Ema ja tütar. David Herbert Lawrence

Чтение книги онлайн.

      „Kullake, mul on nii kahju. Ma loodan, et sa katsud selle välja kannatada ega tee emale liiga palju muret.”

      Vastust ei tulnud. Vanamees vaatas põlve. See oli punane ja kange.

      „Igatahes,” ütles vanamees. „Minu arvates on meil mõne teise tohtri arvamust vaja. Ja kui meil seda vaja on, siis parem otsekohe. Egbert, kas sa ei võiks sõita jalgrattaga Binghamisse doktor Wayne’i järele? Minu meelest oli ta Winnie ema puhul vägagi asjalik.”

      „Ma võin minna, kui sa seda vajalikuks pead,” ütles Egbert.

      „Muidugi pean ma seda vajalikuks. Isegi kui midagi häda pole, jääb meil süda rahule. Muidugi pean ma seda vajalikuks. Mulle meeldiks, kui doktor Wayne tuleks täna õhtul, kui võimalik.”

      Niisiis rühkis Egbert jalgrattal läbi tuule minema justkui jooksupoiss, kes on oma ülesande kätte saanud, jättes äia Winifredi juurde kindlusesambaks.

      Doktor Wayne tuli ja ta nägu muutus tõsiseks. Jah, põlvega olid asjad kindlasti vale pööret võtmas. Laps võib eluks ajaks lonkama jääda.

      Kõik südamed lõid põlema hirmus ja vihas. Doktor Wayne tuli järgmisel päeval uuesti põhjalikumaks läbivaatuseks. Jah, põlv oli tõepoolest halvaks läinud. See tuleks röntgenis läbi valgustada. See oli väga tähtis.

      Godfray Marshall kõndis koos arstiga muruplatsil auto kõrval edasi-tagasi, edasi-tagasi. See oli üks neist konsultatsioonidest, mida tal oma elus nii mitmeid oli olnud.

      Lõpuks tuli ta tuppa Winifredi juurde.

      „Noh, Winnie, kallis, kõige parem on viia Joyce Londonisse haiglasse, kus ta saab õiget ravi. Sel põlvel on muidugi lastud käest ära minna. Ja ilmselt on ka oht, et laps võib koguni oma jalast ilma jääda. Mis sa arvad, kallis? Kas sa oled nõus, et me viime ta linna kõige parema hoole alla?”

      „Oh, isa, sa ju tead, et ma teeksin tema heaks mida iganes.”

      „Ma tean seda, Winnie, kallis. Kahju, et see asi on õnnetul kombel juba nii hiljaks jäänud. Ma ei saa aru, mida doktor Wing mõtles. Lapsel on tõenäoliselt oht jalast ilma jääda. Hea küll, kui sa saad kõik valmis, viime ta homme linna. Ma tellin Denley juurest kella kümneks suure auto. Egbert, kas sa saadad kohe doktor Jacksonile telegrammi? See on üks väike laste- ja kirurgiakliinik mitte kaugel Bakeri tänavast. Ma olen kindel, et see on Joyce’ile õige koht.”

      „Oh, isa, kas ma ise ei saa tema eest hoolitseda!”

      „Kullake, ta peab saama õiget ravi ja tal on parem haiglas olla. Seal on röntgen ja elektriravi ja kõik muu vajalik.”

      „See läheb palju maksma,” ütles Winifred.

      „Me ei saa selle peale mõelda, kui lapse jalg ohus on – või isegi tema elu. Rahast pole mõtet rääkida,” ütles vana mees kärsitult.

      Ja nii läkski. Vaene Joyce, siruli suures kinnises autos, ema päitsis, vanaisa oma lühikese halli habeme ja kõvakübaraga jalgade juures, toekas ja leppimatu oma vastutuses – nii veeresid nad aeglaselt Crockhamist kaugemale, ja kaugemale Egbertist, kes maha jäi ning seisis seal paljapäi ja veidi häbistatuna. Tema pidi maja lukustama ja järgmisel päeval ülejäänud perekonna rongiga linna tooma.

      Nüüd tulid pimedad ja kibedad ajad. Vaene laps. Vaene, vaene laps, kuidas ta kannatas, milline agoonia ja pikk ristilöömine see oli seal haiglas. Need kibedad kuus nädalat muutsid Winifredi hinge igaveseks. Kui ta istus oma vaese ärapiinatud väikese lapse juures, kes pidas heitlust oma põlve pärast ja veelgi hullemat heitlust julmade, ehkki võib-olla vajalike moodsate ravimeetoditega, tundis ta, et ta süda rinnas on tapetud ja külmenemas. Tema väike Joyce, tema habras, vapper, võrratu väike Joyce oli nüüd nõrk ja tilluke ja kahvatu nagu valge lill! Ah, kuidas võis tema, Winifred, olla nii paha, nii patune, nii hooletu, nii meelas.

