Surma vaatemäng. Sari „Roy Grace’i juhtum“. Peter James

Чтение книги онлайн.

      Klient oli ülbe ja nägus päevavaras, kes oli abiellunud pärijannaga ning tahtis nüüd naiselt võimalikult palju raha välja pumbata. Janie jälestas seda meest esimesest pilgust, kui nad mõne kuu eest bossi kabinetis kohtusid; tema meelest oli mees parasiit ja ta lootis salamahti, et too ei saa pennigi. Bossile ei olnud ta oma arvamust avaldanud, ehkki kahtlustas, et ülemus mõtleb üsna samamoodi.

      Seejärel oli ta veetnud üle poole tunni loomaarsti ootetoas, enne kui viimaks Binsiga härra Conti jutule juhatati.Vastuvõtust ei olnud eriti tolku. Cristian Conti, loomaarsti kohta noor ja üsna lahe kuju, oli tükk aega uurinud kühmu Binsi seljal ja teinud ka üldläbivaatuse. Siis palus arst kassi homme biopsia jaoks tagasi tuua, mis oli Janie kohe muretsema pannud, et kühmu peetakse kasvajaks.

      Härra Conti oli tema hirme jõudu mööda hajutanud ja loetlenud mitmeid muid võimalusi, kuid Binsiga läbivaatustoast lahkudes oli Janie väga sünges meeleolus.

      Ta märkas eespool kahe auto vahel väikest tühemikku, kust jäi eesukseni lühike maa.Ta pidurdas ja lükkas sisse tagasikäigu.

      „Oled kombes, Bins? Kõht on tühi?”

      Nende tutvuse kahe aasta jooksul oli Janie sellesse puna-valgekirjusse, roheliste silmade ja tohutute vurrudega elukasse väga kiindunud. Kassi silmades ja kogu käitumises oli midagi: selles, kuidas loom ühel hetkel nurrudes tema vastu puges ja magas, pea tema süles, kui ta telekat vaatas, ning teinekord saatis talle pilke, mis näisid nii pagana inimlikud, nii küpsed ja kõiketeadvad.Tõele vastas too ütlus, kellelt see ka ei pärinenud: „Vahel, kui ma oma kassiga mängin, mõtlen, kas kass ei mängi hoopis minuga.”

      Ta vusserdas parkimiskohale tagurdamise täiesti ära ja proovis uuesti. Nüüdki ei olnud tulemus ideaalne, aga mis parata.Ta sulges katuseluugi, võttis puuri ja puges autost välja, peatudes, et jälle käekella kiigata, nagu oleks ta enne imekombel valesti näinud. Ei, seda mitte. Minut puudus kaheksast.

      Ainult pool tundi, et Binsile süüa anda ja end valmis panna. Tema tänaõhtune kaaslane oli kontrollifriik, kes järjekindlalt määras, kuidas ta peab igal nende kokkusaamisel välja nägema. Käsivarred ja sääred pidid olema värskelt raseeritud; ta pidi kandma täpselt samas koguses Issey Miyaket samades kohtades; pidi pead pesema sama šampooni ja juuksehooldusvahendiga ning kasutama täpselt sama meiki. Ja bikiinipiirkond pidi olema vahatatud mikroskoopilise hoolega.

      Mees teatas talle ette, millist kleiti ja ehteid kanda, ning koguni seda, kus kohas korteris ta peab meest ootama. See oli talle täiesti vastukarva; ta oli alati olnud sõltumatu loomuga ega lubanud ühelgi meesterahval end kamandada. Ja ometi veetles see kutt teda kuidagi. Tüüp oli tahumatu idaeurooplane, jõulise kehaehitusega ja toretsevalt riides, samas kui kõik mehed, kellega ta oli elus varem käinud, olid kultuursed suurlinlikud meelitajad. Vaid kolme kohtingu järel tundis Janie end tema orjana. Juba tüübile mõtlemine ajas tal praegu märjaks.

      Kui ta auto lukustas ja ringi keeras, et korterisse minna, ei pannud ta tähele ainukest autot tänaval, mis polnud tuvi- ja kajakaroojaga määrdunud, natuke maad eemale pargitud säravmusta ja mustaks toonitud akendegaVolkswagen GTI-d. Keegi mees, maailmale nähtamatu, istus juhiistmel, jälgis teda tillukese binokliga ja valis kõnekaardiga mobiiltelefonil numbrit.

      4

      Veidi pärast kella poolt kaheksat möödusTom Bryce oma hõbedase Audi universaaliga tenniseväljakutest ning seejärel Hove Parki avatud, puudega palistatud puhkealast, mis oli tulvil koertega jalutajaid, sportijaid ja murul pikutajaid, kes nautisid pika varasuvise päeva õhtupoolikut.

      Ta oli aknad alla lasknud ja autosse puhus õrn tuuleke, mida täitsid värskelt niidetud muru lõhn ning Harry Connick juuniori rahustav hääl – too meeldis talle kangesti, aga oli Kellie arust jama. Kellie ei hoolinud ka Sinatrast. Kvaliteetlauljad ei läinud naisele peale; Kellie kuulas house’i, garage’i ja muid veidraid rütmilisi helisid, misTomile ei istunud.

