Verevermed. Mari Sajo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oled läinud või?” hakkas Lea oma pead raputama. „Millal ma enne meie saladusi kellelegi kolmandale välja lobisenud olen? Ja miks ma peaksin sellest kõigest üleüldse Alarile rääkimagi? Usu mind, kõik ongi just ja ainult sinu enda rumala ettekujutuse vili. Täpipealt nii, nagu sa ka ise just äsja tõdesid. Mitte midagi seesugust pole juhtunud, küll sa näed!” Nende sõnade järel suunas Lea pilgu taas kohviku sisemusse, baarileti suunas. Ilmselt tahtis tüdruk näha, kas neil veel kaua oma mahla oodata tuleb. Järjekord polnud silmaga mõõtes sugugi edasi liikunud. Hoopis Alari selja taha oli selle lühikese ajaga pikk ja looklev inimkett tekkinud.

      „Neid rebaseid on kõik kohad nii puupüsti täis, et inimestel pole enam üldse võimalik midagi tellida,” ütles Lea suunurki allapoole vedades.

      „No-noh, vaat kus mul vanaema väljas! Ise sa ju olid ka alles paar aastat tagasi samasugune rebane,” itsitas Julia sõbrannale pilkavalt vastu. „Ja miks sa üldse arvad, et need kõik rebased on?” küsis Julia korraks silmadel niisama moepärast ringi käia lastes. „Võib-olla on nad nagu meie, lihtsalt tudengid. Või niisama Tartu noored.”

      „Ah, ära jama!” turtsatas Lea. „Aja silmad pärani ja vaata enda ümber natuke ringi! Enamik siin kohvikus olijatest on alles äsja kodust välja pääsenud ning naudib nüüd oma esimest vabadust. Nagu vasikakari kevadisel aasal.”

      Alari seisis ikka veel baarileti ees järjekorras ja nii hakkas ka Julia sõbranna soovitusel kohvikus natuke tähelepanelikumalt ringi vaatama. Olid need siis rebased või mõne muu loomaliigi esindajad, laudade äärde kogunenud seltskonnad näisid tõesti täie rinnaga elu nautivat. Kõvahäälset naeru ning rääkimist kuuldus peaaegu igast kohviku nurgast. Ja seda vaatamata alles küllaltki varajasele pärastlõunale.

      Ühel suuremat sorti seltskonnal nende lähedal näis kohe eriti lõbus olevat. Laua ääres istuvad noored tembutasid ja skoolisid jookidega, paar tüdrukut ronisid demonstratiivselt noormeestele sülle ning viimased proovisid pealtnäha moepärast vastu punnivaid neidusid nalja tehes poolvägisi suudelda.

      Nagu muuseas libises Julia pilk ühele sellesama laua ääres, aga võrreldes muu seltskonnaga tavatult vaikselt istuvale, lõheroosasse kostüümi riietunud tütarlapsele. Neiu oli oma samas toonis kõrgete kontsadega kingades pikad ning siredad sääred nagu tahtlikult ja kõigile avalikult vaatamiseks kaugele laua alt välja sirutanud. Ning imetlejaid ilmselgelt piisas. Natuke aega pilku tüdruku peenikestel ja sileda nahaga jalgadel hoidnud, tõstis Julia silmad viimase piitspeenele taljele ning sealt juba edasi ka neiu näole. Ning jahmus sealsamas ehmatusest ning ootamatust äratundmisest soolasambana paigale. Piret! Olgugi et nende viimasest kohtumisest vanaema matustel oli juba tublisti üle kolme aasta mööda läinud, polnud Julial kahtlustki, kes temast kümnekonna sammu kaugusel koha sisse oli võtnud. Juba tol korral oli Piret Julia mäletamist mööda ilus tüdruk olnud, aga vahepealsed aastad olid onutütrest lausa tõelise kaunitari voolinud. Millegipärast tuli Juliale äkki eredalt meelde vanaema matusepäev. Ja see, kuidas mõlemad onutütred, nii Piret kui ka temast natuke noorem õde Pille, olid enne küla kultuurimaja sööklast lahkumist peielauas pakutud toite ühtviisi põlastavalt arvustada jõudnud, endil oma emaga täpselt sarnane halvustav võru rääkimise ajal ümber tulipunaseks värvitud ning mopsis huulte keerlemas. „Nagu kolm tilka vett,” oli onu Kalle tookord nende lahkumise järel laudu koristama jäänutele nii tabavalt öelnud.

      Korraga hakkas Julial silme ees kõik keerlema – vanaema Ellen, onunaine Pia, Jüri, nende mõlemad tütred, ema, isa ja Kalle. Et oma pilku kusagile kinnitada, vaatas tüdruk nüüd ainiti onutütre lõheroosa kostüümi ette õmmeldud kuldse läikega nööpe, ise samal ajal kahe käega kõvasti laua äärest kinni haarates. Õnneks möödus Julia hetkeline seletamatu nõrkushoog sama kiiresti, kui oli alanud. Ilmselt ei olnud isegi Lea jõudnud midagi kummalist tähele panna.

