Verevermed. Mari Sajo

Чтение книги онлайн.

      „Ma kuulsin, et sa olid täna Juliale helistanud. Edaspidi, kui sul meile veel mingit asja peaks olema, ole hea ja võta otse minuga ühendust.” Ning jätkas kohe, andmata vennale võimalust omalt poolt midagi vahele öelda: „Ja mis sinu ettepanekusse puutub, siis – vanaemamajas vaba tuba, kuhu Piret elama saaks tulla, ei ole. Nagu sa isegi väga hästi mäletad, sain ka mina nooruses, pere kolmanda lapsena, endale oma toa alles pärast sinu kodust lahkumist. Ainuke võimalus Piret vanaemamajja elama lubada oleks seega ühelt meie oma lastest tuba ära võtta, aga seda ma küll tegema ei hakka.”

      Nüüd sai ka Jüri esimest korda suu lahti teha ning ütles Hille jutu vahele nii valju ja käskiva häälega, et naine telefoni hetkeks kõrva juurest eemale pidi tõstma:

      „Nüüd sa ei saanud minust ilmselt õigesti aru, õeraas. See, et Piret vanaemamajja elama tuleb, ei olnud mingi tühine ettepanek, vaid käsk! Ja Juliale selgitasin ma ennist vägagi täpselt, mis teiepoolsele äraütlemisele järgnema hakkab. Loodetavasti on tüdruk minu sõnad sulle ikka õigesti edasi andnud!”

      Ent kummalisel kombel ei Jüri jäme ning räuskav hääl ega ka mehe sõnade pahaendeline sõnum seekord Hillele ilmselt mingit erilist mõju ei avaldanud. Isegi sarkastilisel toonil öeldud sõna „õeraas” mitte. Naine jätkas, nagu poleks ta venna vahelerääkimist tähelegi pannud:

      „Need sinu ähvardused mulle ei mõju. Aga kui võtta arvesse asjaolu, et tegemist on ikkagi minu lihase vennatütrega, siis ega ma Piretit ju päris lageda taeva alla jätta ei kavatse. Ning seda isegi vaatamata meie omavahelistele suhetele sinuga või siinsele ruumipuudusele. Ma rääkisin just äsja meie naabrinaisega, mäletad ju küll, selle Olgaga. Temal on terve tühi maja ainult enda päralt priilt käes. Irina elab ju juba ammugi oma mehe ja väikse lapsega Soomes. Olga oli kohe ning päris hea meelega nõus Pireti enda juurde seltsiks elama võtma. Tüdruk saab seal kas või terve teise korruse ainuüksi oma käsutusse.” Ja enne, kui Jüri asjade sellise pöörde peale ennast koguda suutis ning midagi vastata mõistis või öelda jõudis, jätkas Hille süütu ning heatahtliku häälega edasi:

      „Hea kohe, kui siin sellised abivalmid naabrid on. Ja Tartusse on Piretil Olga juurest ka täpselt sama pikk maa sõita. Ning ega see naabrinaine siis teab mis üüri nõua. Maksate talle kasutatud elektri eest ning sellest peaks piisama. Ja mina saan vajadusel tüdrukul ka silma pidevalt peal hoida.”

      Kuid veel enne, kui Hille midagi enamat lisada jõudis, kuulis ta venda vastamas, endal tagasihoitud raev selgelt hääles kõlamas:

      „Hulluks oled läinud või?! Minu Piret selle küla suurima klatšimoori juures küll elama ei hakka. Vanaeit võib endale omasuguste seast seltsilisi otsida! Ning silma pead sa oma Julial peal hoidma! Minu lapsed teavad niigi, mismoodi olla ja käituda. Nendel pole lastetoaga probleeme olnud! Ma leian ka ise, ilma sinu abita, oma tütrele Tartu linnast elukoha.” Ja seejärel kostis telefonist veel vaid lühikest piibitust. Jüri oli ilma head aega ütlemata või midagi muud lisamata telefoni lihtsalt kinni vajutanud.

      Hille tõmbas sügavasti hinge. Olgugi et naise hääl oli vennaga rääkides olnud vaoshoitud ja rahulik, sisemiselt temas kõik lausa kees. Silmanurgast nägi Hille, et Julia oli samuti aeda tulnud ning seisis nüüd sealsamas lähedal leinakase all ja vaatas üksisilmi tema poole. Kui kaua tütar seal juba niiviisi seisnud oli ning mida ta telefonivestlusest pealt oli kuulnud, seda Hille ei teadnud. Aga ilmselt piisavalt, sest juba mõni hetk pärast kõne lõppemist küsis Julia:

      „Ema, mida sa nüüd tädi Olgale ütled, kui Jüri sinu ettepanekuga nõus on ja tahabki Pireti sinna elama viia? Sa pole ju naabrinaisega sellest kõigest veel midagi rääkinud!”

