Ema ja tütar. David Herbert Lawrence

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oma lühikeses suvekleidis, nägu pärast šokki väga kahvatu. Hoidja oli tulnud kõige väiksema lapsega ja väike Annabel seisis seal ja klammerdus hoidja seelikusappa. Winifred, kohutavalt tõsine ja otsekui kangestunud, kummardus lapse põlve kohale, millelt ta mehe verd täis imbunud taskurätiku ära oli võtnud. Egbert kummardus samuti ettepoole, püüdes näida külmaverelisemana, kui ta tegelikult südames tundis. Winifred muutus väga tõsiseks, nii et mees pidi end tagasi hoidma. Laps oigas ja nuuksus.

      Põlv veritses ikka veel ohtrasti – haav oli sügav ja otse põlveliigeses.

      „Mine parem arsti järele, Egbert,” ütles Winifred mõrult.

      „Oh, ei! Oh, ei!” karjus Joyce paanikas.

      „Joyce, kallis, ära nuta!” ütles Winifred ja surus väikese tüdruku äkitselt mingis kummalises traagilises ahastuses oma rinnale, otsekui Mater Dolorata.

      Isegi laps ehmatas end vaikseks. Egbert vaatas oma naise traagilist kuju ja last tema rinnal ja pöördus kõrvale. Ainult Annabel hakkas korraga karjuma: „Joycey, Joycey, ära lase oma põlvel verd joosta!”

      Egbert sõitis rattaga viie miili kaugusele külla arsti järele. Ta ei saanud midagi parata, ta tundis, et Winifred liialdas. Põlv ise polnud kindlasti viga saanud! Kindlasti mitte. See oli üksnes pindmine haav.

      Arsti polnud kodus. Egbert jättis sõnumi ja sõitis kiiresti koju tagasi, hirm südant pigistamas. Higist nõretades jättis ta ratta ja läks majja, väikeseks kooldunud, otsekui mees, kes on raja kaotanud. Winifred istus üleval Joyce’i juures, kes limpsis tapiokipudingit ja nägi oma voodis välja kahvatu ja tähtis. Lapse väike kahvatu hirmul näoke läks Egbertile südamesse.

      „Doktor Wing oli väljas. Ta on siin poole kolme paiku,” ütles Egbert.

      „Ma ei taha, et ta tuleb,” nuuksus Joyce.

      „Joyce, kallis, sa pead olema kannatlik ja tasakesi lamama,” ütles Winifred. „Tohter ei tee sulle haiget. Aga ta ütleb meile, mida teha, et su põlv kiiresti paraneks. Sellepärast ta peabki tulema.”

      Winifred selgitas oma väikestele tüdrukutele alati kõike hoolikalt ja see pani lapsed alati hetkeks vaikima.

      „Kas ikka veel jookseb verd?” küsis Egbert.

      Winifred lükkas voodiriided ettevaatlikult eemale.

      „Ma arvan, et mitte,” ütles ta.

      Ka Egbert kummardus vaatama.

      „Enam ei veritse,” ütles Winifred. Siis ajas Egbert end kergendatud ilmel püsti ja pöördus lapse poole.

      „Söö oma puding ära, Joyce,” ütles ta. „Pole häda midagi. Pead ainult mõne päeva vaikselt lamama.”

      „Sa pole veel lõunat söönud, ega ju, issi?”

      „Veel mitte.”

      „Hoidja annab sulle,” ütles Winifred.

      „Sa saad terveks, Joyce,” ütles Egbert, naeratades lapsele ja lükates tema kulmult blondi juuksekihara. Laps naeratas talle kütkestavalt vastu.

      Egbert läks alla ja sõi üksinda oma einet. Hoidja serveeris. Talle meeldis Egbertit teenindada. Egbert meeldis kõikidele naistele ja neile meeldis tema heaks midagi teha.

      Tuli arst, tüse maa-arst, meeldiv ja kena.

      „Noh, väike tüdruk, komistasid, mis? Pidi ka selline asi juhtuma, sellisel väikesel leedil nagu sina! Mis! Ja lõikasid oma põlve! Oi-oi-oi! See polnud sinust just mõistlik, ei olnud ju? Pole viga, pole viga, varsti läheb paremaks. Vaatame siis. Ma ei tee sulle haiget. Mitte mingil juhul. Hoidja, tooge kausiga väheke sooja vett. Varsti saame selle korda, varsti saame selle korda.”

