Väike printsess. Frances Hodgson Burnett

Чтение книги онлайн.

      „Minu nimi on Ermengarde St. John,” vastas ta.

      „Minu nimi on Sara Crewe,” ütles Sara. „Su nimi on väga ilus. See kõlab nagu muinasjutt.”

      „Kas see meeldib sulle?” kogeles Ermengarde. „Mumulle meeldib sinu nimi.”

      Preili St. Johni elu peamiseks mureks oli see, et tal oli tark isa. Mõnikord tundus see talle hirmsa õnnetusena. Kui sul on isa, kes teab kõike, kes kõneleb seitset või kaheksat keelt ja kellel on tuhandeid raamatuid, mis tal nähtavasti peas on, siis peab ta pahatihti sinu kohuseks tunda vähemalt õpperaamatute sisu; ega ole võimatu, et talle tundub, nagu peaksid võima meeles pidada mõnda ajaloosündmust ja kirjutada prantsuse keele harjutust. Ermengarde oli Mr. St. Johnile raskeks katsumuseks. Ta ei suutnud mõista, kuidas võis tema laps olla nii silmatorkavalt ja eksimatult juhm, kes kunagi milleski ei hiilanud.

      „Armas taevas!” ütles ta enam kui kord tütart vaadates, „mõnikord mõtlen, et ta on just niisama loll kui tädi Elisa.”

      Kui tädi Elisa oli olnud visa õppima ja kärmas õpitut täielikult unustama, siis oli Ermengarde temaga rabavalt sarnane. Ta oli kooli suurim tobu ja seda polnud võimalik varjata.

      „Ta tuleb panna õppima,” ütles isa preili Minchinile.

      Järelikult veetis Ermengarde suurema osa elust häbis või pisarais. Ta õppis ja unustas; või kui pidaski mõne asja meeles, siis ei suutnud ta neist aru saada. Nii oli üsna loomulik, et Saraga tutvust tehes istus ja vahtis ta teda sügava imetlusega.

      „Sa oskad kõnelda prantsuse keelt, eks ju?” küsis ta aupaklikult.

      Sara ronis aknaõnarusse, mis oli suur ja sügav, ja kerides jalad enda alla, istus, käed põlvede ümber.

      „Ma oskan kõnelda seda sellepärast, et olen kuulnud seda eluaeg,” vastas ta. „Sina oskaksid niisama, kui oleksid seda alati kuulnud.”

      „Oh ei, ei mina saaks!” hüüdis Ermengarde. „Ma ei oskaks seda iialgi kõnelda!”

      „Miks?” küsis Sara uudishimulikult.

      Ermengarde raputas pead, nii et pats tudises.

      „Sa kuulsid just praegu,” ütles ta. „Ja nii on alati. Ma kohe ei saa neid sõnu suust. Nad on nii veidrad.”

      Ta vaikis hetke ja lisas siis, kübe aukartust hääles.

      „Sa oled tark tüdruk, eks ole ju?”

      Sara vaatas aknast välja porist platsi, kus märjal raudaial hüppasid ja sirtsusid varblased, ja puude tahmaseid oksi. Ta mõtles mõne hetke. Ta oli kuulnud väga tihti, et ta olevat tark, ja murdis pead, et kas ta on või – ja kui on, kust see õieti tuleb.

      „Ma ei tea,” ütles ta. „Ma ei oska öelda.” Siis, nähes ümmargusel paksupõselisel näol kurblikku ilmet, naeris ta natuke ja muutis kõneainet.

      „Kas tahaksid näha Emilyt?” küsis ta.

      „Kes on Emily?” küsis Ermengarde nagu preili Minchingi.

      „Tule minu tuppa ja vaata,” ütles Sara talle kätt sirutades.

      Nad hüppasid kahekesi aknalt ja jooksid trepist üles.

      „Kas on tõsi,” sosistas Ermengarde, kui nad kojast läbi läksid, „kas on tõsi, et sul on täiesti oma päralt mängutuba?”

      „Jah,” vastas Sara. „Papa palus preili Minchinit, et saaksin omaette toa, sest et – nojaa, sest kui ma mängin, siis teen omast peast jutte ja jutustan neid endale ja mulle ei meeldi, kui teised mind kuulevad. See ajab segamini, kui teised kuulavad.”

      Selle ajaga olid nad jõudnud koridori, kust Sara tuppa pääses, ja Ermengarde peatus järsku ning jäi vahtima pärani silmi ja hing kinni.

      „Sina teed omast peast jutte!” ahmis ta. „Oskad sa seda – niisama nagu kõnelda prantsuse keelt? Kas tõesti oskad?”

      Sara vaatas talle otsa varjamatu üllatusega.

      „Aga igaüks võib ju jutte teha,” ütles ta. „Kas sa ei ole ilmaski proovinud?”

      Ta puudutas hoiatavalt Ermengarde’i kätt.

      „Lähme hästi tasakesi ukse juurde,” sosistas ta, „ja siis ma avan päris järsku, ehk tabame ta.”

      Tema suu oli naerukil, aga silmist paistis kübe salapärast lootust, mis Ermengarde’i vaimustas, kuigi tal kaugeltki aimu polnud, mis see tähendas, või keda Sara tahtis tabada või miks tabada. Ükskõik, mis Sara mõtles, Ermengarde oli kindel, et see tähendas midagi veetlevalt erutavat. Niisiis järgnes ta Sarale ootusest põnevil olles kikivarbail läbi koridori. Nad ei teinud vähematki müra enne ukseni jõudmist. Siis keeras Sara äkki käepidet ja lükkas ukse laiali lahti. Ukse avausest paistis tuba korralikuna ja rahulikuna, tuli põles mahedasti koldes ja imeilus nukk istus kamina juures toolil, nähtavasti raamatut lugedes.

      „Oh, ta tuli oma kohale tagasi, enne kui jõudsime näha!” hüüdis Sara. „Muidugi teada, nagu alati. Nad on kärmed kui välk.”

      Ermengarde vaatas Saralt nukule ja jälle Sarale.

      „Oskab СКАЧАТЬ