      Hille pööras näo tütre poole ja vastas, endal muie suul võbelemas:

      „Ei ole ega kavatsegi rääkida. Millegipärast ei meeldinud Jürile selline variant kohe mitte üks põrm. Ning nüüd võime ka meie sinuga Pireti teema lõplikult ära unustada.” Ent enne, kui Hille tagasi tuppa hakkas minema, vaatas ta oma tütrele tõsiselt otsa ning lisas: „Ära sa isale Jüri tänasest helistamisest midagi räägi, eks?” Juliat noogutamas nähes Hille naeratas ja läks ning kallistas oma tütart äkki, ilma mingi olulisema põhjuseta.

      Leinakase pikalt alla rippuvad oksad mängisid õhtupäiksega peitust, tekitades liivatatud jalgteele nende ümber lõbusalt hüplevaid päikselaike. Majast hakkas kostma Arturi lapsehäälset hüüdmist. Kusagil kaugemal haukus koer. Olgugi et kõik oli pealtnäha nii igapäevaselt rahulik ja tavaline, tundis Hille korraga oma hinges suurt ning seletamatut ängistust. Nagu oleks keegi nähtamatu, aga raudse käega tal äkki tugevasti südant pigistama hakanud. Ja vaatamata sellele, et pisipoja hääl toas iga hetkega ikka valjemaks ning nõudlikumaks muutus, ei suutnud Hille oma tütrest enam lahti lasta. Nagu mingi seletamatu jõud oleks tal millegipärast käskinud Juliat kallistada ja kallistada ja kallistada – lõputult kallistada…

      Septembri teisel nädalal istus Julia koos Lea ja veel mõne oma kursuse tüdrukuga ühes Tartu kesklinna kohvikutest. Viimased kaks nädalat kooliaasta algusest praeguseni olid Julia meelest lausa linnulennul läinud. Ja mis seal ikka nii väga imestada. Nende päevade sisse oli mahtunud peale kooliaasta alguse ka Alari tagasitulek Eestisse. Noormehe enda sõnade järgi polnud ta Maarjamaale saabudes isegi isa juurde Paidesse sisse põiganud, vaid Tallinna lennujaamast kohe otsejoones Tartusse sõitnud.

      See, kuidas Alari korraga, ette teatamata, Lea juures nende toa uksel seisis ning laialt naeratas, ei tahtnud Julial siiani ununeda. Kõike järgnevat meenutades tundis tüdruk iga kord sisikonnas kummalist, lausa haiget tegevat magusat valu. Aga lisaks ka mingit ärevust. Sest nii lähedased ja armunud nagu nad Alariga olidki, juhtus esimest korda, et nad mõlemad korrapealt kõik ümbritseva siin maailmas jäägitult ning täielikult unustasid. Ka selle, et teatud küsimustes äärmiselt ettevaatlik pidi olema. Olgugi et noored olid juba kevadel omavahel kokku leppinud hakata uuel õppeaastal endile ühist elamist otsima, polnud lapseootele jäämine Julia meelest praegu mingil juhul oodatud ega soovitud. Vähemalt paari lähima aasta jooksul küll veel mitte. Enne oli ikka vaja kolmas kursus lõpetada ja bakalaureusekraad kätte saada. Ning siis veel paar aastat magistriõppes jätkata ja diplomini vastu pidada. Pere koos lapse ning kõige muu selle juurde kuuluvaga pidi Julia plaanide järgi tulema kõne alla alles siis, kui neil mõlemal Alariga ülikool läbi ning kindlad ja miks mitte ka tasuvad töökohad juba olemas on.

      Julia tundis äkki, kuidas Lea teda küünarnukiga vaikselt togis. Alles pooleldi oma äsjaste mõtetega olles vaatas tüdruk arusaamatult sõbranna poole.

      „Ja mida sina sellest kõigest arvad?” kuulis Julia Kristeli küsimust ning nägi nüüd, kuidas kõik lauasistujad oma pilgud nagu kokkulepitult tema poole olid pööranud.

      „Millest?” küsis tüdruk hämmeldunult vastu. Täiesti selgelt oli ta juba mõnda aega nii sügavasti oma mõtetes olnud, et polnud kuulnudki, mida seltskonnas räägiti või arutati. Kui kõik lauasolijad tema vastuse peale heatahtlikult muigama hakkasid ning küsija „ah-unustaära” sõnade saatel käega lõi, tuli ka Juliale endale naer peale. Kuid natukese aja pärast, kui Kristel ja Kaire lauast tõusid, et endile baarist uut klaasitäit mahla tooma minna, kummardus Julia kiiresti Lea poole. Sõbrannale tihedalt otse silma vaadates ütles tüdruk:

      „Ma pean sinuga ühest hästi tähtsast asjast rääkima!” Korraga tundus Juliale, et tal on lausa füüsiline vajadus kellegagi oma mõtteid ja hirmu jagada. Olgugi et oli ainult õhkõrn võimalus, et tema ja Alari ühel mõtlematul teol oleksid olnud mingid kaugemaleulatuvad tagajärjed, tundis tüdruk äkitselt lausa vastupandamatut soovi oma muret ja ärevust sõbrannaga jagada. Ning Lea ees ei pidanud ta ei teesklema ega omi tõelisi tundeid varjama. Kui, siis just ja nimelt Lea СКАЧАТЬ