Surma vaatemäng. Sari „Roy Grace’i juhtum“. Peter James

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ täna õhtul oli tema suudlus tavalisest pikem, viivitlevam. Äkki nõustub ta pärastpoole armatsema?Või jumal hoidku, mõtlesTom, vari korraks üle südame libisemas, äkki valmistub Kellie teatama mõnest jaburast ostust, mille oli täna eBay vahendusel teinud?

      Aga kuiTom tuppa tuli, ei öelnud naine midagi, ja näha polnud ka ühtegi karpi, pakendit, kasti, uut seadet ega vidinat. Ning kümme minutit hiljem, kui Tom oli oma higistest riietest pääsenud, duši all käinud, lühikesed püksid jalga ja T-särgi selga tõmmanud, võttis tema kõikuv meeleolu ajutiselt tõusva suuna.

      Max, kes oli „täitsa täpselt” seitse aastat, neliteist nädalat ja kolm päeva vana, fännas Harry Potterit.Ta fännas ka kummist käepaelu, kandes parajasti uhkelt kahte sellist, valget kirjagaVAESUS JÄÄGU AJALUKKU ja mustvalget rassismivastase kirjaga ÄRA VAATA PEALT, SEKKU.

      Tom, keda rõõmustas, et Max maailmast huvitub, isegi kui poiss hüüdlausete tähendust päriselt ei mõista, istus väikeses helekollase tapeediga toas toolil poja voodi ääres. Ta luges ette, nad olid selle raamatusarjaga teisel ringil, ja voodisse kerra tõmbunud Max kuulas ahnelt, pea Harry Potteri teki alt piilumas, blondid juuksed segamini, suured silmad pärani.

      Nelja-aastane Jessica, kellel oli hambavalu, oli ootamatult jonnima hakanud ega tahtnud unejuttu. Tema kisa kostis läbi magamistoa seina, kurt kõigile Kellie lohutamiskatsetele.

      Tom lõpetas peatüki, andis pojale head-ööd-musi, korjas Sigatüüka Ekspressi vaguni põrandalt üles ja asetas riiulile Play-Stationi kõrvale. Nüüd kustutas ta tule, saates Maxile ukselt õhusuudluse. Ta läks Jessica roosasse tuppa, mis oli Barbie-maailma altar, nägi tütre krimpsus, punetavat ja pisarakriimulist nägu ning abitult õlgu kehitavat Kelliet, kes üritas Jessicale loomamuinasjuttu lugeda.Tom katsus paar minutit ise saamatult tütart lohutada. Kellie ütles, et pani Jessicale hommikuks hambaarsti juurde aja kinni.

      Tom taandus trepist alla, astudes ettevaatlikult kahe Barbie-nuku ja ühe Lego kraana vahelt läbi kööki, kus oli mõnus toidulõhn, ning oleks äärepealt Jessica kolmerattalisele jalgrattale komistanud. Lady, kes näris asemel konti, suurt kui dinosauruse sääreluu, tõstis taas lootusrikka pilgu ja liputas laisalt saba. Seejärel hüppas ta asemelt püsti, tuli üle köögi ja veeretas end selili, nisad õhus.

      Neid jalaga hõõrudes, kuni koer pea kuklasse ajas, suu õndsalikult irevil ja keel hammaste vahel rippu, ütlesTom: „Hiljem, sa vana lita, luban sulle. Hiljem jalutame. Eks? Oleme kokku leppinud?”

      Just köögi pärast oligi Kellie seda maja tahtnud. Eelmised omanikud olid köögile kulutanud terve varanduse, pinnad olid marmor ja poleeritud teras, ja lisaks oli Kellie soetanud enam-vähem kõik tehnikavidinad, mida nende ägav pangakrediit välja kannatas.

      Aknast nägi Tom, kuidas väikese ristkülikukujulise aia keskel surises vihmuti ning murul veepiiskades seisev musträstas kergitas tiiba ja sügas end nokaga. Pesunööril rippusid tillukesed erksavärvilised riided. Nende all vedeles maas plastist tõukeratas. Muru teises servas väikeses triiphoones sirgusid tomatid, vaarikad, maasikad ja kurgid.

      Tänavu proovis ta esimest korda elus aiandust ja tundis selle ettevõtmise üle liialdatud uhkust – vähemalt esialgu.Tara kohal liikus Kaelkirjaku pikk kurblik nägu. Naaber oli päevade viisi õues, pügas, kärpis, kitkus umbrohtu, rehitses, kastis, askeldas sinna-tänna, keha nurgeline ja kookus nagu väsinud vanal toonekurel.

