskate teie mind kahe päevaga terveks ravida. Ma võitsin endale Isolde, tappes lohe; võib-olla võidan ta endale ka asehaldurilt.”

      Kuninganna hoolitses tema eest usinalt ja segas talle kõige tõhusamaid ravimeid. Järgmisel päeval aitas Heledapäine Isolde tal kümmelda ja määris õrnalt ta keha sisse ema segatud salviga. Ta silmitses haavatu nägu ja leidis, et mees on kena. See viis ta järgmisele mõttele: „Kui ta on niisama vapper kui ilus, tuleb sellest tore võitlus.” Aga sooja vee ja lõhnavate rohtudega turgutatud Tristan vaatas teda, meenutas, et on saanud võidu tasuks kuldjuukselise kuninganna, ja naeratas. Isolde pani seda tähele ja mõtles: „Miks see võõramaalane naerab? Kas ma olen teinud midagi sobimatut? Kas ma olen jätnud tegemata midagi, mida noor neiu oma külalise heaks peab tegema? Ja-jaa, ta vist naerab seepärast, et unustasin tema sõjariistad mürgist puhastamata.”

      Ta läks sinna, kus asus Tristani varustus. „See kiiver on heast terasest ja kaitseb teda vajaduse korral hästi,” mõtles ta. „Ja see rõngassärk on tugev, kerge ja kangelasele täiesti sobiv.” Ta võttis mõõga käepidemest: „See on hea mõõk, mis sobib tublile parunile.”

      Ta tõmbab verise mõõga rikkalikult kaunistatud tupest ja näeb, et see on sälke täis. Ta uurib ühe sälgu kuju: kas see pole mitte mõõk, mis purustas Morholti kolba? Ta kõhkleb, vaatab veel kord, et oma kahtlusi kinnitada. Ta jookseb tuppa, kus hoiab Morholti kolbast välja tõmmatud terasetükki. Ta sobitab tüki sälgu sisse; murdekohta on vaevu näha.

      Ta tormas Tristani juurde, keerutas selle pea kohal mõõka ja karjus:

      „Sa oled Loonnois’ Tristan, minu kalli onu Morholti mõrtsukas. Sure nüüd omakorda!”

      Tristan püüdis asjata tema kätt kinni hoida; tema keha oli kurnatud, aga vaim virge. Nii rääkis ta osavasti:

      „Olgu, ma suren; aga kuula mu jutt ära, et sa ei peaks kaua kahetsema. Tea, kuningatütar, et sul on mitte ainult võimalus, vaid lausa õigus mind tappa. Jah, sul on õigus minu elu üle otsustada, sest kahel korral oled seda hoidnud ja selle mulle tagasi andnud. Esimene kord päästsid mu elu siis, kui olin haavatud rändmuusik ja sa ajasid mu soontest välja Morholti oda mürgi. Ära punasta, neiu, sellepärast, et sa nood haavad tookord ravisid. Kas ma ei saanud neid ausas võitluses? Kas ma tapsin Morholti reeturlikult? Kas mitte tema ei kutsunud mind välja? Kas ma ei pidanud oma keha kaitsma? Teine kord päästsid sa mu elu, kui läksid mind soosse otsima. Oh, mu neid, selle lohega võitlesin sinu pärast… Aga jätame need asjad: ma tahtsin vaid sulle tõestada, et pärast minu päästmist kaks korda surmast on sul õigus otsustada minu elu üle. Tapa mind, kui arvad, et selle eest au ja kuulsuse pälvid. Kui sa oled ükskord vahva asehalduri embuses, on sul kahtlemata mõnus mõelda oma haavatud külalisele, kes oli kaalule pannud elu, et sind endale võita, ja kelle sa tapsid, kui ta kaitsetus olekus kümbles.”

      Isolde hüüatas:

      „Mis veidrat juttu ma kuulen! Miks tahtis Morholti mõrvar mind endale võita? Ahaa, eks ikka sellepärast, et kui vanasti nõudis Morholt oma laevale Cornouailles’ noori tütarlapsi, siis nüüd tahtsid sa kättemaksuks kiidelda sellega, et teed orjatariks neiu, kes oli Morholtile kallis…”

      „Ei, kuningatütar,” vastas Tristan. „Ühel päeval lendas kaks pääsukest Tintageli ja tõi sinna karva sinu kuldseist kiharaist. Ma arvasin, et linnud tulid mulle teada andma armastusest ja rahust. Seepärast hakkasin sind otsima mere tagant. Seepärast trotsisin koletist ja tema mürki. Vaata seda juuksekarva, mis on põimitud minu vesti kuldtikanditesse; kulla värv on tuhmunud, aga juuksekarv särab endiselt.”

      Isolde silmitses suurt mõõka ja võttis kätte Tristani vesti. Ta nägi seal kuldset juuksekarva ja vaikis kaua. Siis suudles ta oma külalist rahu märgiks huultele ja aitas talle selga uhked rõivad.

      Päeval, mil parunid pidid kogunema, saatis Tristan salaja Perinisi, Isolde teenri, oma laevale, et anda kaaslastele korraldus riietuda nii, nagu sobib kuninga saadikutele, ja ilmuda õukonda, sest ta lootis veel samal päeval oma üritusega eesmärgile jõuda. Gorvenal ja sada rüütlit olid neli päeva Tristani kadumise pärast mures olnud; uudis rõõmustas neid.

      Nad sisenesid ükshaaval saali, kus juba oli kogunenud suur hulk Iirimaa paruneid, võtsid istet ühes reas, ja nende sarlakpunasest brokaadist, siidist ja purpurkangast riietel särasid kalliskivid. Iirlased arutasid omavahel: „Kes küll on need suursugused härrased? Kes neid tunneb? Vaadake nende toredaid sooblinahkade ja kuldtikanditega mantleid! Vaadake nende mõõgakäepidemeid ja karusnahakinniseid, kus sädelevad rubiinid, berüllid, smaragdid ja paljud teised kalliskivid, mida me ei tunnegi! Kas on kunagi nähtud sellist hiilgust? Kust need härrased pärit on? Millisele isandale nad kuuluvad?” Aga sada rüütlit vaikisid ega tõusnud oma istmetelt, ükskõik kes sisenes.

      Kui Iirimaa kuningas võttis varikatuse all istet, teatas asehaldur Ruuge Aguynguerran, et tõestab tunnistajate abil ja võib kinnitada kahevõitluses, et on tapnud koletise ja et talle tuleks anda Isolde. Seepeale tegi Isolde oma isale kummarduse ja ütles:

      „Kuningas, siin on üks mees, kes tahab paljastada asehalduri vale ja pettuse. See mees on valmis tõestama, et just tema vabastas maa nuhtlusest, mistõttu teie tütar ei tohiks saada argpüksi omaks, aga te peate lubama, et andestate talle tema vanad süüteod, ükskõik kui suured need ka poleks, ja võtate ta vastu rahus ja armuandmises.”

      Kuningas jäi mõttesse ega kiirustanud vastama. Aga parunid hüüdsid kooris:

      „Tõotage seda, isand, tõotage!”

      Kuningas ütles:

      „Jah, ma tõotan seda!”

      Aga Isolde laskus kuninga ette põlvili:

      „Isa, suudelge mind kõigepealt СКАЧАТЬ