      „Lase mu südamel surra! Lase mu lihalikul naisesüdamel surra! Lunastaja, lase mu südamel surra. Ja päästa mu laps. Lase mu südamel surra. Ma ei hooli maailmast, ma ei hooli oma kehast. Oh, löö mu isekas süda puruks. Lase mu uhkel südamel surra. Lase mu südamel surra.”

      Nii ta palus oma lapse voodi kõrval. Ja nagu Emal, kelle rinna läbistasid seitse mõõka, suri tema uhke ja kirglik süda aeglaselt tema rinnas, jooksis verest tühjaks. See suri aeglaselt, joostes verest tühjaks, ja Winifred pööras end lohutuse saamiseks kiriku poole, Jeesuse poole, jumalaema poole, kuid ennekõike selle suure salliva institutsiooni, roomakatoliku kiriku poole. Winifred tõmbus kiriku varju. Ta oli kolme lapse ema. Aga oma hinges oli ta surnud, tema uhke kirglik ihalev süda oli verest tühjaks jooksnud, tema hing kuulus kirikule, tema keha emakohustustele.

      Winifredi naisekohus jäi kõrvale. Naisena polnud tal kohusetunnet, ainult teatav kibedus mehe vastu, kellega koos ta oli tundnud sellist himu ja hullust. Winifred oli nüüd üksnes Mater Dolorata. Mehe jaoks oli ta suletud nagu haud.

      Egbert tuli oma last vaatama. Aga tundus, nagu istuks Winifred seal kogu aeg otsekui Egberti mehelikkuse ja isaduse hauaküngas. Vaene Winifred: ta oli ikka veel noor, ikka veel tugev ja hõõguv ja kaunis nagu hõõguvpunane visa põllulill. Imelik – tema tervejumeline nägu oli nii sünge, tema tugev tüse täisvereline keha nii vaikne. Winifred ja nunn! Mitte iialgi. Ja ometi olid tema südame ja hinge väravad Egberti ees pikaldase võnkuva kõlksuga kinni löödud, jättes mehe igaveseks väljapoole. Winifredil polnudki vaja kloostrisse minna. Tema tahtmine oli seda juba teinud.

      Ja selle noore ema ja selle noore isa vahel lebas vigane laps, väike valge valust moondunud näoke padjal otsekui kahvatu kookonisiiditükike. Egbert ei suutnud seda taluda. Lihtsalt ei suutnud. Ta pöördus kõrvale. Polnud midagi muud teha kui kõrvale pöörduda. Ta pöördus kõrvale ja põgusalt sinna-tänna. Ta oli ikka veel külgetõmbav ja ihaldusväärne. Aga tema kulmude vahel oli tilluke kurd, otsekui oleks kirves selle lõhestanud, otse ta kulmude vahel ja igaveseks. See oli häbimärk.

      Lapse jalg päästeti, aga ta põlv jäi kangeks. Nüüd oli oht, et jalg allpool põlve kärbub ega kasva enam. Oli vaja pikaajalist massaaži ja ravi ka siis, kui laps haiglast välja sai. Ja kõik kulud kandis vanaisa.

      Egbertil polnudki nüüd enam tõelist kodu. Winifred koos laste ja lapsehoidjaga oli sunnitud elama väikeses Londoni korteris. Egbert ei suutnud seal elada: ta ei suutnud end selle korteri raamidesse suruda. Maamaja oli suletud – või sõpradele välja üüritud. Egbert käis vahel seal, et aias töötada ja kohta korras hoida. Öösel enda ümber tühja maja ja kõiki tühje tubasid adudes tundis ta oma südames kurjust. Aeglaselt läbistas nurjumise ja tühisuse tunne otsekui pikaldane roomav madu ta südame. Tühisus, tühisus: kohutav soomürk voolas tema veenides ja mürgitas teda.

      Päeva vaikuses aias töötades teritas ta kõrvu, et mingitki heli kuulda. Kuid midagi polnud kuulda. Ei Winifredi kusagil maamaja tumedas sügavuses ega laste hääli õhus, kogukonnamaal, läheduses. Polnud kuulda mitte midagi, Egberti ümber oli vaid maakoha vana tume soomürgine õhustik. Nii töötas ta kramplikult kogu päeva, õhtul aga süütas tule ja tegi üksinda endale midagi süüa.

      Ta oli üksi. Ta koristas ise maja ja tegi oma voodit. Aga oma riideid ta ei parandanud. Tema särgid olid töötades õla kohalt katki rebenenud ja valge ihu paistis välja. Egbert tundis paljal kehal õhku ja vihmapiisku. Ja vaatas ikka ja jälle kogukonnamaale, kus tupsuline astelhernes oli suremas, et uut seemet kanda, ja kus kanarbik tuttidena roosaks tõmbus, justkui oleks sinna ohvriverd piserdatud.

      Egberti süda igatses taga selle paiga raevukat vana СКАЧАТЬ