Väike printsess. Frances Hodgson Burnett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ütles preili Minchin klassitoonil, „tule siia minu juurde.”

      Ta oli võtnud puldilt mingi raamatu ja sirvis selle lehti. Sara läks viisakalt tema juurde.

      „Et papa palkas sinu jaoks prantslasest tüdruku,” alustas ta, „siis teen sellest järelduse, et ta soovis, et sa õpiksid erilise hoolega prantsuse keelt.”

      Sara oli pisut kohmetu.

      „Ma arvan, et isa palkas ta sellepärast,” ütles ta, „et – et ta mõtles, et ta mulle meeldib, preili Minchin.”

      „Kardan,” vastas preili Minchin hapuka naeratusega, „et oled väga hellitatud laps ja kujutled alati, et kõik tehakse vaid sellepärast, et see sulle meeldib. Minu mulje on säärane, et sinu papa soovib, et õpiksid prantsuse keelt.”

      Oleks Sara olnud vanem ja mitte nii piinlikult viisakas teiste inimeste vastu, oleks ta selgitanud oma arvamust mõne sõnaga. Aga nüüd tundis ta puna palgeile tõusvat. Preili Minchin oli väga vali ja väga mõjuv isik, ja ta näis olevat absoluutselt kindel, et Sara ei tea prantsuse keelest vähematki. Sellepärast tundus Sarale, et oleks peaaegu jäme tema arvamust parandada. Tõepoolest ei mäletanudki Sara seda aega, mil ta ei oleks mõistnud prantsuse keelt. Isa kõneles seda temaga sageli, kui Sara alles sülelaps oli. Sara ema oli prantslanna ja kapten Crewele meeldis väga oma naise keel; sellest tuligi, et Sara oli seda alati kuulnud ja sellega tutvunud.

      „Ma – ma ei ole õieti millalgi prantsuse keelt õppinud, aga… aga…” alustas ta, püüdes end aralt arusaadavaks teha.

      Preili Minchinile tegi salajast meelehärmi muide ka see, et ta ise ei mõistnud prantsuse keelt, ja ta püüdis seda häirivat asjaolu varjata. Tal ei olnud seetõttu mingit tahtmist edasi kõnelda ja vastata uue õpilase ilmsüütutele küsimustele.

      „Küllalt,” ütles ta viisaka teravusega. „Kui sa ei ole veel õppinud, alustad otsekohe. Prantsuse keele õpetaja, monsieur Dufarge, tuleb siia mõne minuti pärast. Võta vaata seda raamatut, seni kui ta tuleb.”

      Sara põsed õhetasid. Ta läks tagasi oma pinki ja avas raamatu. Ta vaatas tõsise näoga esimest lehekülge. Ta teadis, et ei ole viisakas naeratada, ja ei tahtnud kuidagi ebaviisakalt käituda. Kuid oli väga veider hakata õppima teksti, mis teatas, et „le père” tähendab „isa” ja „la mère” tähendab „ema”.

      Preili Minchin vaatas uurivalt tema poole.

      „Sa oled kaunis tusane, Sara,” ütles ta. „Mul on väga kahju, et sulle ei meeldi õppida prantsuse keelt.”

      „Mulle meeldib see väga,” vastas Sara, püüdes uuesti seletama hakata, „aga –”

      „Ei mingisugust „aga”, kui sulle on öeldud, mis sa pead tegema,” ütles preili Minchin. „Vaata oma raamatut edasi.”

      Ja Sara vaatas ega naeratanud ka siis, kui leidis, et „le fils” tähendab „poeg” ja „le frère” tähendab „vend”.

      „Kui monsieur Dufarge tuleb,” mõtles ta, „siis ma ehk saan selle talle selgeks teha.”

      MonsieurDufarge tuli varsti. Ta oli väga kena intelligentne keskealine prantslane ja ta silmad langesid huvitatult Sarale, kes püüdis viisakalt süveneda raamatukese lauseisse.

      „Kas see on minu uus õpilane, madam?” küsis ta preili Minchinilt. „Loodan, et temast saab edukas õpilane.”

      „Tema isa kapten Crewe näeks väga meelsasti, et ta hakkaks õppima prantsuse keelt. Aga ma kardan, et tal on selle vastu lapselikke eelarvamusi. Tema ei näi seda tahtvat,” ütles Minchin.

      „Mul on sellest väga kahju, mademoiselle,” ütles monsieur Dufarge lahkesti Sarale. „Võib-olla suudan teile näidata, et see on võluv keel, kui hakkame kahekesi õppima.”