      Kui Julia pilk taas selgines, olid ta silmad ikka veel jätkuvalt Pireti kuldsetes nööbikestes kinni. Viimane aga vaatas uurivalt oma seltskonnakaaslastest hoopis mööda kusagile kohviku sisemusse, ja nagu tahtmatult pööras nüüd ka Julia oma pilgu onutütrega samasse suunda – ning nägi oma suureks üllatuseks ja jahmatuseks baarileti ees seisvat ning just maksma hakkavat Alarit.

      Uuesti Pireti poole tagasi vaadates nägi Julia nüüd, kuidas tüdruk oma pilgu kiirelt ja vilksamisi temalt endalt kõrvale pööras. Nagu poleks onutütar mingil juhul Juliaga silmitsi sattuda soovinud. Või õigemini öeldes, nagu poleks Piret üldse tahtnudki välja teha, et ta Juliat kohvikus tähele oli pannud. Selles aga, et tüdruk nii teda ennast Leaga kui ka Alarit märganud oli, polnud Julial enam mingisugust kahtlust. Ilmselt oli Piret nii neid kaht kui ka veidikese aja eest nendega liitunud noormeest juba mõnda aega jälginud ja silmas pidanud. Kuid miks? Ja mille hea pärast oli Piret äsja nii tähelepanelikult just baarileti ees seisvat Alarit silmitsenud? Ilusaid ning pikkasid noormehi paistis ka onutütre enda lauas kohe küll ja liigagi istuvat.

      Julia pöördus mõtlikult tagasi oma lauanaabri suunas. Lea oli just midagi rääkima hakkamas, kui Alari, kolm täis mahlaklaasi käes, nende laua poole tüüris. Julia nihutas ennast tahtlikult tooliga nii, et ta seejärel rohkem nagu pooleldi seljaga Pireti ning tolle seltskonna poole istuma jäi. Millegipärast ei soovinud ka tema ise oma onutütrega siin lähemalt suhtlema hakata ja nii sobis Pireti ennistine pilgu ärapööramine talle täiesti. Vahtigu too neid rahuga edasi, kui see talle nii suurt huvi peaks pakkuma, mis sellest!

      Tegelikult oleks Julia kõige parema meelega tahtnud siit kohvikust nüüd hoopis ära minna. Aga millega ta oma kummalist tuju nii äkki teistele ikka seletada oleks saanud? Et jätab ise talle just äsja ostetud mahla kus see ja teine kogunisti joomata ning nõuab samuti oma kaaslaste viivitamatult kohvikust lahkumist? Päris nii ju ka teha ei saa. Vähemalt mingi seletuse peaks ta oma seesugusele kummalisele käitumisele ikkagi välja mõtlema.

      „Ma peaksin täna õhtul lõpuks Elvasse minema,” ütles Julia Alarile hoopis muud juttu tehes, kui ka too oli laua ääres jälle istet võtnud. Mingi Pireti pärast ei ole küll vaja draamat tegema hakata, otsustas tüdruk sealsamas. Nagu neil Alariga vähe oleks, millest rääkida. „Vanaema Mare helistas jälle. Ma pole teda enam teab mis ajast vaatamas käinud.”

      Julia oleks kangesti tahtnud seekord ka Alari Elvasse endaga kaasa kutsuda. Millal see oli, kui noormees viimati temaga koos Marel külas käis? Ent veel enne, kui ta sellise ettepaneku kuuldavale tuua jõudis, pani Julia oma suureks imestuseks tähele, kuidas tema vastas istuva noormehe pilk hoopis millelegi tema enda selja taga peatuma jäi. Silmi kusagile mujale ära pööramata vaatas Alari nüüd ainiti ja teraselt midagi üle Julia parema õla, lastes pilgul kohe mitu-setu korda edasi-tagasi ülevalt alla käia.

      Noormehe lausa avalikult imetlevat ning heakskiitvat noogutamist järgides keerasid nüüd ka Julia ja Lea endid nagu käsu peale ringi ning nägid samuti nende lähedale seisma jäänud tütarlast. Julial polnud äratundmiseks vaja viimase näole isegi mitte silmi tõsta. Ainuüksi pikkade sihvakate säärte ning kuldsete nööpidega lõheroosa kostüümi nägemine andsid talle ilmeksimatult vastuse, kellega tegemist oli. Piret oli millegipärast oma kohalt püsti tõusta otsustanud ja siia, nende laua lähedale Julia selja taha seisma tulnud. Ning enam ei pööranud onutütar oma pilku lauasistujalt kusagile mujale, teesklemaks, nagu ei oleks ta tuttavat nägu märganudki, vaid vaatas armsasti pead veidike ühele poole kallutades ning lahkelt naeratades Juliale otse silma.

      „Tere, Julia!” Seejärel noogutas Piret peaga nagu muuseas korraks ka Lea suunas tervituseks. Kuid kui kord jõudis Alari kätte, levis üle tüdruku näo kohemaid lai ja särav naeratus, mis paljastas kaunisti rivis olevate lumivalgete hammastega pärlirea. Polnud midagi öelda – Piretist oli aastatega sirgunud tõesti väga kaunis noor naisterahvas. Peale pikkade sihvakate säärte olid tal ka ilusad õblukesed õlad ja käed ning pikk valge luigekael, mille ümber blondid poolpikad juuksed kelmikalt kiharatesse hoidsid. Väikestes kaunilt voolitud kõrvalestades rippusid keskmise suurusega СКАЧАТЬ