Võit sotsiaalärevuse ja häbelikkuse üle. Gillian Butler

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pärast vähem, kui võiks oletada. Algul ei mõjuta häbelikkus nende enesehinnangut ega suutlikkust leida sõpru. Kui häbelikkus kestab, hakkab probleem nende elu rohkem häirima, nii et alati häbelikud olnud täiskasvanud teevad sagedamini tööd, millest ei tunne rõõmu, ega kasuta täielikult oma võimalusi või teenivad vähem kui inimesed, kellel on õnnestunud oma lapseea häbelikkusest üle saada. Seetõttu kannatavad neist paljud hiljem madala enesehinnangu all, mõned kauakestva häbelikkuse teiseste tagajärgede all, mis võivad olla üpris üllatavad. Neil kipub olema rohkem terviseprobleeme, kui võiks muidu arvata.

      Oletatavasti on see seotud asjaoluga, et neil on häbelikkuse tõttu raske teisi usaldada ja rääkida oma probleemidest või asjust, mille suhtes paljud on tundlikud ning mis tekitavad piinlikkust. Seetõttu võivad nad saada vajalikust vähem professionaalset nõu, vähem tuge teistelt inimestelt, kui nendega juhtub midagi närvesöövat või masendavat. Psühholoogilistest uurimustest on teada, et igasugustest probleemidest aitavad jagu saada tugivõrgustik ja võimalus oma tundeid väljendada, olgu kellegagi silmast silma vesteldes või mõnel muul viisil, näiteks kirjutamise, muusika, luule või spordi kaudu. Enda väljendamine aitab kiiremini taastuda kui mure endale pidamine, mis tähendab, et ennast väljendavad inimesed kannatavad vähem kurnatust, mis harilikult kaasneb pideva pinge ja ängistusega, ja ka pisitõbede oht on neil väiksem.

Häbi ja süü

      Paljud inimesed häbenevad, et on häbelikud – justkui oleks see viga ja nad oleksid süüdi, et pole oma probleemist jagu saanud –, kuigi nad enamasti jätkavad visalt selle tegemist, mis valmistab neile raskusi. Samuti nagu sotsiaalärevuses inimesed, kipuvad nemadki oma saavutusi eirama või alahindama ja peavad kordi, kui neil on seltskondlikult hästi läinud, õnnelikuks juhuseks. Neil on meeles kõik, mis sobib nende ettekujutusega oma saamatusest või küündimatusest, ning nad ei suuda seda kuidagi unustada. Häbelikel inimestel on kombeks tõlgendada neile või nende kohta tehtavaid kahemõttelisi märkusi (näiteks „sa pole kuigi jutukas“) kriitikana ja nad mäletavad neid paremini kui mittehäbelikud. Nad elavad teistelt kriitikat oodates ja kui neil palutakse ennast kirjeldada, ütlevad nad enda kohta rohkem negatiivset kui positiivset.

Häbelikkuse eeliseid

      Arvestades häbelikkuse mitmesugust mõju, võib olla üllatav, et sellel on ka olulisi plusse. Paljud peavad häbelikkust võluvaks omaduseks. Häbelikku inimest võib olla raske tundma õppida, aga see ei pruugi olla eemaletõukav, vaid võib hoopis äratada huvi, justkui oleks mõistatus lahendada. Häbeliku inimese tundmaõppimine tasub end ära. Tunne, kuidas inimene sulab talle osutatavast tähelepanust ja avaneb usalduse süvenedes, võib panna sõbra tundma, et on saanud erilise usalduse osaliseks. Võib tekitada hea tunde, et osatakse olla tundlik ja tähelepanelik. Häbelikkus on lähedalt seotud briti palju kiidetud loomuomaduse vaoshoitusega ja võib kaasneda meeldiva tagasihoidlikkusega, mis vastanduvad mõningatele mitte eriti hinnatud omadustele, nagu üleolevus, lärmakus, põikpäisus, pealetükkivus, ülbus.

      Seega pole mõne arvamuse kohaselt häbelikkuses midagi halba. On inimesi, kes kasutavad tõsiasja, et häbelikkus võib olla väga võluv omadus, täiesti teadlikult ära ja rakendavad oma häbelikkust (ehtsat või võimendatud) teistes uudishimu äratamiseks. Häbelikkusega püütakse teisi meelitada lähenema: vihjates, et temas on avastamisväärseid varjatud omadusi või lahendamist ootavat salapära. Inimesed kasutavad oma häbelikkust mitmeti ja neile võidakse ette heita, et nad teevad liigselt silma, ja süüdistada manipuleerimises, ehkki sageli pole eesmärk kelleski soovitud reaktsiooni esile kutsuda, vaid aidata iseendal tundmatus olukorras suhtlemiseks vihjeid või viiteid taibata. Ohutum on olla häbelik ja end enesekindluse saavutamiseni tagasi hoida kui olla jultunud ja pidurdamatu, eriti kui kardetakse teiste juuresolekul midagi valesti teha ja vajatakse olukorraga kohanemiseks aega, saamaks aru, kes on kes ja kuidas end kellelegi avaldada, mitte teha faux pas’sid (näiteks istuda kellegi teise kohale või pista nahka viimased maasikad).