      Sarake tõusis istmelt. Olukord oli päris meeleheitlik, talle tundus, nagu oleks teda peaaegu häbistatud. Ta vaatas üles monsieur Dufarge’i näkku oma suurte rohekashallide silmadega, ja need olid päris ilmsüütult paluvad. Sara taipas, et vanahärra mõistab otsekohe, kui kuuleb. Ta hakkas seletama ilusas soravas prantsuse keeles. Madam ei saanud aru. Ta ei ole õieti õppinud prantsuse keelt – mitte raamatuist… aga papa ja teised inimesed olid seda alati temaga kõnelnud ja ta mõistis seda lugeda ja kirjutada just niisama nagu inglise keeltki. Papale meeldib see keel ja temale ka sellepärast, et see papale meeldib. Tema kallis mamma, kes suri tema sündimisel, oli prantslanna. Ta õpib hea meelega kõike, mis monsieur talle õpetab, ja ta oli püüdnud teha madamile selgeks, et ta teab juba kõiki sõnu, mis selles raamatus seisavad – ja ta näitas väikest õpperaamatut.

      Kui ta kõnelema hakkas, preili Minchin lausa võpatas ja istus teda peaaegu vihaselt üle prilliklaaside vahtides, kuni ta lõpetas. Monsieur Dufarge naeratas, ja see naeratus vestis suurest meeleheast. Kuuldes kena lapselikku häält kõnelevat tema emakeelt nii lihtsalt ja võluvalt, tundus talle peaaegu, nagu viibiks ta kodumaal, mis pimedail uduseil päevil Londonist maailmatu kaugel näis olevat. Kui Sara vaikis, võttis ta temalt õpperaamatu peaaegu õrna pilguga. Ja ta kõneles preili Minchinile.

      „Ah, madam,” ütles ta, „seda ei ole palju, mis ma talle võiksin õpetada. Ta ei ole õppinud prantsuse keelt. Ta on täisverd prantslanna. Tema hääldus on suurepärane.”

      „Sa oleksid pidanud mulle ütlema,” hüüdis preili Minchin väga haavunult Sarale.

      „Ma – ma püüdsin,” ütles Sara. „Ma – ma vist ei alustanud õigesti.”

      Preili Minchin teadis küll, et ta oli püüdnud, ja et see ei olnud Sara süü, kui teda ei lubatud seletada. Ja kui ta sai aru, et teised õpilased olid kõike kuulnud, ja nägi, et Lavinia ja Jessie kihistasid prantsuse keele grammatikate taga, läks ta tulivihaseks.

      „Tasa, tütarlapsed!” ütles ta valjult, koputades puldile. „Jalamaid tasa!”

      Ja sellest hetkest hakkas ta tundma nagu mingit vimma oma kooli priimuse vastu.

      III peatükk

      Ermengarde

      Kui Sara tol esimesel hommikul istus preili Minchini kõrval, tundes, et terve klass pühendub tema uurimisele, märkas ta peagi umbes endavanust tüdrukukest, kes vahtis teda väga tungivalt oma heledate, kaunis juhmide sinisilmadega. See oli paks laps, kes ei paistnud olevat põrmugi tark, aga tal oli healoomuline pruntjas suu. Tema linavalged juuksed olid tugevaks patsiks palmitsetud ja paelaga kinni seotud. Ta oli tõmmanud patsi ette ja näris, küünarnukid laual, paela otsa, imetlusega uut õpilast vaadeldes. Kui monsieur Dufarge kõnetas Sarat, oli ta veidi hirmunud; ja kui Sara astus ettepoole ja, vaadates õpetaja otsa süütute, paluvate silmadega, vastas talle ilma hoiatamata prantsuse keeles, võpatas väike paks tüdruk kohkunult ja läks aukartlikus imestuses üleni punaseks. Et ta oli nädalate kaupa nutnud lootusetuid pisaraid, püüdes meeles pidada, et „la mère” tähendab „ema” ja „le père” „isa” – sellal kui võiks ometi kõnelda mõistlikku inglise keelt –, oli talle liig kuulda äkki endavanust last, kes ei olnud mitte ainult täiesti tuttav nende sõnadega, vaid teadis nähtavasti hulga teisigi ja oskas ühendada neid tegusõnadega, nagu oleks see tühine asi.

      Ta vahtis nii tungivalt ja näris patsipaela nii ruttu, et äratas preili Minchini tähelepanu, kes sel hetkel äärmiselt ärritatuna otsekohe tema kallale kargas.

      „Preili St. John!” hüüdis ta rangelt. СКАЧАТЬ