      Mida kauem nende abielu kestis, seda vähem näis neil ühist olevat.Tom ei mäletanud, millal nad olid viimati mõne filmi suhtes samal seisukohal, ja „Jonathan Ross” reede õhtuti oli küll ainuke telesaade, mida nad regulaarselt koos vaatasid. Kuid nad armastasid teineteist, selles Tom ei kahelnud, ja lapsed olid peamised. Lapsed olid nende elu sisu.

      Seda päevaaega nautis ta alati kõige rohkem: koju jumaldatud pere juurde jõudmise ootust. Londoni ja rongi vastiku kleepja kuumuse ning praeguse õdusa hetke kontrast tundus täna õhtul iseäranis suur.

      Tuju iga silmapilguga paranemas,ületas ta ristmikul Miljonäride Teeks hüütud peenutsevaWoodland Drive’i, kus laiutasid nägusad eramud, paljude taga puudesalu. Kellie unistas ühel päeval sinna elama asuda, aga momendil ei olnud see neile taskukohane – ega ole vist ka tulevikus, kui asjade üldist seisu vaadata, mõtles ta nukralt.Ta sõitis edasi läände mööda hoopis mõõdukamat Goldstone Crescentit, mida mõlemast küljest ääristasid kenad ridaelamud, ja pööras paremale UpperVictoria Avenuele.

      Inimesed ei teadnud hästi, miks selle nimes sisaldub Upper, sest Lower Victoria Avenued polnud olemas. Tema eakas naaber Len Wainwright – keda nad Kelliega salamahti Kaelkirjakuks kutsusid, kuna mees oli ligi seitse jalga pikk – oli kord ühel oma ohtratest mitte eriti särava eruditsiooni hetkedest üle aia väitnud, et põhjuseks on kindlasti tänava asend võrdlemisi järsul künkanõlval. See polnud kuigi sisukas seletus, aga paremat ei olnud kellelgi pakkuda.

      Upper Victoria Avenue oli kolmekümne aasta vanuse kinnisvaraarenduse osa, mis välimuse järgi polnud ikka küpsust saavutanud. Kõrged plaatanid olid pigem noorte kui täisjõus puude moodi, punastest tellistest kahekorruselised ridaelamud jätsid värske mulje, puiduussid ja ilmastik polnud veel räsinud katusefassaadide Tudori stiili jäljendavat vahvärki. See oli vaikne tänav, mille ülemises otsas oli väike poodiderivi ja kus elasid valdavalt nooremad lastega abielupaarid, kui välja arvata Len ja Hilda Wainwright, kes olid siia kolinud Birminghamist arsti soovitusel, sest mereõhk võis leevendada Hilda astmat. Tomi meelest olnuks rohkem kasu sellest, kui naabrinaine poleks tõmmanud neljakümmend suitsu päevas.

      Ta peatas Audi kitsukeses varjualuses Kellie vana Espace’i-panni kõrval, pistis mobiiltelefoni taskusse ja puges autost välja, kahmates portfelli ja lilled.Ajalehekiosk teisel pool tänavat oli alles lahti, nagu ka väike spordisaal, kuid juuksurisalong, rauakauplus ja kinnisvarabüroo olid tänaseks suletud. Natuke maad eemal bussipeatuses ootasid kaks teismelist tüdrukut, õhtuseks pidutsemiseks üles löödud, nii lühikestes miniseelikutes, et kannikate algus oli näha. Tundes selgesti tajutavat ihasööstu, piidlesTom neid viivu, imetledes nende paljaid sääri, kui nad kahe peale sigaretti suitsetasid.

      Siis kuulis ta eesukse avanemist ja Kellie häält, mis rõõmsalt hõikas: „Issi on kodus!”

      Turundajana oli Tom alati sõnaosav olnud, aga kui keegi oleks palunud tal kirjeldada oma tundmusi sel hetkel, igal tööpäeva õhtul koju saabudes, kus teda tervitavad inimesed tähendasid talle elus kõik, oleks ta vist jänni jäänud. See oli õnne, uhkuse, ülima armastuse puhang. Kui ta võinuks paigale tarretada üheainsa hetke oma elus, oleks ta valinud sellesama, praeguse, seistes lahtisel uksel, kallistades ägedalt lapsi ja vaadates, kuidas Lady, nende saksa lambakoer, hoiab lootusrikka näoga suus jalutusrihma, kaabib käpaga põrandat ning vehib pööraselt hiidsekvoia mõõtu sabaga.Ta märkas Kellie naeratavat nägu.

      Naine seisis ukseavas, seljas teksariidest tunked ja valgeT-särk, imekaunis naeratus pani blondidest sassis kiharatest raamitud näo üleni särama. Ta ulatas naisele roosade, kollaste ja valgete õitega kimbu.

      Kellie käitus nagu alati, kui mees talle lilli kinkis. Sinised silmad lõbusalt sädelemas, keerutas ta neid pisut aega käes, hüüdes: „Oo, СКАЧАТЬ