      Liiga vähe häbelikkust võib olla sama halb kui liiga palju. Teatav hulk häbelikkust võib takistada olemast pealetükkiv, eriti kui keegi peab teist võluvaks ja tahab, et too mõistaks seda, sõltumata sellest, kas tema tähelepanu soovitakse ning kas aeg ja koht on selle näitamiseks sobilikud. Kõikjal hinnatakse oskust arendada pelgalt seltskondlikust suhtest „tõeline“ emotsionaalne side, samuti võimet inimesi naerutada ja anekdoote jutustada, aga selle juures on oluline suuta hinnata, mida on millal kohane teha. Vähimagi häbelikkuseta inimesed ei pruugi pöörata niisugustele asjadele tähelepanu ja võivad öelda või teha midagi nii skandaalset, et see valmistab häbelikele talumatut piinlikkust, nii et nad ei suuda olla nende lähedal ega neid isegi televiisorist vaadata. Seltskondlikke probleeme on vähem, kui pidurdus ja pidurdamatus on tasakaalus. Tuleb tunnistada, et pidurdamatu inimene võib olla hea kaaslane, pidurdatud inimene aga õpetada tundlikkust, samuti ettevaatlikkust (mis võib olla nii kasuks kui ka kahjuks).

Häbelikkus ja ebaviisakus

      Arusaadavalt on hirm ennast peale suruda ja kedagi haavata või olla ebaviisakas mingil määral seotud häbelikkusega. Häbelikel inimestel on sageli raske esitada küsimusi ja mõistagi võib nende esitamine teatud juhtudel olla pealetükkiv või solvav, seega ei saa sellest teemast mööda minna. Küsimused võivad olla uudishimulikud või uurivad. Need võivad olla liiga isiklikud, ajendatud tühipaljast uudishimust, või tekitada inimeses tunde, et teda kuulatakse üle. On küsimusi, mis on vaieldamatult ebaviisakad: „Kuidas teil nii palju raha on?“, „Miks ta nii paks on?“ Loomuomasest uudishimust hoolimata õpivad lapsed üsna kiiresti sellistest küsimustest hoiduma.

      Miks on küsimuste esitamine riskantne, eriti häbelike inimeste jaoks? Üks põhjus on see, et need on seltskondlikult väga olulised, kuid nendega kaasneb oht olla ebaviisakas. Üksteist õpitakse tundma küsimuste abil, ent arusaamad, mis on vastuvõetav, mis mitte, on erinevad. Selleks et õppida kombeid ja tundlikkust, mis sobib mingi kultuuriga, tuleb olla tähelepanelik. Me omandame lapsepõlves terve hulga sotsiaalseid reegleid, näiteks mitte vahele segama, endast mitte ülearu rääkima, teisi mitte häirima. Õpime, et neid või selliseid asju teha on vale, need tekitavad piinlikkust ega ole vastuvõetavad. Kuid et kombed muutuvad, erinedes isegi ühesuguse taustaga, aga eri vanuses inimeste puhul, on alati võimalus kogemata ebaviisakas olla. Võib-olla kardavad häbelikud inimesed ülearu teha vigu ja nende tagajärgi, nii et neile on seltskonnaelu justkui miiniväljal plahvatusohtlike lõhkekehade vahel laveerimine. Ehk on vead neile liiga tähtsad, justkui teeks (tahtmatu) ebaviisakus neid kõlbmatuks või vastuvõetamatuks või koguni eemaletõukavaks. Või on mõnel juhul olnud lapsepõlve vigadel raskeid tagajärgi.

      Teadmisest, mis on viisakas, mis mitte, on kindlasti abi, aga lapsepõlves oleme kõik saanud korraldusi, mida on raske teoks teha, näiteks: „Vaata mulle otsa, kui ma sinuga räägin!“ ja „Ära vahi mind sellise näoga!“, seega ei piisa üksnes reeglite teadmisest. Alati on erandeid, mida tuleb kohandada konkreetsete oludega. Häbelikkus teeb aga inimesed ebakindlaks, pärsib neid liialt, et nad võiksid üritada midagi teisiti teha. Kui niisugune asi juhtub, tuleb vääritimõistmine kergelt. Näiteks mõtleb üks inimene: „Kui ta tahaks, et ma teaksin, küllap ta siis ütleks mulle.“ Ega esita küsimusi, sest ei taha olla pealtükkiv. Aga teine inimene mõtleb: „Ta ei küsi kunagi, järelikult ei tunne ta huvi.“ Ning mõlemad on vait, ehkki tegelikult ei taha seda kumbki.

      Tõenäoliselt annab miinivälja üle kergemini läbi rääkida, kui õppida teiste suhtes tähelepanelik olema. Oluline on õppida signaale vastu võtma ja viltu mineku korral vigu parandama. Kumbki neist ei õnnestu, kui olla endast liiga teadlik. Häbelike ja sotsiaalärevuses inimeste eneseteadlikkus ning endale keskendunud tähelepanu võivad teha nad teiste suhtes vähem tähelepanelikuks ja nad võivad kogemata teisi solvata. Samal ajal on häbelikele ja sotsiaalärevuses inimestele väga oluline, et nad ei oleks ebaviisakad ega solvaks kedagi. Niimoodi on häbelikud ja sotsiaalärevuses inimesed mõlemat pidi hädas.

Kultuurierinevused

      Häbelikkust esineb kõikjal maailmas, kuid mitte ühesugusel määral. Muidugi pole keegi veel jõudnud koguda andmeid häbelikkuse esinemisest igal maal ja igas kultuuris, ent ikkagi on hakatud СКАЧАТЬ