      Joyce vastas arstile kahvatu, veidi üleoleva naeratusega. See polnud kõnetamisviis, millega ta harjunud oli.

      Arst kummardus ja uuris ettevaatlikult lapse väikest kõhna haavatud põlve. Egbert küünitas end arsti kohale.

      „Oh aeg, oh aeg! Päris sügav väike haav. Vastik väike haav. Vastik väike haav. Aga pole midagi. Pole midagi, väike leedi. See läheb meil varsti paremaks. Varsti läheb paremaks, väike leedi. Mis su nimi on?”

      „Mu nimi on Joyce,” vastas laps selgesti.

      „Oo, tõepoolest!” vastas arst. „Oo, tõepoolest! Noh, minu arvates on see ilus nimi, Joyce, ah? Ja kui vana võiks preili Joyce olla? Kas ta võiks seda mulle öelda?”

      „Ma olen kuueaastane,” ütles laps, kergelt meelitatud ja väga lahke.

      „Kuuene! Vaata siis. Kas sa oskad kuueni arvutada ka? Väga arukas väike tüdruk, arukas väike tüdruk. Ja kui ta peaks lusikatäie rohtu võtma, ei teeks ta teist nägugi. Olen kindel. Mitte nagu mõni teine väike tüdruk. Mis? Ah?”

      „Ma võtan rohtu, kui ema tahab,” ütles Joyce.

      „Ah, vaata! Nii peabki! Just seda ma tahangi kuulda väikeselt leedilt, kes on voodis, sest ta on oma põlve lõiganud. Nii peabki.”

      Rahulolev ja jutukas tohter sidus põlve kinni ning soovitas väikesele leedile voodis lamamist ja kerget dieeti. Ta arvas, et nädala või kahega peaks põlv korda saama. Luud ja kõõlused pole õnneks vigastatud ja tegemist on üksnes lihahaavaga. Ta tuleb päeva või paari pärast uuesti.

      Seega sai Joyce oma enesekindluse tagasi, jäi voodisse ja käskis kõik oma mänguasjad üles tuua. Isa mängis temaga sageli. Arst tuli kolmandal päeval ja jäi põlvega üsna rahule. See paranes. Jah, see paranes. Las laps jääb veel voodisse. Ta tuleb uuesti paari päeva pärast. Winifred oli veidi rahutu. Paistis, et haav paranes pealtpoolt, kuid tegi lapsele ikka liiga palju haiget. Asi ei tundunud õige. Winifred ütles seda Egbertile.

      „Egbert, ma olen kindel, et Joyce’i põlv ei parane õigesti.”

      „Paraneb küll,” vastas mees. „Ma arvan, et sellega on kõik korras.”

      „Ma kutsuks doktor Wingi pigem uuesti siia, ma pole asjaga rahul.”

      „Kas sa mitte ei kujutle seda halvemaks, kui see tegelikult on?”

      „Sina ütled muidugi nii. Aga ma kirjutan ikkagi praegu doktor Wingile.”

      Arst saabus järgmisel päeval. Ta uuris põlve. Jah, põlves oli põletik. Jah, võib-olla on seal väike sepsis – võib-olla. Võib küll olla. Kas lapsel on palavik? Nii möödus kaks nädalat ja lapsel oli palavik ja põlv oli veelgi põletikulisem, läks halvemaks ja oli valus, väga valus. Tüdruk nuttis öösel ja ema pidi tema juures istuma. Egbert raius ikka veel, et häda pole midagi, tõesti, küll see läheb mööda. Aga oma südames oli ta mures.

      Winifred kirjutas jälle oma isale. Laupäeval vanamees saabuski. Ja Winifred tundis suurt meeleliigutust, vaevalt oli ta isa tüüakat lüheldast hallis ülikonnas kogu silmanud.

      „Isa, ma ei ole Joyce’iga rahul. Ma ei ole doktor Wingiga rahul.”

      „Noh, kulla Winnie, kui sa temaga rahul ei ole, tuleb kellegi teise käest nõu küsida ja ongi kõik.”

      Tubli võimukas vana mees läks trepist üles, tema hääl СКАЧАТЬ