      Tom heitis pilgu üht seina üleni katvatele rasvakriidijoonistustele, vesivärvide ja guaššidega maalitud piltidele – nii Maxi kui ka Jessica omadele, otsides sealt uusi. Peale Harry Potteri oli Max hull autode järele, paljudel poisi töödel oli midagi ratastega. Jessical olid kentsaka välimusega inimesed ja veel kentsakamad loomad, ta joonistas alati kuhugi igale pildile heledalt paistva päikese.Tavaliselt oli tüdruk rõõmsameelne, ja Tomil oli kahju teda täna õhtul nutmas näha. Uusi kunstiteoseid imetlemiseks väljas polnud.

      Seganud endale kange kokteili, Polstari vodka jõhvikamahlaga, raputas ta jäätükke anumast nende peenest Ameerika külmkapist – Kellie järjekordne sooduspakkumine, uksel sisseehitatud teleekraan – ning viis klaasi elutuppa. Ta kaalus, kas minna väikesele klaasverandale, kuhu paistis praegu päike, või koguni aeda pingile istuda, kuid otsustas hoopis mõne minuti telekat vaadata.

      Ta võttis puldi ja potsatas avarasse allalastava seljatoega tugitooli

      – selle sooduspakkumise oli ta internetist ise soetanud – Kellie uusima ekstravagantse e-ostu, hiiglasliku lameekraanigaToshiba teleka ette. Telekas neelas pool seina, rääkimata veel poolest tema sissetulekust, kui maksepuhkus aasta pärast lõpeb, ehkki ta pidi tunnistama, et sporti on sellest küll hea vaadata.Telekas oli digi-TV ostukanali peal nagu ikka, Kellie konsool ühendatud ja vedeles diivanil.

      Ta klõpsis kanaleid, leidis „Simpsonid” ja vaatas veidi aega. See sari oli talle alati meeldinud.Tema lemmik oli Homer – tegelane, kellega ta samastus. Mida Homer ka ei teinud, elu mängis talle pidevalt mäkra.

      Ta rüüpas kokteili ja tundis end mõnusalt.Ta armastas seda tooli, seda tuba, mille ühes otsas oli söögilaud ja teine ots läks üle klaasverandaks.Armastas laste ja Kellie fotosid, mis olid kõikjal, raamitud abstraktseid päevitustooli ja Palace’i kaid kujutavaid trükipilte seintel – odav kunst, aga meeldis temale ja Kelliele võrdselt – ning klaasvitriini, mida täitis tema väike golfi- ja kriketitrofeede kogu.

      Ülakorrusel oli kuulda Jessica nuttu viimaks vaibumas. Ta jõi vodka lõpuni ja segas uut, kui Kellie alla kööki tuli. Ehkki naisel oli kurnatud ilme, ta ei kandnud meiki ja oli sünnitanud kaks last, nägi ta ikkagi välja sale ja kaunis. „Milline päev!” ütles naine dramaatiliselt käsi ringutades. „Mullegi kuluks vist klaasike ära.”

      See oli hea märk: alkohol muutis Kellie alati himuraks.Tom oli terve päeva kiimas olnud.Ta oli ärganud kell kuus hommikul, tiirane nagu hommikuti sageli, ja oli kähkuka lootuses voodis Kelliele otsa roninud. Ja nagu ikka, oli tema plaanid rikkunud avanev uks ning tillukeste jalgade padin.Ta hakkas juba arvama, et Kelliel on salajane paanikanupp, mida naine vajutab, et lapsed esimese seksikatse peale jooksuga magamistuppa kutsuda.

      Mitmeski mõttes on elu järjest selgemini paika loksumas, mõlgutasTom: lakkamatu ebaedu tööl, kuhjuvad võlad kodus ja alaline erektsioon.

      Ta asus Kelliele vägevat drinki valmistama, jälgides imetlevalt, kuidas naine segas kanahautist, kergitas samal ajal kartuleid täis kastruli kaant ja kontrollis ahju. Kellie oli võimeline köögis korraga mitut asja tegema, mis käis Tomile täiesti üle jõu. „Kas Jess tunneb end nüüd paremini?”

      „Ta lihtsalt pirtsutab täna, muud midagi. Temaga on kombes. Ma andsin talle rohtu, mis võtab valu ära. Kuidas sinu päev oli?”

      „Ära küsi.”

      Naine pani käed ta põskedele ja suudles teda. „Millal sul viimati hea päev oli?”

      „Palun vabandust, ma ei tahtnud viriseda.”

      „Räägi siis ometi. Ma olen sinu naine, sa võid mulle rääkida!”

      Tom vahtis teda, võttis ta näo omakorda käte vahele ja suudles naise laupa. „Õhtusöögi ajal. Sa oled nii ilus. Lähed iga päevaga üha kaunimaks.”

      Kellie vangutas muheldes pead. „Eih, viga on su silmanägemises – vanaduse tunnus.” Nüüd taganes ta sammukese ja osutas endale sõrmega. „Kas need meeldivad sulle?”

      „Mis asjad?”

      „Need tunked.”

      Sedamaid haarasTomi СКАЧАТЬ